5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske. männas-vesikuusk Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus-penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad. Düseutroofsed (segatoitelised) järved Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid- ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv. Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel, kollane vesikupp, väike vesiroos, vesikarikas, konnakilbukas jt. vesikarikas, konnakilbukas ujuv penikeel
Põhilisemaid järve tüüpi ja tema ökosüsteemi iseloomu määrav tegur on järve akumulatsiooni tüüp, mis põhineb mineraal-, toite- ja humiinainete omavahelisel suhtel. Nii jaotataksegi järved 8 põhitüübiks, need omakorda alltüüpideks, misa on 27. uuritud järvedest on- 8% vähetoidulised ehk oligotroofsed, 5,8% poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed, 9% huumustoitelised ehk düstroofsed, 36,4% rohketoitelised ehk eutroofsed, 36,6% segatoitelised ehk düseutroofsed, 2,6% lubjatoitelised ehk alkalitroofsed, 1,4% soolatoitelised ehk halotroofsed, 0,2% rauatoitelised ehk siderotroofsed. Pärast mandrijää taandumist oli valdav osa meie järvi oligotroofsed, eriti liivikutel. Merest eralduvad rannajärved on algselt halotroofsed. Nii alkalitroofsed kui halotroofsed järved läbivad tavaliselt eutroofse staadiumi ja muutuvad lõpuks kalgiveeliseks düseutroofseteks järvedeks. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus
Karula rahvuspargi pärandkultuurmaastik paikneb suurel osal kuplistikes, kus mullad on viljakamad kui teistel aladel. Pärandkultuurmaastik laiub peamiselt rahvuspargi põhapoolses osas, ning on elupaigaks paljudele liikidele, kes on harjunud elama inimsega kõrvuti (4). 2.2 Veekogud Mandrijää taandumisel tekkis Karula kõrgustiku alale palju järvi, millest 40 jääb rahvuspragi alale. Tänu moreenmuldadele ja metsade rohkusele on valdavaks järvetüübiks segatoitelised ning kalgiveelised järved. Karula rahvuspargis asuvatest järvedes on kõige suurem Ähijärv, mis on 180 ha suur ning kõige sügavam Savijärv, millel sügavuseks on 18 m. Karula järvedes on endale kodu leidnud paljud haruldased liigid ning peale selle on paljudel järvedel ka vaateline ja puhkemajanduslik väärtus. Eriti silmapaistvad on väikesed metsajärved. Järvedele võivad halvasti mõjuda röövpüük, reostus, veetaseme muutumine ning koordineerimata turism.
Poolhuumustoitelised mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega. (Kurgjärv, Väikjärv). Huumustoitelised järved on väga happelised ja pruuni veega, mineraal- ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. (Põlva ja Räpina ümbruse järved). Rohketoitelised toitaineterikkad, humiinainete vaesed. Jagunevad pehmeveelisteks (ebastabiilse reziimiga) ja kalgiveelisteks (kaltsiumkarbonaatide sisalduse tõttu stabiilse reziimiga). (Arbi, Verevi) Segatoitelised järved on toit- ja humiinaineterikkad. (Boose järved Võrumaal). 39. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Esineb nn jäänukjärvesid ehk järvesid (Mullutu järv), mis on aja jooksul merest eraldunud ning järvesid, mis on tekkinud maismaal vihmavee kogunemiskohtadesse või allikate kogunemise kohta. Leidub ka tehnogeenseid järvesid. 40. Keemiline hapnikutarve on mingit vett (harilikult reovee puhul) iseloomustav näitaja, mis väljendab, mitu mg O 2 kulub
huumustoitelised ja ehk düstroofsed (mineraal- ja toitainetevaesed, humiinaineterikkad, tüüpilised pruuni veega rabajärved, rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega, kuid reostusõrnalised); rohketoitelised ehk eutroofsed (toitainete ja humiinaineterikkad, ei ole eriti reostusõrnad, kuid mõned neist ebameeldivalt läbipaistmatu veega, keskmine tähendus); segatoitelised ehk düseotroofsed (toit- ja humiinaineterikkad, omavad üle keskmise rekreatiivset väärtust); lubjatoitelised ehk alkalitroofsed (halogeeniderikkad humiinainetevaesed, kalgi vee tõttu pole mugava rekreatiivseks) 30. Sootüübid ja nende rekreatiivne potentsiaal – Madalsoo- turbakiht õhuke, taimestikul hea kontakt põhjaveega, pinnas viljakas, lopsakas rohurinne, puudest kuusk ja kask. Äkki seal matkamine lahe/huvitav?
pehme veega. Sisaldavad vähe mineraalaineid, orgaanilisi aineid ja biogeenseid aineid. -) Düstroofsed ehk huumustoitelised järved vesi on pehme, mineraal ja biogeenseid aineid on vähe. Vesi on pruunikas. Elu on vaene happelisuse pärast. -) Eutroofsed ehk rohketoitelised järved- rikka elustikuga, vähese läbipaistvusega, rohekas-kollakas vesi. -) Hüpertroofsed ehk liigtoitelised järved vetikaid on väga palju. Muu elustik on vaesunud. -) Düseutroofsed ehk segatoitelised madal, mudane, rikas elustik. Viimane eluetapp järvel. Siis kasvab kinni sooks. -) Eutrofeerumine veekogude muutumine rohketoiduliseks. Tänapäeval on see tõsine keskkonnakaitse probleem vette sattuvate väetiste, lämmastiku ja fosforirikaste reovete tõttu. * Vee-elustik koosneb kolmest ökoloogilisest rühmast. -) Plankton fütoplankton, zooplankton. Järvedes rohkem. -) Bentos põhjaelustik. Järvedes rohkem. -) Nekton ujum ehk vees liikuvad aktiivsed loomad
elustikuga järved (Udsu). Poolhuumustoitelised - mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega (Kurgjärv). Huumustoitelised järved - väga happelised ja pruuni veega, mineraal- ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. (Põlva ja Räpina ümbruse järved). Rohketoitelised - toitaineterikkad, humiinainete vaesed. Jagunevad pehmeveelisteks (ebastabiilse režiimiga) ja kalgiveelisteks (kaltsiumkarbonaatide sisalduse tõttu stabiilse režiimiga) (Verevi). Segatoitelised järved - toit- ja humiinaineterikkad (Boose järved Võrumaal). 39. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Esineb nn jäänukjärvesid (Mullutu järv), mis on aja jooksul merest eraldunud ning järvesid, mis on tekkinud maismaal vihmavee kogunemiskohtadesse või allikate kogunemise kohta. Leidub ka tehnogeenseid järvesid. 40. Keemiline hapnikutarve - mingit vett (harilikult reovee puhul) iseloomustav näitaja, mis väljendab, mitu mg O2 kulub 1
Poolhuumustoitelised mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega. (Kurgjärv, Väikjärv). Huumustoitelised järved on väga happelised ja pruuni veega, mineraal- ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. (Põlva ja Räpina ümbruse järved). Rohketoitelised toitaineterikkad, humiinainete vaesed. Jagunevad pehmeveelisteks (ebastabiilse reziimiga) ja kalgiveelisteks (kaltsiumkarbonaatide sisalduse tõttu stabiilse reziimiga). (Arbi, Verevi) Segatoitelised järved on toit- ja humiinaineterikkad. (Boose järved Võrumaal). 40. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Esineb nn jäänukjärvesid ehk järvesid (Mullutu järv), mis on aja jooksul merest eraldunud ning järvesid, mis on tekkinud maismaal vihmavee kogunemiskohtadesse või allikate kogunemise kohta. Leidub ka tehnogeenseid järvesid. 41. Selgita mõistete 'keemiline hapnikutarve (KHT)' ja 'biokeemiline hapnikutarve (BHT)' erinevust.
· Huumustoitelised ja ehk düstroofsed (9%), (mineraal- ja toitainetevaesed, humiinaneterikkad). Tüüpilised pruuni veega rabajärved. Rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega kuid looduskaitselisest aspektist väga reostusõrnad · Rohketoitelised ehk eutroofsed (36%), (toitaineterikkad ja humiinainete vaesed) Ei ole eriti reostusõrnad kuid mõned neist on ebameeldivalt läbipaistmatu veega. Keskmise rekreatiivse tähtsusega. · Segatoitelised ehk düseutroofsed (36%), (toit- ja humiinaineterikkad). Omavad üle keskmise rekreatiivset väärtust · Lubjatoitelised ehk alkalitroofsed (2,6%), (halogeeniderikkad humiinainetevaesed). Kalgi vee tõttu ei ole eriti mugavad järved rekreatsiooniks. 29. Sootüübid ja nende rekreatiivne potentsiaal · Madalsoo,siirdesoo,kõrgsoo e. Raba · Sood kui omanäolised ökosüsteemid köidavad tihti matkajaid, mistõttu on soomatkad
rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske. Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus-penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad. Düseutroofsed (segatoitelised) järved Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid- ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv. Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel, kollane vesikupp, väike vesiroos, vesikarikas, konnakilbukas jt. Eutroofne (rohketoiteline) veekogu
Huumustoitelised (mineraal- ja toitainetevaesed, humiinaneterikkad). Tüüpilised pruuni veega rabajärved. Rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega kuid looduskaitselisest aspektist väga reostusõrnad. Rohketoitelised (toitaineterikkad ja humiinainete vaesed) Ei ole eriti reostusõrnad kuid mõned neist on ebameeldivalt läbipaistmatu veega. Keskmise rekreatiivse tähtsusega. Segatoitelised (toit- ja humiinaineterikkad). Omavad üle keskmise rekreatiivset väärtust Lubjatoitelised (halogeeniderikkad humiinainetevaesed). Kalgi vee tõttu ei ole eriti mugavad järved rekreatsiooniks. 29.Sootüübid ja nende rekreatiivne potentsiaal Madalsood iseloomustab lopsakas rohurinne, mis koosnb peamiselt tarnadest. Madalsoo on mitmete haruldaste liikide nagu näiteks orhideeliste kasvukoht. Puudest esineb madalsoos kuuske ja kaske
suurem osa lehestikust on veest väljas. Helofüütidel esineb rohkelt õhulõhesid ka veest väljaulatuvatel leherootsudel ja vartel. Kohtades, kus veereziim on muutlik, on mõnedel taimedel välja kujunenud rida ökoloogilisi vorme, millest osa kasvab maismaal, teine osa aga vees. VEEKOGUDE TÜPOLOOGIA JA ARENG Olenevalt vee troofsusest e toitainesisaldusest, mis määrab hapnikureziimi ja seega elustiku, eristatakse mageveekogude hulgas: Vähetoitelised Huumustoitelised Segatoitelised Rohketoitelised Järvede tüpologiseerimisel on põhiliseks tunnuseks biogeensete ainete sisaldus vees. Geneetiliselt nooremateks peetakse vähetoidulisi järvi (Arktika, kõrgmäed), mis ei tohi olla mõjustatud inimtegevusest ja planktonivetikate arenguks peavad olema mittesobilikud. Seda seepärast, et vetikad paljunema ei hakkaks. Vetikate massilist paljunemist nim veeõitsenguks, mille kordumisel algab pöördumatu protsess vee eutrofeerumine. Nt Zürichi järv.
Need on selgeveelised (läbipaistvus > 4 m) unikaalse elustikuga järved. Poolhuumustoitelised e semidüstroofsed – 5,8 % järvedest. On mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainetesisaldusega. Huumustoitelised e düstroofsed – 9 % järvedest. Mineraal ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. Esineb madal pH. Peamisel soojärved, laukad. Rohketoitelised e eutroofsed – 36,4 % järvedest. Toitaineterikkad ja humiinainete vaesed. Pehmeveelised. Kalgiveelised. Segatoitelised e düseutroofsed – 33,7 %. Toit- ja humiinaineterikkad. Jagunevad samuti pehme- ning kalgiveelisteks. Lubjatoitelised e alkalitroofsed – 2,6 %. Mineraalaineterikkad, toit- ja humiinainetevaesed. Palju esineb Pandivere kõrgustikul. Soolatoitelised e halotroofsed – 1,4 %. Halogeeniderikkad ja humiinainetevaesed. Peamiselt Rannajärved. Rauatoitelised e siderotroofsed – 0,2 %. Suuruselt Euroopa 4. ja maailmas 53. kohal. Pindala 3555 km; Liigestub Suurjärveks, Pihkva järveks
Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske. Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus- penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad. Düseutroofsed (segatoitelised) järved - Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid- ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv. Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel, kollane vesikupp, väike vesiroos, vesikarikas, konnakilbukas jt. Eutroofne (rohketoiteline) veekogu - Vees rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas
Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske. Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikas punase happelise veega, väga huumusainete rikkad, kuid mineraal-ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus-penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad. Düseutroofsed (segatoitelised) järved.Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid-ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv. Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikkpenikeel, kollane vesikupp, väike vesiroos, vesikarikas, konnakilbukasjt. Eutroofne (rohketoiteline) veekogu
äravoolu takistavad rohked otsamoreenid ja rannamoodustised. Valdkond asetseb Limneamere ja Balti jääjärve levipiiride vahelisel alal. Edela-Eesti suurrabade vk savikate setetegaa kaetud endistele rannikumadalikele tekkinud suured sood. Turvast maksimaalselt 5-7 m. Kesk-Eesti väikerabade vk - levib jääpaisjärvede tasandikualal. Sood on enamasti väikesed. Põhja-Eesti tasandiku väikeste ja keskmise suurusega soode vk paikneb õhukese moreenkattega alal. Domineerivad väikesed segatoitelised tasandisood, mille piires võime kohata kõiki sootüüpe. Paljud selle valdkonna sood on järvelise päritoluga. Põhja-Eesti kõrgustiku suurte mosaiiksoode vk Pandivere kõrgustiku nõlvade alt väljuva põhjavee baasil kujunenud sood. Kohati lootsoolaamad (Kõrvemaal, Endla jne). Karstisood. Soode areng on alanud enamasti madalsoometsana. Kesk- ja Ida-Eesti suurrabade vk siia valdkonda kuuluvad ka Alam-Pedja ja Emajõe Suursoo soostikud. Rabad on tüüpiliselt kumera kujuga
nitraadiks. Autotroofsed organismid) organotroofid (tüüpilselt heterotroofsed, kes võivad kasvuks kasutada mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid. Põhilised, kes hakkavad ründama orgaanilist detriiti, mis ülevalt alla poole pudeneb). Reinholsi efekt: vesi tundub väga viskoosne, kuid ainult näiliselt. Funktsionaalses ökoloogias klassifitseeritakse ainurakseid pigem toidu kui suuruse järgi. Seal on rühm heterotroofsed nanoflagellaadid (2-20mikronit). Segatoitelised (miksokroobid) Mikrozooplankton (20-200 mikromeetrit, sinna kuuluvad algloomad) herbivoorid, kes toituvad väiksemast fütoplanktonist, kuid ka bakteritest. Kõik need organismid asetsevad kindlas ruumis. Bakterite vaheline kaugus on ca 100 mikronit ehk 200 kehapikkuse kaugusel (inimesed selles võrdluses 1,5km kaugusel). Mikroorganismid ei ole ühtlaselt jagunenud. Kinnituvad vetikatele, kasutavad nende lima (vähendavad limakihi paksust) ning takistavad
saadusena ja laguneb alumises (tropolüütilises) kihis bakterite tegevuse tagajärjel. Vee mineraalainete (peamiselt fosfori- ja lämmastikuühendid) ja orgaaniliste ainete (peamiselt huumusained) sisalduse ning elustiku koostise järgi eristatakse Eesti järvi: -vähetoitelised e. oligotroofsed -rohketoitelised e. eutroofsed -poolhuumustoitelised e. semidüstroofsed -lubjatoitelised e. alkalitroofsed -huumustoitelised e. düstroofsed -segatoitelised e. düseutroofsed -kesktoitelised e. mesotroofsed -soolatoitelised e. halotroofsed Järvede omadused: Järvevee omadused – läbipaistvus ja temperatuur – sõltuvad sellest, kui kiiresti vesi järves vahetub. See omakorda oleneb sisse ja välja voolava vee hulgast. Kõige aeglasemalt vahetub vesi sügavates umbjärvedes (nt Holstre Linajärv Sakala kõrgustikul, Martiska Kurtna järvestikus). Sisse voolab vesi kraavide ja ojade kaudu, kuid märgatavat väljavoolu ei
Liigivaestes madalsoodes on põhjavesi väheliikuv ja toiteainete poolest vaene. Taimedest on iseloomulikud mätas-, hirss- ja niitjas tarn, sookastik ja tavasirbik. Rohketoiteliste ja seetõttu liigirikaste madalsoode karakterliigid on raud-, ääris- ja padutarn, pruun ja tõmmu sepsikas ning paljud käpalised, näiteks soohiilakas, sookäpp, kahkjaspunane sõrmkäp ja soo-neiuvaip. Madalsoode tüübirühmas eristatakse omaette allrühmadena lammisoid ja allikasoid. Siirdesood (segatoitelised sood) paiknevad tasastel või väikese langusega aladel raba servas või vähese äravooluga nõgudes. Siirdesoos omastavad taimed toiteaineid nii põhja- kui ka sademeveest. Veepeegel on vegetatsiooniperioodil maapinnast 10–30 cm sügavamal. Põõsarindes on tüüpilised hundi- ja lapi paju, kohati madal kask, rohurindes kasvavad nii madalsoodele kui ka rabadele iseloomulikud liigid ning lisaks neile siirdesoodele omased taimed, näiteks alpi jänesvill ja suga-sõnajalg)
annaabi.ee 
