Rahvuslik ärkamine Eestis ja seltsiliikumine (0)

Rahvuslik ärkamine Eestis

Eestlase ärkamisaeg

19.sajand keskpaigas oli rahvusliikumine hõlmanud enda alla paljud Euroopa riigid, nt 1848. Aasta revolutsioonid. Eestlase rahvusliku eneseteadvuse tõus sai alguse 1860. Aastatel ,mil valitsejaks oli Aleksander II. Eestlase eeltingimused oli pärisorjusest vabanemine , ühiskonna järkjärguline paranemine ja hariduse paranemine. Tähtis oli ka Eesti kirjakeele ja omakeelse kirjavara olemasolu. Aastaid 1860-1885 on tavapäraselt nimetatud Eesti rahvuslikuks ärkamisajaks . Sel ajal sündis Eesti rahvus. Eestlase rahvuslik ärkamine oli eelkõike kultuuriline liikumine. Seni allasurutud rahvad kujunesid küpseteks rahvusteks.

Estofiilid ja esimesed eesti soost kirjamehed

Eestlastele kui omaette rahvale hakkasid tähelepanu pöörama baltisaksa kirikuõpetajad ja kirjamehed, keda nimetatakse estofiilideks. Nad arendasid eesti kirjakeelt, andsid välja õpetliku sisuga kirjavara, uurisid kombeid ja tavasid. Rahvuslikku liikumist poleks ilma eesti soost haritlaste ja ühiskonnategelasteta. Esimestest Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinold Kreutzwald . Mõlemad tundsid suurt huvi eesti keele vastu. Faelmannile tuli mõte kirjutada eeslaste rahvus eepos nagu soomlastel , Kreutzwald teostas selle ja avaldas 1857.-1861.aastal ,,Kalevipoja,, eesti ja saksa keeles. Eelnimetatud härrad tegutsesid baltisaksa estofiilide ringkonnas, kus kõik ennast eestlasteks pidasid .

Eesti Postimees ja Sakala

Rahvusliku liikumise veduriks sai ajakirjandus . 1857.aastal asutas Vändrast päris eesti soost köster Johann Voldemar Jannsen nädala lehe Perno Postimees (nüüd Eesti Postimees). See liitis rahva. Jannseni lehele tegi kaastööd koolmeister Carl Robert Jakobson , kelle lood tähelepanu köitsid. Probleemide tõttu tahtis asutada Jakobson oma ajalehe, aga selleks ei saanud algul luba. Lõpuks 1878.aastal õnnestus tal see, nimega ,,Sakala,, . Võrreldes Postimehega oli Sakala poliitilisem ja avaldas soovi siduda eestlaste tulevik Vene keisriga. Jakobsonist sai liider ja Sakalast meelsuse kujundaja. 1882.aastal haigestus ta kopsupõletiku ja suri. Suur tagasilöök Sakalale.

Jakob Hurda rahvuslik programm

Jakobsoni kõrval tõusis eesti rahvusliku vaimseks juhiks kooliõpetaja Jakob Hurt . Hurt pööras tähelepanu vaimsetele väärtustele . Eestlased ei saa suureks oma arvult vaid vaimult ja kultuurilt. 1870.aastatelhakkas Hurt vedama Aleksandrikooli liikumist, mis oli pühendatud Aleksander I-le, rajada eesti keelne rahvakool. Aleksandri kool asutati Põltsamaa lähedal ,olude sunnil vene keelsena.

Eesti rahva valguse-, pimeduse -ja koiduaeg

Aastatel 1868-1870 pidas pidas Carl Robert Jakobson Tartus Vanemuise seltsis kolm eesti rahvuslikule ärkamisele üleskutsutavad kõnet. Neist esimeses viskas ta kinda baltisakslastele, kes käsitlesid ennast kultuuritootjatena ja visandab vastupidise ajaloopildi, mis kujutab eeslasti kunagise vägeva kultuurrahvana.

,,Kolm soovimist,,

Jakob Hurt tõusis eesti rahvusliku liikumise liidrite hulka oma kõnega esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. Aastal. Seal sõnastas ta kolme soovina oma rahvusliku liikumise programmi.

Seltsiliikumine ja rahvusliku kultuuri sünd

Seltsiliikumise teke

Eestlaste silmaringi avardas seltsidesse astumine. Seltsid oli kindla põhikirjaga oma algatuslikud ühendused . Euroopas levis see alates 18.sajandi teisest poolest, Eestis olid sellega seotud algul ainult baltisaksa aadlikud , haritlased ja linnakodanikud. Esimesed eesti soost haritlased (Faehlmann, Kreutzwald jt) koondusid Tartus asutatud Õpetatud Eesti Seltsi. Selts ise oli saksakeelne , peamiselt olid seal baltisaksa haritlased.

Laulu- ja karskusseltsid

Eestlaste laiem seltsiliikumine sai alguse lauluseltsidest. Esimesed eesti laulukoorid asutati 18.sajandi lõpul ja 19.sajandi algul kirikute juurde või näiteks külakoolides. Uue tõuke koorilaulu arengule andsid 1865.aastal asutatud linnaseltsid Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas. Vanemuise esimeseks eestvedajaks ja koorijuhiks sai J. V. Jannsen. 1860. Aastate teisel poolel hakati rajama kindla põhikirjaga lauluseltse, see pakkus avaramaid võimalusi ühiskondlikus elus kaasalöömiseks. Eesti lauluseltside eeskujuks oli baltisaksa lauluseltsid. Eriti suur mõjuallikas oli esimene üldlaulupidi Tartus 1869.aastal. 1880. aastatest hakkasid eestlased ühinema karskusseltsidega, pidada karskusloenguid ja koosolekuid. Asutati raamatukogud ja lugemislaud sinna juurde.

Seltsiliikumise kõrgaeg

Suurem seltsidesse liikumine sai alguse 1870.aastel, mis isegi rahva majandusliku olukorra parandas. Kõige tähtsamad olid laulu-ja karskusseltsid siis tulid ka kõik ülejäänud: põllumeeste-, tuletõrje-, spordi-, kindlustus- ja käsitööliste seltse. Põhikirjade järgi tohtisid seltsidesse kuuluda ainult mehed, naised võisid osaleda laulukoorides. Seltsid püüdsid rahvast harida: peeti kõnekoosolekuid, korraldati loenguid, seltsipidusid, näitemänge, asutati rahva- ehk laenuraamatukogusid. Moodustati abistamis ja hoiukassad. Nt majandusseltsid Aitasid kaasa talumajapidamiste edenemisele.