Sigmund Freud (1)

SIGMUND FREUD
(6. mai 1856 -23.sept 1939)
Austria psühholoogil ja „psühhoanalüüsi“ leiutajal Sigmund Freudil oli tohutu mõju Lääne vaimuloole ja filosoofiale. Tema parimad tööd on koondatud raamatute „Unenägude tõlgendamine“, „Argielu psühhopatoloogia“, „Kolm uurimust seksuaalsusest“ ja „Illusiooni tulevik“ kaante vahele. Kuigi ta sai hariduse pigem arstiteaduses kui filosoofias, on Freud öelnud: „Kui ma noor olin, igatsesin ma vaid filosoofiliste teadmiste järele ning nüüd, kus ma olen liikumas meditsiinilt psühholoogiale, olen ma teel oma eesmärgi saavutamise poole.“
Elulugu
Sigmund Freud sündis 1856 a Freibergi linnas, mis asub tänapäeva Tšehhis. Kogu oma keskkooli aja jooksul tundus tema huvi olevat suunatud juurakarjääri tegemisele. Selle idee sai ta mitmetest allikatest: vanema koolikaaslasest sõbra mõju; ühe ennustaja tavapärane ennustus, mille kohaselt kasvab temast riigivalitsuse liige, kuid mis talle ja tema vanematele mõju avaldas; ja kindlasti ka fakt, et esimest korda said riigivalitsuse liikmeteks ka mõned üksikud juudid. (Praktilistel põhjustel kehtisid Freudile kui juudile piirangud karjääri tegemiseks äri, juura või meditsiini alal) Kuigi Freud ei kavatsenud kunagi arstiks saada, viisid tema kasvav vaimustus uute ja vastuoluliste Charles Darwini teooriate vastu ja Goethe Ood loodusele avaliku ettelugemise mõju teda seitsmeteistkümne aastaselt arstiteaduskonda astumiseni. Praegu me ütleks, et ta spetsialiseerus bioloogiale ja tal läks lõpetamiseks aega 7,5 a, mis on vähemalt kolm korda normaalajast pikem aeg. Osaliselt oli selle viivituse põhjuseks ka tema kindlusetus selles osas mis suunas tema elu peaks minema. Lisaks kõigile kohustuslikele loengutele ja laboripraktikale keemias, psühholoogias ja anatoomias, osales ta ka filosoofialoengutel ning mingis faasis kaalus medistiiniõpingute lõppedes ka filosoofiakraadi kaitsmist. Maailmakuulus Ernst Brucke oli see, kes lõpuks noore Freudi tähelepanu püüdis ning andis talle tema esimese professionaalse identiteedi tunnetuse. Brucki mõju all otsustas Freud saada uurivaks psühholoogiks. Brucke oli üks, kes kuulus sellesse psühholoogide gruppi, kes võitlesid innukalt mehhaanilise determinismi eest bioloogia teaduses . See ideoloogia oli Freudile ahvatlev ja mõjutas tema mõtlemist veel aastaid hiljemgi, kui ta oma isiksusteooriat välja arendas . iskolmekümnendates ja ei hüljanud oma unistust saada uurivaks neuroloogiks, veel kuni hilis -1890-ndate aastateni, kui ta lõpuks aktsepteeris ideed olla ainult psühholoog. Kui Freud lõpuks oma ametit aktsepteeris, toimus temas tohutu loova aktiivsuse vallandumine, mille käigus ta avaldas ühe raamatu aastas ja tuhises rahvusvahelisele areenile. Tema tohutu produktiivsus jätkus veel 30 a ja ta lahkus Viinist 1938 a, kui Natsi sõjavägi oli sõna otses mõttes tema uksel. Ta põgenes Inglismaale, kus suri 23. septembril 1939a.
Õpetuste mõistmisest
Freudi tööde mõistmisel on kaks võimalust. Ühest küljest põhineb psühhoanalüüs seisukohal, et Ego tõrjub teatud mälestused varasest lapsepõlvest Alateadvusesse. Tavaliselt on need sellised kogemused, mis lapse arvates võiksid esile kutsuda pahameele ning on, Freudi arvates eluliselt, seotud lapse seksuaalse identiteediga ühe või mõlema vanema suhtes. Freudi teooria teine element keskendub eraldiseisval empiirilisel (kogemustel põhineval) väitel, et välja tõrjutud mälestused on psühholoogiliste lõhestumiste, eriti närvihaiguste, põhjused. Sellest lähtuvalt defineerib Freud psühhoanalüüsi kui „meditsiiniliselt haigete ravimetoodikat“.
Üks kriitik on juhtinud tähelepanu asjaolule, et see on üks ülimalt ebatavaline ravivorm, sest peale vestlemise ei toimu arsti ja patsiendi vahel midagi muud. Arsti „ravi“ seisneb patsiendi välja tõrjutud mälestuste esilekutsumises ning nende kohta küsitud küsimustele saadavate vastuste tõlgendamises. See on pannud kriitikud, eriti Popperi, kahtlema Freudi metoodika teaduslikus taustas. Kuna arstipoolne tõlgendamine pole ei objektiivne ega tavapärases teaduslikus mõttes „mõõdetav“, ning on lisaks veel arsti-patsiendi suhete konfidentsiaalsuse põhimõttega kaitstud kontrollimise eest, ei ole ühtegi objektiivset viisi mõõtmaks psühhoanalüütilise praktika tulemusi.
Puhtalt teoreetilises mõistes kutsub Freudi teooria Alateadvuse impulsse alla suruvast Egost esile kriitikat. Seda eriti seetõttu, et see omistab konkreetsetele mõistuse valdkondadele tahtlikult vastuolulised või ettekavatsetud faktorid. Sartre kritiseeris Freudi psühholoogiat ebaloogiliselt esitatud väite tõttu, mille kohaselt teadlik tsensor, Ego, surub alla alateadlikud ihad. Kui ego ei ole teadlik alateadlikest ideedest või ihadest, siis kuidas on võimalik, et ta teab neid alla suruda?
Sellel kriitikale vaatamata on filosoofia võtnud Freudi teoreetilised põhimõtted üldiselt hästi omaks. Freud ise on väitnud, et tema filosoofia esindab uut „Koperniku revolutsiooni“. Just nagu Kopernik oli näidanud, et Maa ei ole universumi keskpunkt ning Darwin tõestanud, et inimene ei ole loomariigi isand ega käskija, vaid ainult üks osa sellest, nii väidab ka Freud olevat end tõestanud, et teadlik mõtlemine, või Mina, ei ole „oma majas peremees“, nagu on eeldanud ratsionalistid ja kartesiaanlikud filosoofid .
Kasutatud kirjandus: 1) http://et.wikipedia.org/wiki/Sigmund_Freud
2) „100 tähtsamat mõtlejat“ Philip Stokes. Kirjastus Ersen. 2008.