Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest (0)

1 Hindamata
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

  • Mis ära tasub 151?
  • Milleks surm ja milleks sigi 151?
  • Kes juhatab meid tõelises tões 151?
Kuressaare Gümnaasium
Elurada
Luulekava Artur Adsoni ja Johannes Semperi luulest
Koostaja: Triin Notton
11a klass
Kuressaare 2009
Elurada
Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest,
mis vait on ja paigal (1:15).
Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu ,
teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15).
Maailm kui vallatu mu ümber kilkab,
päev helgib minusse kui kastetilka,
võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29).
Naeratus mängleb kõigi suudel,
hingesse helli lootusi sujub.
See on tõusmine ellu uude (1:23).
Hullustest toitu, keha noor:
tules on elu, ei tukis (1:32)!
Kurku lämbub kord naer, kord nutt
õnnest, mis kogemata (1:33).
Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61).
Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96).
Aga kuhu? Teab kumb kahest,
tuul või mina, kuhu peita
ennast? Kaduda ehk vahest
sootuks? Mulla sülle heita (1:80)?
Sa tunned, see on silmapilk , mis kogetakse harva (1:61).
Kõik, mis väljaspool mind, on kui minus (1:39).
Olen kui pime, kes alevist nurmele koband (1:40).
Pimesi suurem veel janu-lust (1:40):
ning janu jääb. Ja kasvab (1:40).
Ta võtab ihult vargsi viimse särgi
sel, kellel vastupanuks kadund ramm,
ja õmbleb särgi sisse salamärgi,
et tunneks surm: siin õige monogramm (1:42).
Kas ongi sihti olemas, mis ära tasub (1:51)?
Kas ta mind rahustab, mind teadjaks muudab?
Kas ütleb, milleks surm ja milleks sigi (1:51)?
Kes juhatab meid tõelises tões (1:51)?
Ning mõtted jällegi rüsivad ringi (1:86).
Hing vastust, jah, vastust vajab,
kuid mõistatus endiselt püsib (1:87).
Mul vaja rutata om laulda ommi laule:
võip olla lähäne ma toole aole,
kon mino liha lähäp kõige liha tiid.
Vast ka mo laulu´ läävä kõige papre tiid (2:42).
Mu värsi´ omma säänest vanna muudu,
ei ole sõnnu rikkalt tagavarass,
ka riimgi egäkõrd ei ole paras
nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110).
Sa veerid ja veerid neid ridu
ning silpideks kokku loed (1:85).
Sa haarad , kuid enam sul pole pidet (1:85)
ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85).
Nüüd endassegi piilu, vaata varju,
mis kõnnib kõrval (1:91)!
Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)!
Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91).
Kuid juba miski mus kaandus,
miski mus tardus ja suri,
tundsin end kivist kastis (1:106).
Kõik kaugeneb ja unub, -
ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132).
On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132).
See sfinks , mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132).
Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis.
Ei murdnud lootusetus selle meelt ,
kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160).
Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160).
Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus
poolvargsi liginema kipub tusk ,
su väike naeratus kõik kortsud silub
ning jälle headusesse kasvab usk (1:176).
Kustumatuks jääb mu suule
viimne suudlus panti,
ka veel siis, kui juba tuulde
kõik me saatus kanti (1:142).
Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)...
Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188).
Sind enda lähedale igatsesin, ma ise
teel olin sinu jälgedes (1:188).
Ma vaimun kõnni kaema paiku noid ,
ma miis, kel joba lagipää puulhõrre,
kel elutraavli joba kaunis loid (2:71).
Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost
sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät,
loet tulevit päivi nink neidegi jaost
und parembat näten pia magama jäät (2:89).
Sa usud: nagu unenägu öösse –
nii kaob su selja taha silmapilgus
pikk kannatusterodu (1:135)
ja saabub ammuoodat kodu (1:135).
Seo raamat – kui ma ütskõrd ärä koole
jääp minust pallu kavvemb elämä (2:106).
Siis olgu nii, et mis ma jätnü maha,
om tollele, kes temä valla lööp (2:106).
Nii kui tol, kel elulõpp om käen,
suuv viil läbi kävve sünnüraja´,
niida tõmmas minnu igätsüse väen
iks üts maakene nink vana maja (2:111).
Suur võiduajamine surmaga käis ihus
ja nagu läbi enese viis võigas tee (1:123).
Sa pole kurb, et see, mis sinus muutub,
ja sina ise oled äkki põrm (1:114).
Sa istut, nägu päivä sisen
nink silmä´omma kinni sul,
suur rahu om su olemisen,
ent rahutus om otsmikul (2:125)...
Kirjandus
  • Semper, Johannes, 1975. Väike luuleraamat . Tallinn, Eesti Raamat.
  • Adson , Artur, 1990. Väike luuleraamat. Tallinn, Eesti Raamat.
  • Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest #1 Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest #2 Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest #3 Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest #4 Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest #5 Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest #6
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-05-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 25 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor rhe Õppematerjali autor
    Pealkirjaks on "Elurada" ja sisu kirjeldab inimese elu noorusest surmani.

    Sarnased õppematerjalid

    Vankrirattaq
    4
    docx

    Vankrirattaq

    Vankrirattaq Nii kuuma suvvõ es olõ tükk aigu nättü. A vili kasvi illos. Rükkä oll jo tükk aigu pestü, et siimnevillä saiaq. Kats miist tulli müüdä tiid. Kolla ja Volli. Mõlõmba noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja. Eeläõdagune simman kõrvalküläh andsõ tunda. Pääq olli olgõ pääl ilmadu rassõq ja suuh olli vist kassiq kusõl käünü. Möldre veski paisu alt juudu vesi oll lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda. Volli löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält nakas Kribu talu paistma. Peremiis oll vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere alla tahenõma säädnü. Tii vei Kribu aida takast müüdä ja ku untsandsgu aidaga kohaguti saiva, läts Kolla haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega Kribu peremehel kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lääq küsümägi. Võtami paremb vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu peremehel katõraudnõ, kes tuud t

    Keeleteadus
    Luulekava
    4
    doc

    Luulekava

    Kuressaare Gümnaasium KATASTROOF Luulekava Kuressaare 2009 On sügisõhtu. Nagu noad torgivad õhku (2:169). Rahutus (2:37). Varjuliste puie all, suurte, pakse puie all (3:60) maja väike nigu pott, seepoolt pimme, väläst ahk (1:86). Sammelkatus, keskelt lomm, vaotab varsti hoone koost (3:61). Siis haaras teda öö (2:195), mustad pilvedehärjad (2:174), (oh kuramus!) (3:60) ja sünnib katastroof (2:44), jättes maha vaid rusud (2:182). Lännu kõik, mis hoiet seni hoole nink auga (1:44).

    Kirjandus
    Luulepõimik
    14
    odt

    Luulepõimik

    Elurada Me käime kinnisilmi elurada, kui mängiksime vainul pimesikku, et teisi püüda, ja ennast kaotada. Ja eksimine kordub vastastikku, jalg väärataks, teelt kõrvale viib sammu. Rind pakitseb, ei aima tulevikku. Kui aga kahanenud noorusrammu ja lahtunud kired, vaimustusehumal- siis märkame: aeg koju minna ammu. Ja tunded selguvad, ja valguskumal silm sihti näeb ja otsitavat rada, ja päike vaob eluõhtu sumal, et viimast tõde surmas avaldada. Karl Eduard Sööt Hommik Igal hommikul uuesti sünnin ma roosana linade valevast vahust. Kuldset liiva päike kui pilluks vastu mu väikeseid uniseid ruute kutsub mind sala kui kutsutaks pruuti. Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile ta suri! Hommik- sild roosidest punt mi

    Kirjandus
    Luulekava
    5
    doc

    Luulekava

    Kui mina veel noor olin.. ma mäletan! Luulekava Kuressaare 2009 Nüüd olen elatand, ring on täis (2:53) ega ole mu elu tühja läind (2:98). Ja kaugele noorusera'ale veel tagasi mõtleb mu meel (4:102). Ja mäletan hästi: oli esmaspäev, 27. juuli (3:106). Ei olnud pilvi ega tuuli (3:105). Hõljus õisi hõbedasi (2:114), näe naermas vikerkaar ja vari (2:118). Ma kuulen imelikku viit, mis pole pärit maa päält siit (1:13). Mu süda nagu lendu tungiks

    Kirjandus
    Maailma viljad - teravili
    26
    ppt

    Maailma viljad - teravili

    nisu Triticum · http://nammy.pbwiki.c om/Nisu · http://www.hagar.ee/es t/company/reading/nis u Pildi allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/Image:Koeh-274.jpg nisu kasvatavad riigid NB! Kaardil pole suurtootjaid Hiinat, Venemaad ja Ukrainat! nisu tootmine ja tarbimine 2005. a. jrk. riik toodang (1000 t) jrk. riik

    Geograafia
    12 luuletust 12 kuu kohta
    16
    doc

    12 luuletust 12 kuu kohta

    LUULERAAMAT 2 LUULERAAMAT 2011 3 JAANUAR Nüüd igal pool valitseb jaanuar ka Tähtveres Tammelinnas ta hiilib kui näljane jaaguar kel süda taob meeletult rinnas ta hiilib su jälgedel õhtuti kui tasa on liikumas varje ja enne kui taipad sa ohtugi kaob jättes vaid hädakarje ta kaasa su südame ainult viib muud röövida tema ei taha ta karv on sile just nagu siid ja lihased mängivad nahal ei temale järele jõua me nii jäädki sa südameta ja suvi kui tuleb on põuane ning ühegi sademeta Priidu Beier 4 VEEBRUAR Unetul ööl öises Pihkva bussis unetul ööl veebruarikuus kui närvid liig hellad ja krussis ning sapi maitset on suus kurbust ma teenin kogu see aeg ustavamat ei ole must hinge mu kehas on vitamiinidevaeg ja silme all mustavaid ringe unetul ööl öises Pihkva bussis unetul ööl veebruarikuus kui närvid liig hellad ja krussis ning sinu nimi

    Kirjandus



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun