Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest (0)

Kuressaare Gümnaasium
Elurada
Luulekava Artur Adsoni ja Johannes Semperi luulest
Koostaja: Triin Notton
11a klass
Kuressaare 2009
Elurada
Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest,
mis vait on ja paigal (1:15).
Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu ,
teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15).
Maailm kui vallatu mu ümber kilkab,
päev helgib minusse kui kastetilka,
võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29).
Naeratus mängleb kõigi suudel,
hingesse helli lootusi sujub.
See on tõusmine ellu uude (1:23).
Hullustest toitu, keha noor:
tules on elu, ei tukis (1:32)!
Kurku lämbub kord naer, kord nutt
õnnest, mis kogemata (1:33).
Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61).
Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96).
Aga kuhu? Teab kumb kahest,
tuul või mina, kuhu peita
ennast? Kaduda ehk vahest
sootuks? Mulla sülle heita (1:80)?
Sa tunned, see on silmapilk , mis kogetakse harva (1:61).
Kõik, mis väljaspool mind, on kui minus (1:39).
Olen kui pime, kes alevist nurmele koband (1:40).
Pimesi suurem veel janu-lust (1:40):
ning janu jääb. Ja kasvab (1:40).
Ta võtab ihult vargsi viimse särgi
sel, kellel vastupanuks kadund ramm,
ja õmbleb särgi sisse salamärgi,
et tunneks surm: siin õige monogramm (1:42).
Kas ongi sihti olemas, mis ära tasub (1:51)?
Kas ta mind rahustab, mind teadjaks muudab?
Kas ütleb, milleks surm ja milleks sigi (1:51)?
Kes juhatab meid tõelises tões (1:51)?
Ning mõtted jällegi rüsivad ringi (1:86).
Hing vastust, jah, vastust vajab,
kuid mõistatus endiselt püsib (1:87).
Mul vaja rutata om laulda ommi laule:
võip olla lähäne ma toole aole,
kon mino liha lähäp kõige liha tiid.
Vast ka mo laulu´ läävä kõige papre tiid (2:42).
Mu värsi´ omma säänest vanna muudu,
ei ole sõnnu rikkalt tagavarass,
ka riimgi egäkõrd ei ole paras –
nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110).
Sa veerid ja veerid neid ridu
ning silpideks kokku loed (1:85).
Sa haarad , kuid enam sul pole pidet (1:85)
ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85).
Nüüd endassegi piilu, vaata varju,
mis kõnnib kõrval (1:91)!
Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)!
Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91).
Kuid juba miski mus kaandus,
miski mus tardus ja suri,
tundsin end kivist kastis (1:106).
Kõik kaugeneb ja unub, -
ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132).
On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132).
See sfinks , mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132).
Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis.
Ei murdnud lootusetus selle meelt ,
kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160).
Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160).
Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus
poolvargsi liginema kipub tusk ,
su väike naeratus kõik kortsud silub
ning jälle headusesse kasvab usk (1:176).
Kustumatuks jääb mu suule
viimne suudlus panti,
ka veel siis, kui juba tuulde
kõik me saatus kanti (1:142).
Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)...
Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188).
Sind enda lähedale igatsesin, ma ise
teel olin sinu jälgedes (1:188).
Ma vaimun kõnni kaema paiku noid ,
ma miis, kel joba lagipää puulhõrre,
kel elutraavli joba kaunis loid (2:71).
Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost
sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät,
loet tulevit päivi nink neidegi jaost
und parembat näten pia magama jäät (2:89).
Sa usud: nagu unenägu öösse –
nii kaob su selja taha silmapilgus
pikk kannatusterodu (1:135)
ja saabub ammuoodat kodu (1:135).
Seo raamat – kui ma ütskõrd ärä koole –
jääp minust pallu kavvemb elämä (2:106).
Siis olgu nii, et mis ma jätnü maha,
om tollele, kes temä valla lööp (2:106).
Nii kui tol, kel elulõpp om käen,
suuv viil läbi kävve sünnüraja´,
niida tõmmas minnu igätsüse väen
iks üts maakene nink vana maja (2:111).
Suur võiduajamine surmaga käis ihus
ja nagu läbi enese viis võigas tee (1:123).
Sa pole kurb, et see, mis sinus muutub,
ja sina ise oled äkki põrm (1:114).
Sa istut, nägu päivä sisen
nink silmä´omma kinni sul,
suur rahu om su olemisen,
ent rahutus om otsmikul (2:125)...
Kirjandus

Semper, Johannes, 1975. Väike luuleraamat . Tallinn, Eesti Raamat.

Adson , Artur, 1990. Väike luuleraamat. Tallinn, Eesti Raamat.