Perekonnad olid linnas väiksemad kui maal. Abielu said lubada endale vaid jõukamatest ja nimekamatest peredest pärit neiud ja noormehed, kes suutsid saavutada küllalt väärika ühiskondliku positsiooni, linnas oli palju possmehi ja vabu naisi. Linnakultuur (eluolu) Keskaegne inimene teadvustas linna kas Paabeli patupesana või Taevase Jeruusalemma maise peegeldusena. Muljet avaldasid võimsad linnamüürid kui ka taeva poole pürgivad kirikutornid, rusuvalt mõjusid linna koondunud vaesus ning kõiksugused pahed ja pinged. Feodaaltsivilisatsiooni kultuurikeskme kandsid lõplikukult kloostrist linna üle haridus, arhidektuur ja kirjakultuur. Haridus muutus omaette tegevusalaks. Linnad vajasid inimesi, kes suudaksid korraldada ühiselu, ravida haigeid, pidada arveid, koguda makse. See tõi kaasa ülikoolide kiire arengu. Linnad pakkusid rohkem tööd ka arhitektidele ja müürseppadele.
Kunstnikutee alguses oli tema suhe kujutatavasse läbinisti tõsine; inimene on tema jaoks olnud püha. Esimesi suuri kompositsioone, mis käsitlesid elu eksistentsiaalset külge, on noorele kunstnikule tähelepanu ja tunnustust toonud 1938. a. sündinud „Pime“. Maali loomise algtõukeks, nagu Haameril sageli, on Saaremaal tegelikult nähtud elupilt, kuidas pime mees koos oma perekonnaga uude elukohta kolis. Vaatamata kurblikule alatoonile ei mõju teos rusuvalt, vaid pigem kinnitab elu edasikestmist kõigile katsumustele vaatamata.
Parimat Henrik Visnapuult. Luulevihik ,, Kõik muutub lauluks" Valisin siis analüüsiks esimese ülesande ja vastan neljale küsimusele. 1. Luulekogu läbivateks teemadeks on surm, sõda ja vabaduse igatsus. Luuletaja nägemus ja tunded sõjaaegsest Eestist. Sellest kuidas hing ihkab vabadust ja sõja lõppu. Kui palju sureb süütuid ja noori inimesi sõja läbi. Kuidas see kõik mõjub rusuvalt ja laastavalt inimhingele. See luuletus iseloomustab neid tundeid kõige paremini. Kas tunnete. Kas tunnete, kuidas võpatab maa Iga vaenlase jalaastest? Veel võitlusse kord! Ju küllalt saab, Oo Eestimaa verikastest. Kas kuulete, kuidas kohiseb laas, Nagu tormaksid vetevood randa. All vaenlaste talla plahvatab paas Ja viha salvab ta kanda. Mu mõte läbistab pilkase öö, Kuulen sammusid koiduhooste. Üle vaenlase peade kokku lööb
kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute kannatused ja indiviidi sisevaevad ("Õnnevarjutus" 1929 ). Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil"). Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm"). "Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. http://www.abiks.pri.ee Kord veel tagasi tahaksin
võis jääda filmi looduslik pool, loodushoiu ja looduslike põhimõtete osa seikluste ja lahingu varju. Kahtlus tekkis ka selles, et lõpus, kui toimus hingeülekanne, Jakelt tema avatarile, sest Jake tahtis elada oma põhimõtetele vastavalt ja avatari sees, sest tema päriskeha oli pooleldi halvatud, siis oleks kindlasti see mõte olnud palju sügavam ja puudutavam, kuigi siis ei oleks mina seda teist korda vaadanud, sest see oleks liiga rusuvalt mõjunud. Kuna film pakkus niigi mõtteainet piisavalt, siis oli selline lõpetus siiski muinasjutuliselt ilus punkt kogu loole. Avataris on minu arvates uskumatult hästi toodud välja tegelaste tunded., nende näoilmed on küll veidi ebareaalselt liialdatud, kuid samas veidi teistsugune annab parema usaldatavuse, jääb isegi mulje, et nad on siiramad, kui inimesed. Nagu ikka Hollywoodi filmides on ka siin filmis head ja pahad ning nendevaheline võitlus
vaid järjekordne põhjus palgalisa küsida, sest majanduskasvu perioodil valitseb tihti ka tööjõupuudus ja ettevõtjad hoiavad headest ja kogenud töötajatest igal võimalikul viisil kinni. Madalama elujärjega inimeste jaoks on see aga probleem. Palkade ja hindade pidev tõusmine loob ebaselge pildi majanduse tegelikus seisukohast ja suurendab ühiskonnakihtide vahelist vahet veelgi. Inflatsioon ja deflatsioon võivad mõlemad majandusele rusuvalt mõjuda, kui nad kestavad liiga kaua või kui nad on liiga kõrged. Lühiajaliselt võib ka deflatsioon väga kasulikuks osutuda, et liiga kõrgeks tõusnud hindu alandada ja majandusolukorraga tasakaalustada. Madalat inflatsiooni aga peetakse majandusele kasulikuks, see näitab arengut, kuid seda ainult siis, kui inflatsiooni laenude ja liisingute kõrge määraga kunstlikult liiga kõrgeks ei aeta. Inflatsioon soodustab rohkem uute
See teeb küll väga haiget, et tema armastatu ja lapse isa nad hülgas, aga nüüd on tal keegi, kes on alati olemas laps, kes on iga ema jaoks kõige kallim varandus. See on selle kõige halva juures suur võlu. Kindlasti on raske olla lapsega üksi, kuid pole ju seegi parem, et päevast-päeva on tülid ja isegi võibolla ka vägivald. Sellist elu vägivalla ja tülidega elavad kahjusk väga paljud pered. Lapsed peavad seda kõike pealt nägema ning see mõjub neile väga rusuvalt. Mina leian, et on parem, kui laps kasvab pigem üksiku vanema juures rahulikus õhkkonnas, kui seal, kus ema ja isa üksteist sõimavad. Nagu ka novellis ''Suveöö armastus'', kartis Maali, et Kusti tahab teda ainult üheks ööks ehk kasutab teda ära. Meessugu on naistele endast oma käitumise tõttu väga halva mulje jätnud. Lause: ''pigem karta, kui kahetseda'' on selle teema puhul õige kasutada. Pigem olla kindel ja lasta
ja helisid. Meeshääled tõid teosesse rahu, naishääled lisasid erinevaid kõlavärvinguid ja karakterit. Seejärel saabus valgus - György Ligeti „Igavene valgus“. See Ungari 20. sajandi avangardhelilooja on loonud väljakutsuva teose 16-häälsele segakoorile, mis räägib ilmselt küll valgusest, kuid on täidetud erinevate emotsioonide ja tundmuste virrvarriga, täis üllatusmomente ning viib publiku täiesti tundmatule ja ootamatule rännakule. Teos mõjub kohati rusuvalt, kohati õudusttekitavalt, aeg-ajalt tasakaalustab helilooja selle suure segaduse ja annab lootust valgusele, harmooniale. Teos lõpeb täielikus hääbumises vaikusesse ning ka vaikusest saab mõneks minutiks muusika ning seeläbi teose osa. Programmi lõpetab Johann Sebastian Bach oma teosega „Komm, Jesu, Komm“, mille helilooja kirjutas matuseteenistuseks ja mis võimsa lõppakordina võib-olla vabastab publiku selle valguse ja varju piiramisrõngast ja toob saali uue värskuse
üksildases majas. Ta elab koos teenrite ja Second level kaksikõe Madeline, kelle tervis on väga Third level Fourth level kehv. Fifth level Roderickil on kaasasündinud pärilik haigus, nimelt närvihäire: talusa ainult kõige maitsetumat toitu, kandis ainult teatud rõivaid, lillelõhn mõjus rusuvalt, ka nõrk valgus vaevas silmi, sai kuulda vaid mõningaid keelpilli. Süzee: Madeline sureb, härra Usher ja ta sõber (minajutustaja) asetsevad naise kirtsu ja viivad keldrisse, et kommete kohaselt alles kuu aega hiljem matta. Seejärel püüavad mehed tavapäraselt aega viita, lugedes koos raamatuid ja vesteldes. On torm. Mehed kuulevad veidraid hääli, mis langevad kokku raamatus kirjeldatud lohede ja rüütlite heitlusega
üksiku vanainimesega, kes ei julge enam majast väljudagi ning kel pole vestluskaaslasi. Kuidas tegelased suhtuvad iseendasse pole teada, kuna lugu ei ole nii põhjalik. Kogu loos on oluline koht vanatädi mälestusetel, mida ta hakkab segamatult heietama. Mõnda lugu on raske uskuda, kuigi need võivad tõesed olla. Ta räägib eestlaste raskest minevikust ning oma isiklikest kogemustest. Jaan paneb tähele, et kuigi tavaliselt on vanainimesi huvitav kuulata, siis vanatädi jutt mõjus rusuvalt ning teda oli häiriv jälgida. Sündmused arenevalt kiirelt, lood lähevad aina jubedamaks ning tagatipuks keerab tädi ukse lukku ja neelab võtme alla. Lugejale mõjub see niisama ehmatavalt kui Jaanile ja Margitile. Võib-olla tegi ta seda seepärast, et külalistel ei jääks muud võimalust, kui ta lõpuni kuulata. Teksti alguses tuuakse esile märke, mis tavaliselt jääks märkamata, aga tagasi vaadates peab jutustaja neid halbadeks enneteks. Nüüd lugeja oskab
Kriitikute seisukohad • Blogija Sille – “Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad). Ja see kõik mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet kuigivõrd leevendada. Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest
Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus. 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule.
Aga mis meile tegelikult siis seostub masuga ehk majandussurutisega? Eelkõige on meie arusaama kujundajaks masust suurim roll meedial. Igapäevaselt võime lugeda lehtedest või näha televiisorist, kuulda raadiost uudiseid vallandamistest, koondamistest, palkade vähendamisest, ettevõtete pankrotistumistest jne. Pidevalt kajastatakse uudiseid hindade tõusust ja tööpuudusest. Just halvamaiguline meediakajastus hetkelisest majandusolukorrast ongi see, mis inimestele masendavalt ja rusuvalt mõjub. Samas on ka positiivne külg- inimesed hakkavad rohkem kokku hoidma ja mõtlema ning kaaluma oma kulutuste tegemist. Ehk siis ei toimu sellist ületarbimist nagu siin mõni aeg tagasi näha oli. Loodi isegi asjakohane lauamäng nimega"Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!" Kui vaadata Eestimaa äärealasid või "vaesemaid" piirkondi siis avaneb suhteliselt masendav pilt. Külapoed on suletud, majad on lagunenud- elu on praktiliselt välja surnud.
Keskaegses linnas kujunesid omalaadsed vaesed saared, mis ühtisid kriminaalsete linnaosadega. Mida rikkam oli keskaegne linn, seda rohkem oli seal vaeseid võib-olla isegi 70-75% kõigist sealseist elanikest. Linnakultuur Keskaegne inimene teadvustas linna kas Paabeli patusena või Taevase Jeruusalemma maise peegeldusena. Ühest küljest avaldasid ülendavat muljet võimsad linnamüürid ja taeva poole pürgivad kirikutornid, teisalt mõjusid rusuvalt linna koondunud vaesus ja kõiksugused pahed ja pinged. Linnadest alguse saanud rahamajandus väärtustas omakasu, kõike, mis tõi kiiresti tulu. Rahaga võis endale osta soodsa abielu, nime, hea positsiooni linnahierarhias ja lunastuse. Kolm valdkonda, mis feodaaltsivilisatsiooni lõplikult kloostrist linna üle kandsid, olid haridus, arhitektuur ja kirjakultuur. Haridus muutus omaette tegevusalaks, ilmaliku elu korraldamise huvides
„Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“ Kokkuvõtlikult – pealtnäha realistlik, aga ebamaisesse ja absurdi kalduv lühike lugu, kuhu Kivirähk on kokku kallanud sama palju rusuvust, kui oma romaanidesse, nii et antud juhul on kontsentratsioon eriti vänge. Kõik on halvasti, midagi teha ei saa, tegelased on jõuetud ning ka lugejana tekib jõuetuse tunne, ning mulle isiklikult mõjub Kivirähk alati nii rusuvalt ja lootusetult, et tekib küsimus – kas autor tõesti maailma säärasena näeb ja kas kusagil tõesti lootust ei ole (mida võiks natukenegi lugejale anda)? Minu arust peaks hea lugu olema natukenegi balansseeritud, et kui antakse piitsa, peaks antama ka präänikut, sest maailm ei ole ainult õõvastav ja rusuv lootusetu paigake ning meeleolu ja tunded, mida säärased lood tekitavad, on põhjuseks, miks ma tema
Tuntumaid peripteere on Zeusi tempel Olümpias ja Poseidoni tempel Paestumis. Kahekordse sammastereaga tempel on dipteros ja kuulsaim neist oligi Artemise tempel Efesoses. Kuulus oli ka Apolloni tempel Didymas, mille pärslased 494.aastal e. Kr. hävitasid, kuid mis hiljem uuesti üles ehitati. Templihoonel aknaid ei olnud ja seepärast hoiti uksed alati lahti. Vastupidi egiptuse templi salapärasele läbinähtamatusele, valguse ja varju kontrastile ja rusuvalt mõjuvale lõpmatusele ei hoia kreeka tempel midagi saladuses. "Usklik külastaja," ütleb Berliini ülikooli professor Wilamowitz-Moellendorff, "sisenes suure ukse kaudu, mis ainsana laskis sisse valgust. See valgus langes otse vastas asuvale jumala kujule, külglöövid olid pimeduses. Aeglaselt lähenes siseneja jumalannale. Võib-olla tervitas ta jumalannat parema käe tõstmisega, võib-olla vormikohast pühasõna või vaikset palvet lausudes
Abielu osutus linnas sageli omalaadseks sotsiaalseks võiduks Abielluti võrdlemisi noorelt Noorelt abiellumist said endale lubada jõukamatest või nimekamatest perekondadest pärit noormehed ja neiud, kes suutsid saavutada küllalt väärika ühiskondliku positsiooni. Linnas oli palju poissmehi ja vabu naisi tekitas tõsiseid kõlblusprobleeme Linnas avaldasid ülendavat muljet võimsad linnamüürid ja taeva poole pürgivad kirikutornid Rusuvalt mõjusid linna koondunud vaesus ning kõiksugused pahed ja pinged Linnadest alguse saanud pangandus väärtustas omakasu Rahaga võis osta endale soodsa abielu nime hea positsiooni linnahierarhias lunastuse Kolm valdkonda, mis feodaaltsivilisatsiooni kultuurikeskme lõplikult kloostrist linna üle kandsid olid haridus arhitektuur kirjakultuur Haridus muutus omaette tegevusalaks
klaveritrio, uvertüüre, kantaate jne.) tema eluajal ei avaldatud. Suur C-duur sümfoonia (1828) avastati Schumanni poolt kümme aastat pärast Schubert surma. Surematu "Lõpetamata sümfoonia" (1822) toodi päevavalgele alles 1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem.Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks. Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820-ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur"- 1822, kvartett a-moll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"- 1823 ja "Talvine teekond"- 1827, koguteos "Luigelaul" jt)
Seevastu aga rahulikuna ja rõõmsana on ka raskeid töid kergem teha. Muidugi ei tähenda see, et tõsiste asjade juures tuleb ainult naljatada, kuid nalja tuleb sobival ajal teha ja mõista. Kõnekäänul "Naer on terviseks!" on küllaltki sügav ja õige tähendus. Leidub aga inimesi, kes harva naeravad, kes on alati sünged, kes näevad, kõiges ainult halba ja seetõttu on alati kõiges rahulolematud. Neil ei ole endil kerge ja ka töökaaslastele mõjuvad nad rusuvalt. Taolisi inimesi leidub sagedamini mitmesuguste sektantide seas, kes oma usureeglite järgi elades hoiduvad kõrvale ilmlikest lõbudest ja rõõmudest. Sektantluse kütkes olijaid ei või jätta nende endi hooleks, sektantluse vastu tuleb võidelda ja neid inimesi kannatlikult kollektiivi abil ümber kasvatada, et nad õpiksid hindama elu selliselt, nagu ta on. Kui meil kõikide töötajate vahel valitseb usalduslik
jälkust. Talvik kaasas oma palavikuluulesse ka ekspressionistlikke kujundeid, mis annavad lugejale edasi eluängi, mille põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku piiratuse tunnetamine. Kõik suur ja tähtis jääb inimesele kättesaamatuks. Sellele on iseloomulikud ka luuletuste pealkirjad. Näiteks ,,Pohmeluslikke mõlgutusi", ,,Laip rannal", ,,Paaria", ,,Taud", ,,Rabas", ,,Ikalduse aasta", ,,Pohmelus", ,,Blasfeemiline ballaad" ja ,,Üle haudade". Need mõjuvad rusuvalt, meeleheitliku appikarjena, mis on rõhuv ja täis ängi, ilma vähimagi lootuseta [2]. 3. Hilisem looming ,,Kohtupäev" Heiti Talviku teine luulekogu kannab nime ,,Kohtupäev". See anti välja 1937. aastal. Tema esimene teos peegeldas kaost ja selginemist üksikinimeses. Sama teeb ka teine, kuid üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses ning suurema sisemise küpsuse ja tasakaalukusega. Autori traagiline elutunnetus on veelgi süvenenud
) tema eluajal ei avaldatud. Suur C-duur sümfoonia (1828) avastati Schumanni poolt kümme aastat pärast Schubert surma. Surematu "Lõpetamata sümfoonia" (1822) toodi päevavalgele alles 1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem (vt. "Instrumentaalmuusika"). Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks. Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur" 1822, kvartett amoll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu" 1823 ja "Talvine teekond" 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt)
Nad on rännanud, kuid pole midagi näinud kõigist imedest, mis ümbritsesid neid minu rahulikus templis. Nad olid liiga rumalad, et nautida oma õnne ja nad mõistavad seda alles siis, kui peavad ta kaotama." Saabus hetk, kui kõik asjad ja elemendid pidid lastga hüvasti jätma. See oli väga kurb sündmus, sest kõigil oli paha lahkuda. Kõik andsid sõna, et nad ei kao laste elust, ainult, et neil ei ole ühist keelt, millega nad saaksid suhelda. Koerale mõjus lahkumine eriti rusuvalt. Viimane, kes lastega hüasti jättis oli aga Kass, kes ütles, et armastab lapsi nii nagu nood seda väärt olid. Siis oli tund tulnud. Valgus ütles, et nüüd tuleb laste juurde haldjas, kes tahab neilt sinilindu ning kui Tyltyl tundis muret, et polnud lindu leidnud, ütles Valgus, et ,,Sa tegid kõik, mida vähegi suutsid. Ja kuigi sa ei leidnud sinilindu, väärid sa teda omaeti oma hea tahte, tarmu ning julguse tõttu, mida näitasid üles."
Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus. 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar HedwigHedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud
elanikud ennast asja sekka ja kõigist aknaist hakkas alla hulguste pihta kuulirahet langema. Kirikuesine oli täis paksu suitsu, mille keskelt musketite tuld vilksatles. Vaevalt võis veel näha Jumalaema kiriku fassaadi ja vana Haigemaja, mille katuse luugiaukudest kurnatud näoga haiged alla vaatasid. Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm, kuningaväe äkiline kallaletung, musketituli akendest -- kõik see mõjus rusuvalt. Pealetungijate ridadest läbi lüües panid nad plagama iga ilmakaare poole, jättes kirikuesisele terved kuhjad laipu. Kui Quasimodo, kes kogu aeg kaasa võitles, seda põgenemist nägi, langes ta põlvili ja tõstis käed taeva poole. Siis aga jooksis ta rõõmust joobnuna, linnu tiivul üles tornikambrisse, mille juurdepääsu ta nii mehiselt oli kaitsnud. Ainult üks mõte oli tal veel peas: põlvitada selle ees, kelle ta teist korda oli päästnud. Kui ta kambrisse astus, oli see tühi.
Nad läksid vaevaliselt tunneli lõpuni, kinnitasid sinna oma kokkujätkatud nöörid ja liikusid edasi. Mõne sammuga jõudsid nad allika juurde, ja Tom tundis judinaid üle ihu jooksvat. Ta näitas Huckile tahijuppi kalju külge kinnitatud savitükil ja kirjeldas, kuidas nad Beckyga olid jälginud küünlaleegi viimset heitlust ja kustumist. Poisid hakkasid nüüd sosinal kõnelema, sest ümbritsev vaikus ja süngus mõjusid neisse rusuvalt. Nad läksid edasi, astusid peagi Tomi teise käiku ja sammusid seda mööda kuni «kuristikuni». Küünlavalgus näitas neile, et see ei olnudki tegelikult kuristik, vaid järsk, kakskümmend-kolmkümmend jalga kõrge savinõlvak. Tom sosistas: «Nüüd ma näitan sulle midagi, Huck.» Ta tõstis küünla kõrgele ja jätkas: «Vaata niikaugele nurga t aha kui saad. Kas näed? Seal teispool suurel kaljul, küünlatahmaga tehtud.» «Tom, see on rist!» «Ja kus on nüüd number kaks
annaabi.ee 
