kiiresti. Konsonantidega tutvumist peaks alustama helilistest konsonantidest ( s, r, m, n, l), neid on kerge hääldada ja häälikuühendites eraldada. Häälikut ja tähte uuritakse täpselt. Õpitakse selgeks häälikule vastava tähe nimetus ja märk. Analüüsitakse häälikut, eristatakse kuulma lühikest ja pikka , õpitakse tähemärgi joonistamist. (Lerkkanen, 2007) 8.1.2 Silbi tunnetamine 1) Silbi äratundmine ( sõna jagamine silpideks) 2) Silbi moodustamine ( liuglemine) 3) Silbi täiendamine 4) Silpide liitmine sõnadeks 8.1.3 Sõna tunnetamine 1) Tuttavate lühikeste sõnade äratundmine 2) Sõnade moodustamine silpidest 3) Sõnade lugemine (1-2 silbi lugemine, 3-4 silbi lugemine) 4) Lausete moodustamine sõnadest 5) Sõnade ladus lugemine kordamise tee 8.1.4 Ladus lugemine - kiire ja täpne äratundmine, õige rütm ja pauseerimine. - põhineb sõnade kiirel äratundmisel
Selleks, et kõne voolaks mugavalt ja arusaadavalt, peab ta olema seatud nii, et kõnelejal oleks hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata. Häälikud ei saa üksteisele järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks. Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma,
Ning mõtted jällegi rüsivad ringi (1:86). Hing vastust, jah, vastust vajab, kuid mõistatus endiselt püsib (1:87). Mul vaja rutata om laulda ommi laule: võip olla lähäne ma toole aole, kon mino liha lähäp kõige liha tiid. Vast ka mo laulu´ läävä kõige papre tiid (2:42). Mu värsi´ omma säänest vanna muudu, ei ole sõnnu rikkalt tagavarass, ka riimgi egäkõrd ei ole paras  nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110). Sa veerid ja veerid neid ridu ning silpideks kokku loed (1:85). Sa haarad, kuid enam sul pole pidet (1:85) ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85). Nüüd endassegi piilu, vaata varju, mis kõnnib kõrval (1:91)! Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)! Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91). Kuid juba miski mus kaandus, miski mus tardus ja suri, tundsin end kivist kastis (1:106). Kõik kaugeneb ja unub, - ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132). On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132).
kirjandusteos. Kui laps on esimest lehekülge lugema õppinud, ei saa järgnevad leheküljed talle enam erilisi uusi raskusi valmistada. Õpetaja moodustas liikuva aabitsa tähtedest raamatu esimese lause. Ta luges selle lause mitu korda ette ja näitas sealjuures iga üksikut sõna. Seepeale lugesid lapsed seda lauset kooris sõnahaaval, liites iga kord juurde ühe sõna. Lauset korrati seni, kuni oli selge, kus milline sõna oli. Seejärel jaotas õpetaja esimese sõna silpideks. Lõpuks jaotati silp omakorda tähtedeks. Karl Vogel soovitas lugema- ja kirjutama õppimist siduda joonistamise, laulmise ja vaatlusõpetusega seesuguselt: esmalt vaadeldakse pilti ja arutletakse selle ainetel, siis jutustab täiskasvanu pildi kohta loo ning seejärel joonistavad lapsed jutu järgi oma pildi. Pildi juurde kirjutavad nad selle sõna, mis jutus ja pildil kujutatust kõige olulisemana tundub. Lõpuks jaotatakse kirjutatud sõna silpideks ja häälikuteks.
mõttelemisega,üldistavmõte. Visnapuu-sündis narvas,tegi kutseekssamid,,töötas külakoolis õpetajana,tartu ülikool klassikalised keeled, kuulus siuru,oma elu ajal töötas kutselise kirjanikuna, toimetas ajakirja ,,varamu", 1944.paguluses saksas jne.looming:aramstusluuletustes pühendas põhiliselt kindlatele naistele, 1908 trükidebüüt avaldas postimehes kulturistlike luuletusi,1914"roheline moment"(luulekogu), ta katsetas keelega ,lammutas sõnu silpideks,kasut erinevaid kõlakujundeid, ,,jumalaga ene" ,,amores", 1920 Âkäoorbik,paroodiad:siruli,pidali,kõrini, iseloomulik süngus ja sügavus,murelik suhtumine ümbritsevasse, stiil:kasutas lõunaeestile omaseid vorme,muusikaalsus,ridade kordamine,kasutas konsonant riimi, luuletustes kaspoolt, üks igatsev, teine võitluslik,ühiskonna kriitiline.
· Mõtlemise liigid ( ei ole kts) Kaemuslik- motoorne mõtlemine Kaemuslik- kujundite mõtlemine Abstraktne mõtlemine Mõtlemisoperatsioonid · on võtted, mida inimene oma mõttetegevuses kasutab · mõtlemisoperatsioonid on analüüs, süntees, võrdlemine, abstraheerimine, üldistamine · Analüüs on mingi eseme või nähtuse mõtteline jaotamine osadeks ( nt keele õppimisel jagatakse lause sõnadeks, silpideks, häälikuteks) Mõtteline analüüs on välja arenenud praktilisest analüüsist. Mõtteliselt on võimalik analüüsida ka selliseid asju, mis praktikas osadeks jagatavad ei ole ( nt psüühilised nähtused) · Süntees on analüüsile vastupidine protsess, siin ühendatakse osad või omadused mõtteliselt üheks tervikuks (nt võetakse üksikud iseloomujooned ja moodustatakse neist mõttes terviklik iseloom) Ka süntees on arenenud praktilisest tegevusest
taktivälteteooria)? Välde on tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamises. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. 1) Häälikuvälteteooria  välde on seotud häälikukestusega, st igal häälikul on 3 väldet: sada  saada  saada. Probleem: diftongid, konsonantühendid ja välde. 2) Silbivälteteooria  jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahet tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) Taktivälteteooria  välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 48
Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d  algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil  kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses. 2. Kõnetakt
(hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde on eesti keeles tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamise seisukohalt. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. On kolm välteteooriat: 1) häälikuvälteteooria  välde on seotud häälikukestusega, st, et igal häälikul on 3 väldet: sada  saada  saada. Probleemiks on diftongid, konsonatühendid ja välde 2) silbivälteteooria  jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus on see, kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahe tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) taktivälteteooria  välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on :leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma,
tugineb akustiliselt vaid kestuserinevustele ning nende tajule kuulaja poolt, siis II ja III välte sõnade eristamisel mängivad lisaks kestuserinevustele rolli ka muud tunnused (nt põhitoonikontuuri kuju, vokaali kvaliteet, energia jaotumise iseloom hääliku spektris). Kvantiteet · Eesti kvantiteedi kirjeldamisel on tähtsal kohal kõnesignaali hierarhiline struktuur, s.t selle liigendumine häälikuteks, silpideks, kaksiksilpideks (nimetatud ka jalgadeks või kõnetaktideks), sõnadeks jne. · Põhiküsimus: millisel nimetatud hierarhia tasandil on kõige otstarbekam kirjeldada kvantiteedinähtusi: kas hääliku, silbi või kaksiksilbi tasandil. · Tundub, et selleks üksuseks ehk välte domeeniks eesti keeles on kaksiksilp (Lehiste 1997, Eek ja Meister 1997). Esitatud väidet toetab kõige kindlamalt eesti keeles esinev silbiisokroonia nähtus, s.t püüe hoida
(küsisõna), kas_s · Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi). Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l', n', s', t' Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal'k, kas'k 13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused? Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks · Sõnu on kergem hääldada ja tajuda, kui need on rütmiliselt liigendatud · Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid · Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp, sõna, lause) tunnused) 14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)? Silp on sõna foneetilis-fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine
.. ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt  vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika. Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus  seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit kvantiteet. Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias prosoodia mõiste alla. Kuna tegemist on nähtuste ja tunnustega, mis ilmnevad n-ö hääldusrea ,,kohal" või ,,peal", kutsutakse neid ka suprasegmentaalseteks.
Kõne- on kõnevõime realiseerimine,keele kui vahendi kasutamine. Kõne eelduseks on kõneleja ja kuulaja(lugeja ja kirjutaja) kõnevõime ja mingi keele süsteem. Võgotski järgi on kõne mõtte formeerimine ja formuleerimine, s.t. juhundamine ja sõnastamine keele abil. Kõnetakt- keeledidaktika seisukohalt on kõnetakti tähtsus keeles järgmine: hääldamist harjutades on peamiseks hääldusüksuseks kõnetakt. Kõnetakt on näiteks ühesilbiline sõna, mida rohkemateks silpideks sõna jaguneb(mida pikem on), seda rohkem kõnetakte on sõnas. Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus,algab rõhulise silbiaga ja võib koosneda 1-3 silbist. Ütlus- on väikseim suhtlemisüksus,teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausetest või lauserühmast. Kõne seisukohalt liigendub ütlus fraasideks. Verifitseerimine kui meetod- on õige-vale-võimaliku keelendi määratlemine isiku keelepädevuse alusel
morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad võõrsõnades,tsitaatides,võõrapärastes pärisnimedes. Silp-silp on väiksem kõnes esinev hääldusüksus jagunevad lühikesteks ja pikkadeks silpideks,pikkad omakorda lahtisteks ja kinnisteks. välde- I välde on lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus ka-la,ko-li II välde on pika silbi pikkuse tindlik nimetus lau-lu,koo-li III välde on erinev I ja II, mis tulenevad lihtsalt silbi ehituse iseärasusest lau-lu,koo-li Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü
o liitmise ja tuletamise ühendamine (nt Mees korjab kive. Ta on kivikorjaja.) 11. Kuidas tutvustada lastele sõna? Sõna tuleb avastada. Sõna kohta tuleks esitada probleemküsimusi. Mida saaks sõnaga teha? (Sõnu saab kuulata) Mis on lause? (Lause on välja öeldud mõte) Millest lause räägib? (Lause räägib mingist tegemisest v olemisest) Kuidas leida lausest üles kõik sõnad? (Lauset saab öelda iga sõna rõhutades) Kas ka sõnal võiksid olla osad? (Sõna saab teha silpideks) Mida saab teha silpide ja häälikutega? (Neid saab kuulata) Mida on meie kõnes rohkem: sõnu või silpe; häälikuid või silpe? Kuidas reastada nende rohkuse järgi kõnes: sõnad, laused, silbid, häälikud? Millisel viisil saab sõnaga kohtuda? (sõna kuuleme, ütleme, märgime üles) Miks kõlab sõna mõne teise sõnaga sarnaselt või sellest täiesti erinevalt? (Et häälikuid on palju vähem kui sõnu, siis peavad häälikud sõnas korduma)
Neid korrutatakse, jorutatakse, ümisetakse suurima mõnu ja rõõmuga. Liisutustes kohtame tihti olematuid või absurdseid tegelasi, keda seovad omavahel kummalised ja täiesti ootamatud seosed. Kummalised ja ootamatud on ka nende tegemised-toimetused. Tegelikult aitab olematu ettekujutamine just pärismaailma kiiremini ja kergemini omaks võtta. Samamoodi on ka keelelise külje pealt. Erinevate grammatiliste vormidega mängimine, sõnade kokkupanemine ja lahtivõtmine, silpideks lammutamine, märkamatu üleminek ühest sõnaliigist teise- kõik see tugevdab ja tervendab lapse keeletaju. Liisutustel on palju ühist ka regilauluga. Regilaulu vormiprintsiibid (algriim, parallelism jne.) dikteerivad sageli sisu, mis loogiliselt võttes tavamaailma mallide järgi tegelikult ei kehti (...kus need kuked kulda söövad) või pööratakse tegelikkus pahupidi (... lammas läks laudile munele).
aasta ,,Eesti keele foneetikas". Lisaks jagunevad diftongid ja konsonantühendid kaheks foneemiks vastavalt sellele, missugune on nende välde (Q2 või Q3) Probleem: diftongid ja konsonantühendid ning välde; foneemide hulk piiritlematu. Kolme väldet ei saa taandada üksikfoneemide omaduseks. Silbivälteteooria - Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache" (1875). Jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus: kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Rõhulise silbi kestuslikud (ja tonaalsed) erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Valter Tauli on käsitlenud välteid binaarse vastandusena: silbitasandi kerge ja raske (silbi)aktsent (II ja III välde, resp.). Teisedki silpide kahese vastanduse pooldajad, nt Mati Hint, Martin Ehala, Arvo Eek, Ilse
Sõnale lähenemise võimalused • sõnale võib läheneda eri tasanditelt ning kõnelda lingvistilises plaanis kuut tüüpi sõnadest: semantiline morfoloogiline süntaktiline foneetiline graafiline pragmaatiline • iga leksikaalne üksus ei vasta kõigile kuuele definitsioonile ega saa seetõttu olla nn. prototüüpsõna Foneetilis-fonoloogiline sõna • Arenenud keeltel on olemas nii kirjalik kui ka suuline väljendusvorm. Kõneldud sõna võib jaguneda häälikuteks, silpideks ja aktsentideks. Seejuures on osa häälikuid (foneeme) olulised distinktiivsete (eristavate) tunnustena tähenduse eristamisel. • Mitte alati ei ole erinevad tähendused seotud eri häälikkujuga. • Hääldatud sõna defineerimisel mängib olulist rolli paus. Graafiline sõna Graafilised sõnad on äratuntavad selle järgi, et neile järgneb kirjapildis tühik. Peaksid kehtima järgmised põhiprintsiibid: • kirjapilt peaks vastama hääldusele
0,11- 0,12 a vanuses lalin. Koogamise alla peetakse silmas vokaliseerimist, häälikuid moodustatakse juhuslikult, otsest seost hilisema kõne arenguga koogamisel ei ole, kuid laps harjub kuulama oma häälitsusi ja tunnetama keele asendit. Llaps kasutab koogamist kontaksti saavutamiseks täiskasvanuga ja väljendab sellega oma emotsionaalset heaoluseisundit. Ka lalinat kasutab laps kontakti loomiseks. Lalina perioodil hakkab laps häälikuid ühendama silpideks. Lalina funktsiooniks on silbimoodustusmehhanimi kujunemine. laps õpib moodustama väiksemaid segmente, millest koosneb suuline kõne. Lalinat iseloomustab muutuv intonatsioon: laps muudab tämbrit, tooni kõrgust. lalin on geneetiliselt programmeeitud, ka kurdid lapsed hakkavad lalisema, kuid nende lain hiljem hääbub. Lalin puudub või on vaene motoorse alaalia diagnoosiga lastel. Vaimse alaarenguga lastel lalin hilineb. Paralleelselt lalisemisega areneb kiiresti lapse kõne
stereotüüpe). Kõne avaldub kolmes vormis: suulises, kirjalikus ja sisekõne vormis. Ülemineku vormiks suuliselt väliskõnelt sisekõnele on lapse egotsentriline kõne — väliskõne iseendale. Suuline ja kirjalik kõne jaotatakse omakorda liikideks: kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine. Ütluse liigendamine toimub kolmel tasandil (Leontjev, 1965): silbitasand, foneetiliste sõnade (süntagmade) tasand, fraasitasand. Silbitasandil liigendub kõnevool (täpsemalt süntagma) silpideks ja silbirühmadeks. Fraasitasand ja ütlus: Ütlus on väikseim suhtlemisüksus. Teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausest või lauserühmast. Kõne seisukohalt aga liigendub ütlus fraasideks. Keeleliselt on fraas kas lihtlause või liitlauses osalause. Igal juhul on fraaside piiril pikem paus kui süntagmade vahel ning fraasi iseloomustab lõpuintonatsioon. Keeleüksusi iseloomustab alati kaks tunnust — vorm ja tähendus. Foneem on väikseim keele
· tähelepanemine, · vaatlemine, · hindamine, · süstematiseerimine (klassifitseerimine), · rakendamine jmt.(Õppida mõtlema 2005). Analüüs ja süntees on kõige olulisemad mõtlemisoperatsioonid. Need on omavahel tihedalt seotud. Analüüs on loogilise mõtlemise võte, mille abil mõttes liigendatakse objekte, eraldades mõttes nende üksikuid osi, tunnuseid ja omadusi. Näiteks keele õppimisel jagatakse lause sõnadeks, silpideks ja häälikuteks. Mõtteline analüüs on välja arenenud praktilisest analüüsist. Süntees on analüüsile vastupidine protsess e. loogilise mõtlemise võte, millega analüüsi abil liigendatud üksikud osad ühendatakse mõttes üheks tervikuks. Ka süntees on arenenud praktilisest tegevusest. Abstraheerimine on loogilise mõtlemise võte, mille abil eraldatakse mõttes objekti olulised omadused ebaolulistest, kõrvalistest, juhuslikest omadustest. Abstraheerimise teel saadakse
Kolmandal  elukuul  hakkab  laps  koogama  ja  neljandalÂviiendal  elukuul  lalisema. Millal  täpselt  laps  koogamist  ja  lalisemist  alustab,  ei  sõltu  sellest,  kui  palju  ja kuidas titaga räägitakse, vaid lapse füüsilisest küpsusest. Koogamine seisneb selles, et  laps  häälitseb  vastuseks  suure  inimese  jutule.  Lalisemise  korral  hakkab  laps kaas ja täishäälikuid silpideks kokku panema ("maÂmaÂmaÂma"). Eri keeli rääkima hakkavate laste koogamine, ja algul ka lalisemine, on väga sarnased. Alles teisel poolaastal muutub eri keeli rääkima õppivate laste lalin erinevamaks, sest laps valib järkÂjärgult välja oma emakeeles olemasolevad häälikud. 10.Â11. kuul hakkab laps esimesi  sõnu  ütlema.  Lalisemine  muutub  harvemaks.  Laps  saab  aru  palju
annaabi.ee 
