· Milles väljendub pedagoogiline ümberkontekstualiseerimine kutsepedagoogika kontseptsioonis? Ümberkontekstualiseerimine on oma tähenduselt, millegi, antud juhul siis olemas olevate teadmiste panemine teise konteksti ehk siis olemasolevate teadmiste (aga ka oskuste) ära kasutamine praktikates (tööl). Seega õpitavad teadmised ei saagi olla ainult ametispetsiifilised. Olemas olevate teadmisi ümberkontekstualiseerimine kutsepedagoogika kontseptsioonis tähendab, et distsiplinaarsete ja situatiivsete (konkreetsed kutseteadmised) teadmiste kasutamist lahendamaks tööalaseid ülesandeid/probleeme. Väga lihtsustatult võiks öelda, et tuleks õpetada tuleks õpetada ja kasutada ainult osa üldaine teadmisest. Ehk siis kutseõpetajatena võiks me arvestada, et mõistlik oleks õpetada üldaineid just nii vähe või palju (kuidas kellelegi meeldib), mida sellel kutsealal vaja on, ent oluline on luua teadmisi, et õpilane teaks, miks tal just seda osa matemaatikast vaja on.
Ühel juhul on preemia madal ja omavastutus kõrge, teisel jälle vastupidi. Esimene tõmbab ligi suhteliselt väheriskantseid kliente, teine jälle ,,ekstreemsportlasi". Stiimul - Situatsioonist tulenevad ja tegevust suunavad kasuootused. Stiimulid on põhjused, mis on indiviididel nii- või teistsuguseks käitumiseks: Indiviidid järgivad situatsiooni stiimuleid. Professori, tudengi või autokaupmehe käitumine oli selgelt määratud situatiivsete stiimulitega (stiimulstruktuuridega). Tegevusteooria põhiidee - Indiviidid maksimeerivad oma kasu kõrvaltingimuste/kitsenduste piires Dominantne strateegia reetmine, omakasu Konfliktimängud (nullsummamängud) - Neid iseloomustab olukord, kus kõik see, mis üks mängija mingi mängu tulemuse korral võidab, moodustab teise mängija kaotuse. Sageli modelleeritakse just jaotusprobleeme selliste mängudena, mis muidugi poliitikatlihtsamaks ei tee
väidetakse, et neid ei ole otstarbekas teineteisest eraldada. Antud teooria on üks tuntumaid käitumisteooriaid, mille rakendamisel arvestatakse ka konkreetset olukorda. Teoorias esitatakse viis eestvedamise tüüpi, paigutades need kahefaktorilisse võrgustikku: vähendatud juhtimine, võimukas juhtimine, klubiline juhtimine, meeskonnajuhtimine ja nn keskteejuhtimine. 3. Situatiivsed ehk olukorrateooriad Situatiivsete teooriate kohaselt sõltub eestvedamise edukus olukorrast. Nimetatud teooriad said alguse 1960-ndatel aastatel ning neis väideti, et universaalseid isiksuseomadusi ja käitumisviise erinevate olukordade tõhusaks juhtimiseks ei ole olemas. Pole ka olemas ainuõiget juhtimisstiili seda tuleb vastavalt olukorrale kohandada. Olenevalt olukorrast võib edu tuua nii autokraatlik kui demokraatlik juhtimisstiil.
väidetakse, et neid ei ole otstarbekas teineteisest eraldada. Antud teooria on üks tuntumaid käitumisteooriaid, mille rakendamisel arvestatakse ka konkreetset olukorda. Teoorias esitatakse viis eestvedamise tüüpi, paigutades need kahefaktorilisse võrgustikku: vähendatud juhtimine, võimukas juhtimine, klubiline juhtimine, meeskonnajuhtimine ja nn keskteejuhtimine. 3. Situatiivsed ehk olukorrateooriad Situatiivsete teooriate kohaselt sõltub eestvedamise edukus olukorrast. Nimetatud teooriad said alguse 1960-ndatel aastatel ning neis väideti, et universaalseid isiksuseomadusi ja käitumisviise erinevate olukordade tõhusaks juhtimiseks ei ole olemas. Pole ka olemas ainuõiget juhtimisstiili seda tuleb vastavalt olukorrale kohandada. Olenevalt olukorrast võib edu tuua nii autokraatlik kui demokraatlik juhtimisstiil.
Tsirkumfiks prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon (nt ge+komm+en) Infiks tüve sees paiknevad afiksid Nullmorfeem erandlik morfitüüp, mis ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul (nt kirjuta+n oleviku tunnus puudub) Kliitik (kliitiline morfeem) liituvad sõnavormile (nt -ki ja -gi). Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks. vaba leksikaalne tüvi seotud grammatiline afiks Morfoloogilised protsessid Liitmine rohkem või vähem aglutinatiivne (nt käs+i+le+gi). Kuid võivad alluda ka fusioonile ehk sulada kokku nagu sõnavormis murda. Tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum tüve täielik kordumine (nt orang 'inimene' orang+orang 'inimesed')
liberaalsemalt eelteadmiste ja oskuste nõudmisse õppimisel. koolis peaks õppimine toimuma võimalikult elutruus keskkonnas eluliste õppeülesannete lahendamisega. Ühtset konstruktivistlikku õppimisteooriat pole olemas. Tuntumatele õppimise konstruktivistlikele lähenemistele on iseloomulikud neli ühist joont: omandatavate teadmiste ja oskuste vaatlemine võrkudena; rõhuasetus teadmiste sotsiaalsel päritolul ja mõjustatavusel; õppimise korraldamine situatiivsete ja autentsete õppeülesannete lahendamisena; õpitegevuse paindlik suunamine ja toetamine, et kujundada õpilastel iseseisev õppimis- ning eneseregulatsioonioskus. 9. Konstruktivism õppimise käsitlemisel Konstruktivistlike teooriata puhul ei piirdu õpitava meeldejäämine ega meenutamine assotsiatsioonide loomise ja ligipääsuga kujunenud seostele, vaid hõlmab alati ka aktiivset tähenduse konstrukteerimist.
külgetõmme) 32.Käitumisteooriad Käitumisteooria püüab välja tuua liidrile sobiva käitumismalli. Motiveerimise edukus sõltub juhtimisstiilist. Liidri käitumise viis alluva suhtes eesmärgiga saavutada püstitatud eesmärke nim ka juhtimisstiiliks. Siit tulevad juhtimisstiilid ehk ka käitumisstiilid : autokraatlik, demokraatlik, meurokraatlik, liberaalne, passiivne, bürokraatlik. 33.Situatsioonilised teooriad Situatiivsete teooriate tähtsaim järeldus on, et ei ole õige rääkida headest v halbadest juhtidest. Juht, kes saavutas edu ühes situatsioonis, võib olla ja võib ka mitte olla edukas teises situatsioonis. Juhid võivad olla edukamad, kui nad valivad oma juhtimisstiiliga sobiva situatsiooni. Juhtidel on võimalik õppida, kohaneda ja kompenseerida. Olukorraline teooria toob eestvedaja- alluva vahekorrale lisaks sisse veel olukorra ning asetab selle keskpunkti.
Sageli nad tegelikult ei seostugi tüvega, vaid liidetakse juba muudetud sõnavormidele või koguni tervikfraasile. Kliitikute ehk kliitiliste morfeemide tüüpnäiteks eesti keeles on liidepartikkel -ki (ei tulnudki, majagi). Kliitikute ülesanded ei ole kuigivõrd süntaktilised. Nad ei näita sõna suhet lause teiste sõnadega, vaid neil võib olla keerulisi pragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks. Selliseid funktsioone täidab ka eesti liidepartikkel -ki. Morfotaktiliselt asetsevad kliitikud sõnavormi alguses ja/või lõpus. Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on siiski rohkem sõna moodi kui näiteks muutelõpud. Sarnasus sõnadega ilmneb eriti selgelt nendel kliitilisteks peetud juhtudel nagu inglise kontraktsioonid 've (have). Nende puhul on algupärane täisvorm alternatiivse väljendusvõimalusena ka ise olemas
parimad valikud muutuvad uueks kulumõõduks. Olukord, kus kõik inimesed oleksid rahul olemasolevaga, on vähetõenäoline. Seepärast võiks ehk ka edasine tegelemine majandusteadusega olla hea investeering. Stiimulid: Situatsioonist tulenevad ja tegevust suunavad kasuootused. Stiimulid on põhjused, mis on indiviididel nii- või teistsuguseks käitumiseks: Indiviidid järgivad situatsiooni stiimuleid. Professori, tudengi või autokaupmehe käitumine oli selgelt määratud situatiivsete stiimulitega (stiimulstruktuuridega). Rineeriv konkurents lõpuks ei saa keegi enam kasu ja jävad kahjumisee Ühe Ameerika majandusteadlase soovituse kohaselt tuleks autod varustada turvapatjade asemel juhile suunatud teravikega. Nii saaks vähendada liiklusõnnetuste arvu, sest inimestel oleks tugev stiimul ettevaatlikult sõita. Tegelikult ongi ilmnenud, et tavapärased meetmed turvavööde ja patjade näol ei ole viinud hukkunute ja vigastatute arvu vähenemisele.
Rolliootused on nii keskkonnal kui rollitäitjal. Rollid uuenevad ja samuti kujutlus nende täitmisest: sotsiaalne elu on kohanemine rollidega. Rolli asumiseks tuleb läbida rollitee rolli omandamise protsess. Rolli atribuutika sümboolsete tunnuste kogum, mille kaudu rolli identifitseeritakse. Rollisobivust, indiviidi tunnustamist teatud rollis tähistavad rolli asumise rituaalid. Rolli tüübid. Situatiivsed rollid ajutised v lühiajalised rollid. Situatiivsete rollide etendamine on osa igapäevaelust ja nende edukas etendamine aitab luua positiivset mina-pilti, aitab kaasa positiivse mikrokliima tekkimisele Püsirollid seotud positsiooniga, pikaajalised Positsiooniga rollid - omandatud rollid 12 Püsivaid rolle, mis on staatusega määratud, mida ei saa enesele võtta ja mis on sünnipäraselt kaasa antud, nimetatakse omistatud rollideks.
Seda iseloomustab: 1. Suhtejad ehitavad reaalset teksti ühiselt, kahepeale (kuni selleni, et üks võib lõpetada teise lauseid). 2. Toimub pidev ja kiire kõnejärje üleandmine teineteisele ehk kõnevoorude vahetamine. Monoloog on suhtlus, milles üks kõneleja räägib ja teised kuuluvad (loengud, ettekanded jms): 1. Kõneleja ehitab reaalset teksti üksi. 2. Puudub kiire ja pidev vooruvahetus. 7 Muud varieerumise mõjurid Eelnev allkeelte liigendus lähtus erinevustest eri situatiivsete ja kasutajakesksete suhtlusvariantide vahel. Kerge on näha, et me väljendame sama asja ka sama registri sees ja isegi samas tekstis mitmel eri viisil. Näiteks kasutame mõnes lauses nud- ja mõnes nd- kesksõna vormi (teinud teind). See näitab, et lisaks situatiivsetele ja kasutajakesksetele teguritele on olemas ka muud mõjurid, mis panevad valima ühte või teist varianti. Sellised olulised mõjurid jagunevad kahte rühma.
5. Kirjalik tekst asendub visuaalsega, lugemise asemel vaadatakse pilte. 6. Klassikalise loovuse aeg on läbi, nüüd tegeldakse varemloodu ümbertõlgitsemisega. Moes on stiilipeod ja performansid. 7. Individuaalsus ja subjektiivsus on võimatu. Moodi dikteerib turg, inimeselt oodatakse eelkõige võimet muutuda, loobuda traditsioonidest. Isikutüübid Riesmani järgi 8. Ühiskonnateaduses loobutakse suurtest kõikehõlmavatest teooriatest (-ismid), tegeldakse individuaalsete situatiivsete valikutega (mikroteooriad). 9. Kitsas spetsialiseerumine asendub kompetentsusega mitmes valkonnas, arenevad sünteesivad teadused (biokeemia, sotsiaalpsühholoogia jm.). Teadus on üha enam teenus. 10. Riik ja rahvus: -tööstuseelses maailmas palju rahvaid hõlmavad impeeriumid -tööstuslik-modernne maailm rahvusriigid -postmodernne maailm globaliseerumine viib ühtse lääneliku maailmakultuurini
Sufiksid on maailmakeeltes tavalisemad kui prefiksid. (sufiksikeeled) Infiksid (tüve sees paiknevad) Esinevad palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Kliitikud - sõnade morfotaktilistel äärealadel esinevad kliitilised morfeemid. Kliitikud ei näita sõna suhet lause teiste sõnadega, neil võib olla keerulisi paragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks. Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on ikka rohkem sõna moodi kui nt muutelõpud. Kliitikuid ei peeta alati afiksiteks. 23. Morfotaktika. Morfotaktika - morfeemiklasside järjestus sõnas ja seda reguleerivad piirangud. Üldiselt: liited asuvad tüvele lähemal kui tunnused ja lõpud Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele. 24. Muutmine, tavalisemad muutekategooriad.
eelteadmiste ja oskuste nõudmisse õppimisel. koolis peaks õppimine toimuma võimalikult elutruus keskkonnas eluliste õppeülesannete lahendamisega. Ühtset konstruktivistlikku õppimisteooriat pole olemas. Tuntumatele õppimise konstruktivistlikele lähenemistele on iseloomulikud neli ühist joont: omandatavate teadmiste ja oskuste vaatlemine võrkudena; rõhuasetus teadmiste sotsiaalsel päritolul ja mõjustatavusel; õppimise korraldamine situatiivsete ja autentsete õppeülesannete lahendamisena; õpitegevuse paindlik suunamine ja toetamine, et kujundada õpilastel iseseisev õppimis- ning eneseregulatsioonioskus. 9. Gagne õppeühiku mudel ja selle põhietapid. Mudel rajaneb selgekujuliselt õpilaste sisemiste psühholoogiliste õppimisprotsesside välise toetamise ehk toimumiseks vajalike tingimuste loomise ideel (Gagné 1985). Gagné mudeli üks viimaseid versioone toob
ja/või fonoloogiliselt, mitte leksikaalselt või morfoloogiliselt / süntaktiliselt (Chambers, Trudgill 1980: 5). Teise allkeelte rühma moodustavad situatiivsed variandid. Situatiivne variant tähendab kommunikatiivset situatsiooni, mis esineb regulaarselt ühiskonnas ja seostub kindlate keeleliste joontega (Ferguson 1994). Igaüks võib kasutada eri situatsioonides nt erinevaid murdeid, kuid ka situatsioonid ise mõjutavad tekstide keelelisi omadusi. Situatiivsete variantide määratlemisel on palju enam terminoloogilist segadust kui murrete määratlemisel. Osa autoreid ühendab kõik või suurema osa situatiivsetest variantidest ühe termini alla. Teine osa aga üritab jagada komplekti kaheks. Sellisel juhul on tüüpiline selline jaotus, nagu teeb Peter Trudgill, kes jagab situatiivsed variandid stiiliks ja registriks. Stiilierinevused on paigutatud formaalsuse skaalale, kus keelekasutus varieerub väga formaalsest väga informaalseni (intiimseni)
Negatiivne oreool-võimendub halb, hea jäetakse tahaplaanile. Sotsiaalse pertseptsiooni (taju) aluseks on mehhanismid, mis kindlustavad informatsiooni defitsiidi tingimustes edu saavutamiseks vajaliku lihtsustamise, valiku ja kategoriseerimise. Olulisemate üksikomaduste ja tunnuste taju liigitus sotsiaalses pertseptsioonis: inimtaju- 1. püsiomaduste äratundmine (intelligentsus, iseloom jne) 2. situatiivsete omaduste äratundmine- 1. emotsioonide ja seisundite taju (kõhklus, hirm jne) 2. kindla suunitlusega mitteverbaalsete toimingute taju (käeviibe, käte ristamine jne)- kineem- inimtajus tähenduslikud- autkontakt. Paralingvistilised signaalid- kõnega kaasnevad, mittesõnalised- kasutatavus varjatud seisundite ja suhtumise avastamiseks- kõnepausid, intonatsiooni- ja tempomuutused kõnes, foneetiline reduktsioon (sõna
asjaolu võis hiljaks jäämist põhjustada. Need seaduspärasused hõlbustavad inimesel keerukate nähtuste tajumist, sest lihtustavad olukorra mõistmist. Teiselt poolt, lihtsustamise korral jääb midagi, vahel väga olulist, varju ehk kujunevad tajumise eksimused. Näiteks inimestel on kalduvus teiste inimeste käitumist iseloomustada ja tõlgendada, kasutades iseloomu ja meelelaadiga seotud mõisteid. Oma käitumist eelistatakse selgitada ja kirjeldada situatiivsete teguritega. Töises tegevuses on seetõttu oht, et juhid kalduvad nii edu kui ka ebaõnnestumiste olukordades töötajate isiklikku panust üle hindama või neid hoopis liialt süüdistama, jättes situatiivsed tegurid oma hinnangutes kõrvale. Tajuja ei pruugi ise aru saada, millised tegurid tema tajuprotsessi mõjutavad. Teise isiku tajumisel kasutatakse järgnevaid lihtsustamise mehhanisme. 1) stereotüpiseerimine seisneb selles, et tajuja vaatleb üksikisikut kui
Negatiivne oreool võimendub halb, hea jäetakse tahaplaanile, seda ei hinnata ega märgata. Sotsiaalse pretseptsiooni aluseks on mehhanismid, mis kindlustavad info defitsiidi tingimustes edu saavutamiseks vajaliku lihtsustamise, valiku ja kategoriseerimise. Võites kiiruses, võrreldavuses ja universaalsuses, kaotame täpsuses ja riskime olla eelarvamuslik või ebaobjektiivne. INIMTAJU PÜSIOMADUSTE SITUATIIVSETE ÄRATUNDMINE TUNNUSTE ÄRATUNDMINE KINDLA EMOTSIOONIDE SUUNITLUSEGA JA SEISUNDITE MITTEVERBAALS TAJU ETE TOIMINGUTE
tulemusi. Üleminek teisele kooliastmele on seotud mitmete oluliste muutustega abiõppelaste psüühikas. Kõigepealt muutub mõneti täpsemaks ja mitmekesisemaks objektide kaemuslik analüüs. Seetõttu muutuvad täpsemaks kujutlused, õpilased suudavad luua elementaarseid fantaasiakujutlusi. Kujunemas on tahtlik meeldejätmine. Kõne areng võimaldab areneda verbaalsel mälul ja mõtlemisel, kuid keerulisema õppematerjali puhul ilmneb ikka situatiivsete seoste eelistatus. Äärmiselt oluline õppeprotsessi korraldamisel on lapse kõne funktsioonide areng. Teise kooliastme õpilane suudab juba verbaliseerida oma tegevust ja planeerida tuttavat tegevust. Uued õpitoimingud omandatakse siiski kergemini eeskuju alusel, mitte verbaalsete instruktsioonide järgi (eakohase arengu korral kujunevad verbaalsed seosed enne toimingu praktilist omandamist). Seega saab reeglitele
Koolivälistes õpingutes on õppimine kui protsess ja selle produkt tihedalt seotud. Ka koolis peaks õppimine toimuma väimalikult elutruus keskkonnas eluliste õppeülesannete lahendamisega. Ühtset konstruktivistlikku õppimisteooriat pole olemas. Tuntumatele õppimise konstruktivistlikele lähenemistele on iseloomulikud neli ühist joont: omandatavate teadmiste j oskuste vaatlemine võrkudena; rõhuasetus teadmiste sotsiaalsel päritolul ja mõjustatavusel; õppimise korraldamine situatiivsete ja autentsete õppeülesannete lahendamisena; õpitegevuse paindlik suunamine ja toetamine, et kujundada õpilastel iseseisev õppimis- ning eneseregulatsioonioskus. 12. Õppetund, õppemeetodid ja nende rakendamine Õppemeetodi, metoodilise võtte, õppetöö organisatsioonilise vormi, metoodilise süsteemi ja õppestrateegia mõisted. Õppemeetod – selle all mõistetakse üldjuhul tegevusviisi õppe- või kasvatuseesmärgi saavutamiseks. Õpetajakeskne, kooperatiivne,
järgi hindamine. Negatiivne oreool-võimendub halb, hea jäetakse tahaplaanile. Sotsiaalse pertseptsiooni (taju) aluseks on mehhanismid, mis kindlustavad informatsiooni defitsiidi tingimustes edu saavutamiseks vajaliku lihtsustamise, valiku ja kategoriseerimise. Olulisemate üksikomaduste ja tunnuste taju liigitus sotsiaalses pertseptsioonis: inimtaju- 1. püsiomaduste äratundmine (intelligentsus, iseloom jne) 2. situatiivsete omaduste äratundmine- 1. emotsioonide ja seisundite taju (kõhklus, hirm jne) 2. kindla suunitlusega mitteverbaalsete toimingute taju (käeviibe, käte ristamine jne)- kineem- inimtajus tähenduslikud- autkontakt. Paralingvistilised signaalid- kõnega kaasnevad, mittesõnalised- kasutatavus varjatud seisundite ja suhtumise avastamiseks- kõnepausid, intonatsiooni- ja tempomuutused kõnes, foneetiline reduktsioon (sõna lõppude ärasöömine) jne. Teadvuse kontrolli välised, raskesti
annaabi.ee 
