jaanuari 1920, mil juriidiliselt alles asutamisel olev teatri- ja kunstiühing Ugala kandis Koidu seltsimajas ette Jacobi jandi "Pansion Schöller ehk Kui onu hullumajas käis" (näitejuht Märt Mõrd). Teatri-ja kunstiühingu Ugala põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis. Nime Ugala kui viite kahele iidsele Eesti maakonnale, Ugandile ja Sakalale, soovitas asutatavale teatrile kirjamees Friedrich Kulhbars. Tööl haarati raginal sarvist, juba 25. jaanuaril jõudis esietenduseni Kitzbergi "Punga- Mart ja Uba-Kaarel" ning 7. veebruaril Wolzogeni "Valge leht". Keegi toonastest ugalalastest polnud saanud teatriharidust. Teatri kunstilise taseme tõstmiseks korraldati 1920. aasta suvel kursused, mida juhatas Karl Jungholz ning mille
1870. aastate algus oli rahvusliku liikumise kõrgajaks, mil üle kogu Eesti rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Sel ajal l kerkivad esile ka rahvusliku liikumise tunnustatud juhid : Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. 1870. aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema, seni üsna üksmeelselt tegutsenud Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, mistõttu ta lõpetast ka oma kaastööde saatmise Sakalale. Lisaks pingestusid Hurdal suhted ka oma saksalastest ametikaaslastega, kes eestimeelset kirikuõpetajat boikoteerisid. 1880. aastal lahkuski ta Eestist ja võttis vastu kirikuõpetaja koha Peterburi Jaani kirikus. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga, süüdistades teda vanameelsuses ja koostöös saksalastega. Tugevnes ka keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele. Valitsusringkonnas olid esialgu näinud eestlaste rahvuslikus ärkamisev astujõudu baltisakslastele
üldlaulupidu Tartus , Sakala Rahvusliku ärkamisaja tähtsamad tegelased. Milles seisnesid nende inimeste vastuolud. Lydia Koidula, Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Hugo Treffner. Lõpuks tahtsid nad kõik erinevaid asju, pooldasid erinevaid vaateid ja sõbrunesid inimestega, kellest lugu ei peetud. Jakobson ei pooldanud kirikud ja Hurt pooldas sellest tekkis lahkheli ja Hurt lõpetas kaastööde saatmise Sakalale. Jakobson pööras tülli ka Jansseniga, süüdistades teda sakslastega koostöös ja vanameelsuses. Kui 1881 sai Jakobson Eesti Kirjameeste Seltsi esimeheks lahkusid sealt Hurda pooldajad. Venestusreformid. Koolireform, inimeste igapäevaelu. Koolireform ,kogu õpetus venekeelne, lapsed ei tohtinud omavahel emakeeles suhelda- karistati kirjaoskus langes ,vallandati vene keelt mitte oskavad õpetajad, valdade ühendamine, kohtupidamine vene keeles(va. Vallakohtud), uus linnaseadus
kõikvõimalikku teavet alates ilmateadetest ja spordivõistluste resultaatidest kuni poliitiliste intriigide ning kultuuriliste tippsündmusteni. Seejuures ei märka me sugugi, kuivõrd me sellest informatsioonist sõltume ning mil määral ajakirjandus (selle mõiste kõige laiemas tähenduses) meid ja meie riigi üldist arengut mõjutab. Ma arvan, et Eesti ajaloos on ajakirjandusel väga suur tähtsus - tänu Jakobsoni "Sakalale", Jannseni "Eesti Postimehele" ning veel mõnele väiksemale lehele tekkis üldse mõte oma riigist. Ilma propagandata, mille teostamise antud juhul võtsid enda peale ajakirjanikud, poleks iialgi suudetud organiseerida selliseid massiüritusi nagu laulupeod, kaugeltki nii jõudsalt arendatud eesti keelt, kirjandust ja kultuuri, rahva seas sel perioodil arenenud välja poliitilised eelistused ning talumehed midagi teada saanud põllumajanduse uuendamisest
See liitis rahva. Jannseni lehele tegi kaastööd koolmeister Carl Robert Jakobson, kelle lood tähelepanu köitsid. Probleemide tõttu tahtis asutada Jakobson oma ajalehe, aga selleks ei saanud algul luba. Lõpuks 1878.aastal õnnestus tal see, nimega ,,Sakala,, . Võrreldes Postimehega oli Sakala poliitilisem ja avaldas soovi siduda eestlaste tulevik Vene keisriga. Jakobsonist sai liider ja Sakalast meelsuse kujundaja. 1882.aastal haigestus ta kopsupõletiku ja suri. Suur tagasilöök Sakalale. Jakob Hurda rahvuslik programm Jakobsoni kõrval tõusis eesti rahvusliku vaimseks juhiks kooliõpetaja Jakob Hurt. Hurt pööras tähelepanu vaimsetele väärtustele. Eestlased ei saa suureks oma arvult vaid vaimult ja kultuurilt. 1870.aastatelhakkas Hurt vedama Aleksandrikooli liikumist, mis oli pühendatud Aleksander I-le, rajada eesti keelne rahvakool. Aleksandri kool asutati Põltsamaa lähedal ,olude sunnil vene keelsena. Eesti rahva valguse-, pimeduse-ja koiduaeg
1871-93. Hurda peateeneks on olnud rahvaluule kogumine. Tänu sellele Eesti kirjandus muuseumis maailma suurim kogu. Etnograafilise materjali ( rahvariided, õllekapad) kogumine oli tema idee. 1872 aastast Otepääs pastor . 1884. Aastal pühitseti otepää kirikus Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge lipp. 10 kroonisel rahatähel. 1870 a poliitilised vastased Jakobsoniga. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, mistõttu lõpetas ka oma kaastööde saatmise Sakalale. 1880 lahkus Eestist ja asus tööle Peterburi Jaani kirikus. Carl Robert Jakobson (1841-1882) Sündis Tartus, lapsepõlve veetis Tormas. Lõpetas J. Cimze seminari Valgas. 1863. Sai temast suurvürsti tütre koduõpetaja. Ta hakkas tegema koostööd Eesti Postimehele, propageerides karskusideid, astudes välja liigse usuõpetuse vastu ning nõudes haridusolude parandamist. 1870 a algul tuli ta tagasi Peterburist Eestisse, ostis
vanemate rahvust. See oli otsene ärgitus rahvuslikule liikumisele. Jakob Hurt oli juba üliõpilasena ühiskondlikus elus väga aktiivne. 1872 sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi (ÕES-i järglane) president. Seda ametit kasutas ta ära rahvaluule kogumise forsseerimiseks (kiirendamiseks). Lisaks rahvaluule kogumisele tegeles ta ka eesti keele ning kultuuri uurimisega. Hurt tegi kaastööd Jannseni ,,Eesti postimehele" ning Jakobsoni ,,Sakalale", puutudes viimase näol kokku rahvusliku liikumise radikaalse suuna esindajaga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. Kuid nende vahel tekkisid tõsised lahkehelid ja 1880. aastal suundus Hurt elama Peterburgi. Seal ta organiseeris Peterburi eestlaste kooli- ja seltsitegevust, et tõsta rahva haridustaset ja arendada kokkukuuluvustunnet. Hurt töötas Peterburis 1901. aastani eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele
Ta võttis aktiivselt osa Õpetatud Eesti Seltsi ja ,,Vanemuise,, seltsi tegevusest. Ta esindas 1870-83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 187281 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda. Hurt taotles emakeelset kooli- ja rahvahariduse edendamist. EkmS-i otsusel mindi 1872. aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on eesti keeles käibel tänapäevani. Hurt tegi kaastööd Jannseni ,,Eesti postimehele" ning Jakobsoni ,,Sakalale", puutudes viimase näol kokku rahvusliku liikumise radikaalse suuna esindajaga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta rahvaluule kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400
See oli otsene ärgitus rahvuslikule liikumisele. Ta esindas 1870-83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 187281 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda. Hurt taotles emakeelset kooli- ja rahvahariduse edendamist. EkmS-i otsusel mindi 1872. aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on eesti keeles käibel tänapäevani. Hurt tegi kaastööd Jannseni ,,Eesti postimehele" ning Jakobsoni ,,Sakalale", puutudes viimase näol kokku rahvusliku liikumise radikaalse suuna esindajaga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. 1878. aastal tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel tõsised lahkhelid ja Hurt suundus Peterburi elama, lahkudes 1880. aasta sügisel Eestist. 7. Hurda pereelu ja suhted Jakob Hurda ema oli Marie Hurt ja isa Jaan Hurt. Jakobil oli kaks õde Eva ja Ann, ning üks vend Otto Hurt
pedakoogilisi teoseid. Kuid tema eksamitest ei saanud asja. J. Körvi haridus oli vähene ja tal puudus püsivus süstemaatiliseks õppimiseks. Töötas Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi palgalise kirjatoimetajana aastani 1881, avaldas käsiraamatu "Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest" ( Tartu 1881). Sama aasta algul kutsus C. R. Jakobson ta Viljandisse "Sakala" abitometajaks. 1882. a. maikuus hakkas Kõrv välja andma ajalehte "Valgus", mis juhendus algul "Sakalale" lähedasest programmist, kuid muutus 1887. aastast alates tsaarivalitsuse reaktsioonilise poliitika ülistajaks ja vestuse pooldajaks. J. Kõrv reetis rahvusliku liikumise huvid, jutlustades kõige selgrootumat allaheitlikust tsaarivõimule ja eesti rahvuse kadumist ning kutsudes üles siirduma "Keisrli usku"(mida ta ise ei kavatsenud teha). Pärast C. R. Jakobsoni surma oli ta "Sakala" vastutavaks toimetajaks , kuni aastani 1885 , kuigi lehe toimetas peamiselt Rosalie Jakobson
Maastikupildis need 8-10 m kõrged ja vaevalt kilomeetripikkused laugenõlvalised põllustatud künnised eriti pilku ei köida. Nad asuvad üksteisest eemal ja nende vahel ei ole nii selgepiirilisi märgi nõgusid nagu Vooremaal. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 220-221 Sakala kõrgustiku veestik Veestiku moodustavad peale eelkirjeldatud orustikus voolavate jõgede ja ojadele Sakalale iseloomulikud orujärved. Peale eelmärgitud järvede (Õisu, Veisjärv, Viljandi, Karula jt) äratab omapäraga tähelepanu järvekobar Koorküla ümbruses Tõrvast lõuna pool. Seal on umbes 50km2-l ligi kakskümmend väikejärve, mis tõenäoliselt asuvad mattunud oru kohal. Suurem on Koorküla Valgjärv. Samas ligidal on Eesti sügavuselt teine Udsu järv. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 221 Sakala kõrgustiku muld- ja taimekate
1878-19./20.sajand laienemine, prof.-seerumine, politiseerumine Sakala, Olevik, Postimees, Valgus KONKURENTS, leht muutub kaubaks. AJAKIRJAD: Meelejahutaja 1878, Linda 1887. Tekivad toimetused ajakirjandusest saab kollektiivne töö. Stiil objektiivsem. Olulisim: informeerimine. Leht kui organisaator (Hurt). Keskus: Tartu. Tiraazid kasvavad. Sakala: aadlivõimu ja kirikuvastane. Poliitika, kirjandus, põllutöö, üle 900 kirjasaatja. KRIITILINE. Olevik: Ado Grenzstein, Sakalale vastukaaluks. Haridus, populaarteadus, keeleprobleemid, saksavastane, venestuse toetaja. Kõige profimalt toimetatud, kõige innovaatilisem (karikatuurid, malenurk, lasterubriik, fotod) Pidevalt kakles teistega. Postimees: Hermanni toimetamisel (86-93), 91 sai päevaleheks. Saksavastane, isamaaline, keele eest, kaastöölised haritlased. Tõnissoni Postimees (96-35). Rahvuslik, aated, kristlus, kõlblus, haridus!, eestlaste õiguste eest võitlus. Kakles Olevikuga.
aasta ka lisalehte) ja teised ärkamisaja nimekad tegelased. Eriti tähenduslik oli aga C.R.Jakobsoni kaastöö koolide, ilmaliku hariduse, kirjaviisi, väljarändamise, põllumajanduse jm probleemide osas. Tema põhjendatult teravaid seisukohti taunisid vanameelsed, samuti rüütelkond, kelle survel J. V Jannsen pidi 1871.aastal oma ajalehe veerud Jakobsonile sulgema. 1880.aastal haigestus Jannsen afaasiasse ning pidi lehe toimetamisest loobuma. Selleks ajaks oli Eesti Postimees juba ka Sakalale alla jäänud. 1881. aastal oli vastutav toimetaja Ado Grenzstein, toimetamisel aitas kaasa Harry Jannsen. Aastail 18821886 toimetas lehte 8 Karl August Hermann. I- EESTI ÜLDLAULUPIDU Saksameelsust pooldanud Jannseni suurim üritus oli I- üldlaulupidu, mille korraldamisel olid eeskujuks Saksamaal toimuvad laulupeod. Jannsen taotles luba laulupidu korraldada 1867 aastal
Tema põhjendatult teravaid seisukohti taunisid vanameelsed, samuti rüütelkond, kelle survel J. V Jannsen pidi 1871.aastal oma ajalehe veerud Jakobsonile sulgema. Sellest johtunud ajalehe tellijate vähenemist hakkas korvama rüütelkonnalt saadud rahaline toetus, mille olemasolu üle siis ja hiljem on olnud eriarvamusi. Tehinguga minetas ,,Eesti Postimees" aga oma maine. 1880.aastal haigestus Jannsen afaasiasse ning pidi lehe toimetamisest loobuma. Selleks ajaks oli Eesti Postimees juba ka Sakalale alla jäänud. 1881. aastal oli vastutav toimetaja Ado Grenzstein, toimetamisel aitas kaasa Harry Jannsen. Aastail 1882–1886 toimetas lehte Karl August Hermann. 6. ASET LEIAB ESIMENE ÜLDLAULUPIDU 1867. aastal esitas Johann Voldemar Jannsen "Vanemuise" seltsi kaudu palve registreerida üle- Eestiline laulupidu. Ametlikuks põhjuseks ütles ta olevat Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tähistamine. Kultuurilises ja rahvuspoliitilises mõttes oli
paar kuud. 5.2 Vahe ligi 300 000 eurot Juba 22. juunil lõppenud riigihanke konkursile esitati 11 pakkumist. Nordeconi juhatuse esimehe Jaano Vingi andmetel oli kõige odavam pakutud hind 7,13 miljonit eurot, aga selle teinud ettevõte ei vastanud RKAS-i esitatud nõuetele. Bauschmidt ja VMT Ehitus küsisid Vingi väitel töö eest 7,58 miljonit eurot ning Nordeconi pakkumine oli 7,85 miljonit. Elari Udam on Sakalale nentinud, et Nordeconi küsitud hind ületab eelarves planeeritut. Ugala ja RKAS-i vahel sõlmitud lepingu kohaselt korraldab teatrimaja ehitust kinnisvarafirma, rahastamise eest vastutab aga sihtasutus Ugala. Allikad Viidatud allikad http://www.sakala.ajaleht.ee/3324403/jarjekordne-protest-lukkab-ugala-ehitust-veel-edasi http://maailm.postimees.ee/3324399/angela-merkel-nouab-facebookilt-rassistlike-kommentaaride- vastu-voitlemist http://sport.postimees
MUISTNE VABADUSVÕITLUS Eestlased ida-slaavlased(olid mõlema poole peal) rootslased,taanlased,sakslased, liivlased Abi eest anti hõbedat. 1217 Otepää sakslased ja ugalased sees, neid piirasid idaslaavlased. Sakslaste retked algasid 1208. Eestisse. Kõigepealt tabasid nad Sakalat ja Ugandit, sest pärast liivlaste ja latgalite alade vallutamist, jäid sakslased elama. Ja Riia linn saigi nende tugipunktist ja lõunast alustati pealetungi Ugandile ja Sakalale. 1200-1207 vallutati latgaleid ja toimus ristiusustamine ja maade läänistamine. Liiguti põhja, sest latgalitel oli varasem konflikt eestlastega ja sakslaste abiga tahtsid nad kätte maksta. 1219. Tulid taanlased,Põhja-Eestisse, sest sakslased palusid Taani kuninga abi. Peatselt taanlaste ja sakslaste vahel puhkesid konfliktid Järvamaa ja Virumaa pärast. Idee kohaselt kes ristib elanikud, saab maa omanikuks. Sakslased ja taanlased hakkasid võidu ristima
1872. rajati Eesti Kirjameeste Selts, mis kandis hoolt uue kirjaviisi juurutamise ning uute kooliraamatute väljaandmise eest, eesti keele edendamine.Mindi üle uuele kirjaviisile. Seltsi liikmeteks olid haritlaste esindajad kui ka ärksamad taluperemehed. Lahkhelid- 1870. teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema. Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Hurdale oli vastuvõtmatu Jakobsoni kirikuvastasus, mis lõpetas ka kaastööde saatmise Sakalale. Pingestusid ka Hurda suhted sakslastest ametikaaslastega. 1880 lahkuski Eestist ning võttis vastu kirikuõpetaja koha Peterburi Jaani kirikus. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga, süüdistas teda vanameelsuses ja koostöös sakslastega. Vastuolud ei piirdunud ajakirjandusliku sõnasõjaga, vaid kandusid teistelegi tasanditele. Jakobson asus jõuliselt tugevdama oma positsioone rahvuslikes organisatsioonides. 1881 sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi president, Hurda pooldajad
3. NEOLIITIKUM- noorem kiviaeg Pronksiaeg jaguneb: 1. vanem pronksiaeg 2. noorem pronksiaeg Rauaaeg jaguneb: 1. eelrooma rauaaeg 2. rooma rauaaeg 3. viikingiaeg 4. hilisrauaaeg *lahkhelid 19.sajandil rahvuslikus liikumises 1870aastal hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema, seni üsna üksmeelselt tegutsenud Hurdas ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, mistõttu ta lõpetas oma kaastööde saatmise Sakalale. Hurta boikoteerised tema sakslatest ametikaaslased. 1880. aastal lahkuski ta Eestist ning võttis vastu kirikuõpetajakoha Peterburi Jaani kirikus. Jakobson pööras ka tülli Jannseniga süüdistades teda vanameelsuse ja koostöös sakslastega. Jakobson asus tugevndama oma positsioone rahvuslikes organisatsioonides ja 1881 aastal sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, mispeale Hurda pooldajad lahkusid seltsist. 1882. aastal suri ootamatult Jakobson ja see oli suureks
saj lõpul-20 saj algul Senine rahvusromantiline suund, millele pandi aluse Jakobson ja Hurt, hakkas 19.sajandi lõpust diferentseeruma, jäädes siiski veel asjaarmastajalikule tasemele: 1) Kultuuri ja kirikulooline suund Jaan Jung oli eesti koolmeister, helilooja ja harrastusajaloolane. Ta tegutses aktiivselt eesti rahvuslikes seltsides: oli Eesti Kirjameeste Seltsis, Eesti Aleksandrikooli abikomitees, tegi kaastööd "Eesti Postimehele" ja "Sakalale". Andis esmakordselt välja ka eestikeelse Läti Henriku kroonika! Tegi kaastööd teiste, ka baltisakstega, näiteks Hausmanniga. Oma tööst ja seltsitegevusest vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Tema tähtsamad koduloo vallas kogutud pärimused ja andmed on koondatud raamatusarja "Muinasaja teadus eestlaste maal: Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Perno ja Wiljandi maakonnast"
Suure suremuse tõttu muutus sõjategevuse jätkamine üha raskemaks. Hakati pidama läbirääkimisi rahu sõlmimiseks. 1212. Aastal sõlmiti rahu eestlastega. Piiskop Alberti naasmise järel Saksamaalt hakati ka saksalastega rahukõnelusi pidama. Need toimusid Toreidas. Pärast pikki läbirääkimisi sõlmitigi rahu kolmeks aastaks ja sellega lõppes muistse vabadusvõitluse I periood. Toreida vaherahu pearaskus langes kahele maakonnale - Ugandile ja Sakalale. Toreida vaherahu lõppes 1215. aasta kevadel, kuid juba enne seda korraldasid sakslased suure sõjakäigu Läänemaale Ridalasse. Sakslased tõid põhjenduseks, et rahu oli sõlmitud vaid uganlaste ja sakalastega. Ridala elanikele tuli rünnak nii 11 ootamatult, et ei jõutud linnusesse varjulegi minna. Kohe pärast rahu lõppu rünnati ka Sakalat ja sealset Lembitu linnust Leolat. Linnus vallutati osalise põlemasüütamise järel
Goldinguga. Nende vahel sügavad tunded, aga Liiv teab oma viletsat tervist, majanduslikku olukorda, seetõttu ei abielluta. Tihe sõprus säilib siiski. See on Liivi armastusluule olulisim inspiratsiooniallikas. Kogumik ,,Kirjad Liisale". Mõnda aega töötas Liiv ,,Virulane" toimetuses. Samal ajal oli seal tööl Eduard Vilde. Kahe kirjaniku vahelised suhted olid teravad. Mõnda aega õppis Liiv Treffneri Gümnaasiumis, aga tervise tõttu katkestas õpingud. Ta tegi kaastööd ka ,,Sakalale" ja ,,Olevikule". See muutus keeruliseks, kuna haigushood süvenevad. Ühelt poolt füüsilised probleemid (raske tuberkuloos), peavaludest areneb välja väga tugev närvihaigus. Tõsiselt vaevavad skisofreeniahood: tagakiusamismaaniad; kardab, et teda jälitatakse. Põeb ka suurushullustust: peab end kellekski teiseks. Sõprade abiga kohtub arst Juhan Luigega. Mees teeb kõik, et haigust kergendada. Siiski peab Luik tõdema, et tegemist on parandamatu vaimuhaigega
Tihe sõprus säilib siiski. Nad pidasid kirjavahetsut, säilinud on kirjad Liisale aga kirju Juhanile pole säilinud. See on Liivi armastusluule olulisim inspiratsiooniallikas. Kogumik ,,Kirjad Liisale". · Mõnda aega töötas Liiv ,,Virulane" toimetuses. Samal ajal oli seal tööl Eduard Vilde. Kahe kirjaniku vahelised suhted olid teravad. Eriti pärast Vilde följetoni ,,Suguvend Johannes", mis on Liivi suhtes sarkastiline. Ta tegi kaastööd ka ,,Sakalale" ja ,,Olevikule" · Mõnda aega õppis Liiv Treffneri Gümnaasiumis, aga tervise tõttu katkestas õpingud. · Juhanil tekivad haigushood. Ühelt poolt füüsilised probleemid (raske tuberkuloos), peavaludest areneb välja väga tugev närvihaigus. Tõsiselt vaevavad skisofreeniahood: tagakiusamismaaniad; kardab, et teda jälitatakse. · Ta isoleeritakse Tartu närvihaiglasse.
annaabi.ee 
