Keskaja linnade teke ja kultuur (0)

Keskaja linn
Linnade tekke eelduseks oli käsitööliste kihi teke, mis elavdas kaubandust. Linna keskpunktis olid turuplats , kirik ja raekoda. 13. saj oli suurimaks linnaks Pariis umbes 100 000 elanikuga.
(Tallinn 6000 ja Tartu 4500 ) Kõige rohkem olid linnad siiski alla 1000 elanikuga.
Keskaegne linn koosnes kitsaste tänavate, läbikäikude ja siseõuede võrgustikust, mis võis tunduda labürindina. Majade uhkemad pooled olid tänava poole. Armastati eredaid värve, eriti punast ja kuldset.
Enamasti oli keskaegsel linnal kaks olulist tunnust-linnamüür ja linnaõigus, mis pidid tagama linna püsimise ja võime määrata ise oma käekäiku. Eeslinnad jäid ajajooksul müürist väljapoole.
Osa linnasid allusid senjöörile, kelle maal nad asusid. Tekkisid iseseisvusvõitlused, mille käigus senjööri võimu alt vabaneti. Veneetsia, Genova , Firenze ja Bologna liitsid ümberkaudsed maa-alad oma valdustega ja muutusid linnvabariikideks, mida juhtisid valitavad nõukogud.
Perekonnad olid linnas väiksemad kui maal. Abielu said lubada endale vaid jõukamatest ja nimekamatest peredest pärit neiud ja noormehed, kes suutsid saavutada küllalt väärika ühiskondliku positsiooni, linnas oli palju possmehi ja vabu naisi.
Linnakultuur (eluolu)
Keskaegne inimene teadvustas linna kas Paabeli patupesana või Taevase Jeruusalemma maise peegeldusena. Muljet avaldasid võimsad linnamüürid kui ka taeva poole pürgivad kirikutornid, rusuvalt mõjusid linna koondunud vaesus ning kõiksugused pahed ja pinged .
Feodaaltsivilisatsiooni kultuurikeskme kandsid lõplikukult kloostrist linna üle haridus , arhidektuur ja kirjakultuur. Haridus muutus omaette tegevusalaks. Linnad vajasid inimesi, kes suudaksid korraldada ühiselu, ravida haigeid, pidada arveid, koguda makse. See tõi kaasa ülikoolide kiire arengu. Linnad pakkusid rohkem tööd ka arhitektidele ja müürseppadele. Peamiselt kloostrikultuuriga seotud romaani stiili asendas gootika, mis oli linnarhitektuuri lauhutamatu osa.
Patritsiaat -pärilik linnaaristokraatia