Arvustus - Avatar (0)

Ayur Kala
10.c
TTG
Avatar
Arvustus
2009. aastal ilmunud ulmeline teadusfilm Avatar on sisu, põnevuse ja eriefektide poolest mõeldud pigem meieealistele kui keskealistele või vanematele, kuid käsitleb teemasid , millele üldiselt või tavaliselt eriti ei mõelda. Selle režissöör James Cameron (kes on ka kiiresti kuulsaks saanud filmi Titanic autor) oli seda filmi kavandanud juba ammu , kuid ootas pikalt, kunas arvutitehnika areneb niikaugele, et võimaldada tema välja mõeldud süžee realistlikku kujutamist. Seega kestis Avatari valmimine väljamõtlemisest 1994 kuni võteteni 2005.a.
Avatari sisu on pealtnäha lihtne. Poolhalvatud merejalaväelasele Jake ´ile (keda kehastab Sam Worthington) antakse ”uus elu” kübertehnika lahendusega. Sel moel asub ta elama ja saab missiooni planeedil Pandora , kus kogu elu on hoopis teistsugune. Taimedel on seal tunded ja näiteks filmiis välja toodud looduse ema puu kujul, oli põhiline, mida pandoralased kaitsesid. Selle puu seemned lendasid, ning avaldasid Jake´ile oma usaldust. Nende taimede ja Pandora elustiku kujutamiseks ja osade liikumiste kujutamiseks on lisatud filmile ka eriefekte. Selle eest saadi lausa preemia.
Mänguline sisu, kaasahaaravad seiklused , uskumatud olendid ja erakordsed tegelased lausa kisuvad seda filmi vaatama. Kuid film ei koosne tegelikult vaid sellest. Filmis on kokku pandud loodusdraama ja ulmeline mängufilm, mis kokku annavad tulemuse, mida varem saavutatud ei ole – sellest ka sensatsioon, mis selle filmiga kaasnes. Kõige selle juures näen mina vaid ühte probleemi: noorema vaatajaskonna jaoks võis jääda filmi looduslik pool, loodushoiu ja looduslike põhimõtete osa seikluste ja lahingu varju. Kahtlus tekkis ka selles, et lõpus, kui toimus hingeülekanne, Jakelt tema avatarile, sest Jake tahtis elada oma põhimõtetele vastavalt ja avatari sees, sest tema päriskeha oli pooleldi halvatud , siis oleks kindlasti see mõte olnud palju sügavam ja puudutavam, kuigi siis ei oleks mina seda teist korda vaadanud, sest see oleks liiga rusuvalt mõjunud. Kuna film pakkus niigi mõtteainet piisavalt, siis oli selline lõpetus siiski muinasjutuliselt ilus punkt kogu loole.
Avataris on minu arvates uskumatult hästi toodud välja tegelaste tunded., nende näoilmed on küll veidi ebareaalselt liialdatud, kuid samas veidi teistsugune annab parema usaldatavuse, jääb isegi mulje, et nad on siiramad, kui inimesed.
Nagu ikka Hollywoodi filmides on ka siin filmis head ja pahad ning nendevaheline võitlus. Siinkohal taas tooksin välja olukorra, mis sarnaneb paljudele muinasjuttudele, kus Jake nö. ”taltsutab” kõige suurema ja võimsama ”draakoni”. Tekkis kujutluspilt mõnest printsist, kes lohe on ära taltsutanud, ja tuleb siis teisi julgustama.
Aga on ka hoopis sügavam teema – peategelase sattumine olukorda, kus omavahel on vastuolus tema liigikaaslased inimesed ja tema uue elukoha rahva ja looduse säilimine. Filmi keskne teema paneks nagu vaatajat enda käest küsima: ”Mida teeksin ise sellises olukorras, kui pean valima oma rahva ja oma põhimõtete vahel, või inimeste ja looduse vahel või midagi muud taolist”. Aga minu jaoks tõstatub siit pigem küsimus: ”Miks peaks need vastuolus olema, mida saaksin mina või üldse kõik inimesed teha sellise vastuolu ärahoidmiseks?” Kokkuvõttes tõstatab film palju küsimusi, millele peaks mõtlema, ja see teeb filmi kauaks meeldejäävaks.