Lui vutoon (1)

2 HALB

“Lui vutoon”
Armin Kõomägi
2016
Autori elust ja loomingust
• Sündinud 5-juulil 1969  Moldovas (46.aastane)
• Kirjanik ja ärimees
• Ema armeenlanna ja isa on eestlane
• Autor alustas kirjutamist  2003. a  (34.aastaselt)
• Autorilt on ilmunud kokku 6 teost
• Esimene teos ilmus 2005. a ,lühikeste juttude
kogum “Amatöör”
• 2006. a  Friedebert Tuglase novelliauhind
(“Anonüümsed logistikud”, looming, 2005, nr4)
• 2015. a saavtas I koha Eesti Kirjanike Liidu
romaanivõistlusel (käsikiri “Lui vutoon”
Sisu lühikokkuvõte
• Tegevustik algab 4.juulil ja lõppeb 25.
aprill ja toimub Eestis peamiselt Talinnas,
Ülemiste ostukeskuses ja selle ümbruses
• Teos on kirjutatud päeviku vormis
• Peategelaseks on noormees nimega Lui
Vutoon (päris nimi tegelikult Lui Vutt)
• Kogu teose sündmustik kirjeldab Lui
Vutooni elamist Ülemiste ostukeskuses,
kui maailmast on kõik inimesed kadunud
• Lui Vutoon võtab endale “naiseks”
kumminuku Kinky Kim’i
• Tegevustik keerleb  teoses ümber
peategelase igapäevase elu ümber
kui tal on kõik asjad olemas
käeulatuses ja mis ta selle kõigega
peale hakkab
Tähtsamate tegelaste
iseloomustus
• Peategelane Lui Vutoon  on noor
turundusjuhihakatis
•
Teose probleemistik
• Teose algus peegeldab tarbimiskultuuri võlusid, luksust ja
mugavust- “elusolendid oleks justkui asendatavad asjade
poolest”
• Autor püüab näidata, et inimene saab asendada armastust
kumminukuga
•  Meis kõigis sügaval peidus olevad ürgsed
ellujäämisoskused hakkavad Luis vaikselt pinnale ronima
ning tarbimisloom (taand)areneb korilaseks/jahimeheks.
Ainus probleem on, et Luis puuduvad igasugused
koguja/talletaja omadused ning saabuva(te) talve(de) ees
muutub ta üha kaitsetumaks. Lui ei ole sipelgas, vaid
rohutirts, kes elab ainult tänases päevas. Täna tuleb tarbida
ja kulutada! Kõike on ju alati külluses olnud ning mõte
puudusest on talle mõistetamatu.
Teose ideestik
• Teosest peegeldub meie tarbimiskultuses vaevlev
ühiskond - „võidab see, kellel on surres kõige rohkem
asju“
• Tänapäevane tarbijaühiskond ja brändikultuse
ironoseerimine
• Peategelase naeruväärne pealiskaudsus kõige suhtes
püüab näidata ,pisut küll liialdatud vormis,  meie
ühiskonnas praegusel hetkel eksiteerivaid
väärtushinnanguid
• Kirjeldatakse erinevaid inimtühju kohti väga detailselt
selleks, et  luua pilt  mida viimane inimene seda kõike
vaadates tunneb ja mida nähtust enda, inimeste ja elu
kohta järeldab.
• Kirjeldatakse erinevaid inimtühju
kohti väga detailselt selleks, et  luua
pilt  mida viimane inimene seda
kõike vaadates tunneb ja mida
nähtust enda, inimeste ja elu kohta
järeldab.
• Elu on ilus, kuniks kaob elekter ja
aastaaeg hakkab sügise poole
liikuma- me oleme sõltuvad
mugavustest
Kriitikute seisukohad
• Blogija Sille – “Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema
keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga
see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis
aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja
roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale
küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad). Ja see kõik
mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus
tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse
jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on
tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud
ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning
peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet
kuigivõrd leevendada.
Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest
midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd on elud otsas. Game over.
• Jairus Kadi- Tegu ei ole kindlasti mingi
postapokalüptilise kangelasega, kes läheb maale
kartuleid kasvatama, püstitab päikesepaneelid
või tuuliku ja otsib väsimatult kontakti teiste
ellujääjatega. Ei, tema eksistents sisaldab ohtralt
alkoholi, rämpstoitu ja romantilisi hetki
kumminukk Kimi seltsis. Raamatu lõpp oli
ootamatu (ja ma ei ole kindel, kas heas mõttes).
Ohtralt äratundmisrõõmu pakkus see, et põhiosa
raamatu tegevusest toimub vägagi tuttavas
Ülemiste ja Sikupilli kandis .
• Rabarveribulvar- aamatu lahedus seisneb kahe komponendi
kooskõlas, mis lõppkokkuvõttes ei olegi kõige originaalsem
sedastus: tugev lugu ja mahlane esitus. Faabula on eriti
kõva, süžees oleksin ise pisut teisi vahendeid kasutanud. Mitte
et Kõomägi kuidagi halvasti loo kokku mängib, aga mõned
kohad jäid kriipima (nt saladuslik külaline Lõuna-Koreast ja
tema saatus; inimeste kadumise põhjused; mõned tüütud
kõrvalekalded ja muu selline kribu-krabu). Peategelase
eneseiroonia, huumoriglasuur, millega kogu tekst hoolikalt
kaetud on, teeb lugemise sujuvaks ja ma ei hakka üldse
valetamagi, naerda saab korralikult. Veel köidab huvitavate
keelendite kasutus ning üldse võrdlemisi tihe keel, mis ei pelga
ka anglitsisme, roppuseid (kui olukord sedasi nõuab) ning väga
huvitavaid kujundeid. Kõomägi keel on kaunis kui kalmaar.
Tsitaadid, mõtted
• “Looduslik naine ei saa kunagi täiuslik
olla, seest loodus pole kunagi täiuslik.”
• “Armastuses saab loota vaid silikoonile,
kõik ülejäänu sünnib eimillestki ja kaob
eikuhugi, õigustades vahepeal jäävaid
kärsituid aastaid egotsentrilise tujukuse
ja närbuva kehaga.”
• LK96, 106
• “kui inimkeel degenereeruks tagasi nulli, siis kas viimane sõna, mis
enne kui see kõigi teiste juurde verbaalsesse ühishauda lendab, on
seesama, millest kõik kord alguse sai. See kõige esimene sõna, mille
meie veel üpriski karvane esivanem oma esialgu üsna paindumatute
lõugade vahelt kunagi igiammu välja urises. Kui ma nüüd katsun ette
kujutada toonast maailma, kus salk haisvaid pesemata tegelasi
savannis toitu otsides ringi ekslevad, siis olgem ausad, "mina" see
tõenäoliselt ikkagi olla ei saanud. "Persse" väljavaated on aga
kaunikesti lubavad. /.../ Kujutagem nüüd endale ette, et longib kamp
karvaseid, nälga trotsivaid kodutuid /.../ ja korraga satub nende teele
lõvi , selline suur ja kuri, paljastades ebanormaalsete mõõtmetega
kihvad. Kas nad hüüaks: "Lõvi!" Vaevalt küll. Nad karjuks
seninägematus üksmeeles "Fuck!" ja pistaks kabuhirmus kes kuhu
põgenema /.../. Kui mõni neist selle meeleheitliku põgenemise käigus
peaks juurika või kivi otsa komistama, kas hüüaks ta siis: "Juurikas!",
või "Varvas!". Ei, "Persse!" kõlaks ta karjatus”
Tänan tähelepanu eest!