Edgar Allan Poe - Novelle (1)

NOVELLE
Edgar Allan Poe
19. jaanuar 1809, Boston - 7.
oktoober 1849, Baltimore
Novelle:
Ligeia
Usheri maja hukk
William Wilson
Ligeia
Minavormis jutustus elust, kahest
abikaasast, kellest esimene, Ligeia, oli
südamele armsaim ­ teine, Rowenna, vaid
vari mehe silmis
Ligeia iseloomustus: "väga vana päritolu",
"sõber ja kihlatu", mees oli unustanud ta
perekonnanime, nägu kaunis kui
"oopiumunelm", suured
tumedad"gasellisilmad", brünett, sale,
elevandiluu nahk
Elu ajal mees ei osanud Li armastust
hinnata, aga kui haigus tolle endaga hauda
kaasa hakkas viima, siis abikaasa mõistis,
kui väga oli naine teda armastanud
Mees abiellus peale leina taas, kuid uus naine oli blond ja sinisilmne, nõrgema
iseloomuga kui Ligeia oli olnud. Rowenna ei armasta meest, too on samuti jahe ­
nende abielu lõpphetked mööduvad samas kambris, kus ka pulmaöö. Rowenna on
kartlik varjude ja häälte pärast, mida tema sünges toas näeb ja kuuleb, aga mees
tähelegi ei pane. Rowenna joob valget veini, abikaasa näeb, kuidas midagi punast joogi
sisse kukub, ent ei lausu midagi ­ ta on hirnmunud. Rowenna sureb, abikaasa jääb ta
kõrvale ööseks valvesse. Ent toimuvad mitmekordsed laiba "taasärkamised" ja
suremised, kuni hommikuks on Rowenna asemel Ligeia.
Usheri maja hukk
Sügis, minategelase lapsepõlvesõber
Roderick Usher, meesliini pidi ainus Usheri
suguvõsa mantlipärija, on mentaalselt väga
haige ning otsib seltsilist oma nukras ja Click to edit Master text styles
üksildases majas. Ta elab koos teenrite ja Second level
kaksikõe Madeline, kelle tervis on väga Third level
Fourth level
kehv. Fifth level
Roderickil on kaasasündinud pärilik haigus,
nimelt närvihäire: talusa ainult kõige
maitsetumat toitu, kandis ainult teatud
rõivaid, lillelõhn mõjus rusuvalt, ka nõrk
valgus vaevas silmi, sai kuulda vaid
mõningaid keelpilli.
Süzee: Madeline sureb, härra Usher ja ta sõber (minajutustaja) asetsevad naise kirtsu
ja viivad keldrisse, et kommete kohaselt alles kuu aega hiljem matta. Seejärel püüavad
mehed tavapäraselt aega viita, lugedes koos raamatuid ja vesteldes. On torm. Mehed
kuulevad veidraid hääli, mis langevad kokku raamatus kirjeldatud lohede ja rüütlite
heitlusega. Ent see on kättemaksuhimuline Madeline, kelle nad kogemata elusalt
matnud olid. Ta vabaneb keldrist ja tuleb raevunult venna juurde, kes samal ajal oma
sõbra toas oli. Langedes vennale kaela, surevad mõlemad kaksikud. Nad kukuvad
põrandale. Ehmunud jutustaja põgeneb majast ja näeb, kuidas see varemeis langeb.
William Wilson
Minajutustus, kus autor kohe
alguses mainib, et see on ta valenimi
Iseloom kujuneb varajases
lapsepõlvestaadiumis: "Pärinen
suguvõsast, kes oma kujutlusrikka ja
kergesti süttiva temperamendi
poolest on alati silma paistnud; //
Läksin isekaks, minust sai kõige
meeletumate kapriiside ori ja kõige
ohjeldamatute kirgede ohver."
Inglismaa, Elizabethi aegna koolimaja, kus väga range distsipliin: vaid kaks korda
nädalas võib käia väljaspool koolimüüre kirikus, muul ajal palju õppimist; masendav,
ent salapärane koolimaja hoone täis põnevaid avastusi ­ võimatu täpselt öelda, kas
paikned I või II korrusel, niivõrd palju käänakuid ja soppe.
Koolis on kaks nimekaimu: eelmainitud William Wilson, minategelane, kes koolis
kõiki enda tahtele alluma sundis, ja William Wilson, kes ainsana julges türannile vastu
hakata ja tegi kõik tolle ärrituseks, minnes välja lausa kiusamiseni.
Minategelane vihkab oma nime, sest see kõlab liiga lihtsalt. Ta on auahne ja vajab
raha, au, kuulsust, hiilgust. Ent enim vajad ta võimu ja tunnustust ­ seda aga takistab
nimekaim, kes saab vaid sosinal rääkida teatud defekti tõttu, kuid matkib ideaalselt
jutustaja kõnnakut, keelepruuki ja zeste. See ajab Wilsoni väga vihale. Kavatsenud
mängida tempu, hiilib ta öösel rivaali kambrisse, kuid miski peatab teda ja ta mõtleb
lausa, et olnuks olud teised, võinuks neist sõbradki saada ­ nad on nii sarnased, et
paljud peavad neid vendadeks, kuigi nad hoopis suguluses pole.
Minategelane vahetab kooli ja arvab, et on oma luupainajast teisikust vabanenud, kuid
igal eluetapil, nii õppides kui rännates, kohtab ta taas teist Wilsonit. Ka Oxfordist
langeb autor selle teise Wilsoni pärast (too oli paljastanud ta kaardimängu võltsuse).
Mehest saab prof. pettur, kes suurtes linnades kaarte mängib, sohki tehes. Kuid igal
pool on samasugune tarkpea kannul ­ see jälitus on tappev ja ajab mänguri hulluks.
William Wilson kutsub oma teisiku duellile, kuid olles tolle surmavalt haavanud,
vaatab peeglisse, ja mõistab, et on tapnud iseenda.
Kasutatud kirjandus
"The Complete Poems and Stories of Edgar Allan Poe", New York, 1946
Edgar Allan Poe "Novelle", kirjastus "Eesti Raamat", 1989 ­ tõlge: Helga Kross