Kontsertarvustus EFK kontserdist (0)

Kontserdiarvustus
Katre Koppel
30.11.2014
22. novembri õhtu oli Tallinnas pime ja hall, Niguliste kirikus räägiti aga valgusest ning kõlas Valgus Muusikas. Just nagu inimese elu on pidev rännak pimedusest valgusse – ööst päeva, võib samasugust vastandumist leida ka meie mõtetes, käitumises ning seeläbi ka igasuguses kunstis. Sünnib muusika , mis ongi inimese võitlus valguse ja pimeduse vahel. Niimoodi rääkis Linnar Priimägi, kes juhatas sisse selle pimeda õhtu kontserdi loenguga just sellisel valgustaval teemal. Sõnadest üksi jäi aga väheseks ja oli muusika kord näidata oma sisemist valgust ja pimedust .
Lavale astus Eesti Filharmooniakammerkoor kontsertprogrammiga Valgus Muusikas. Kahe Grammy-auhinnaga pärjatud koori juhatas Kaspars Putniņš, kes tõi publikuni ühe n-ö igapäevase tsükli elust ehk viis meid läbi muusika pimedusest valgusesse. Kava alustas 16. sajandi Itaalia helilooja Carlo Gesualdo ning tema „Tenebrae responsorien“. Tenebrae ise tähendab ladina keeles pimedust, ööd , surma. Ettekandele tuli teose 5 osa, mille vahele oli pikitud Gesualdo rahvuskaaslase Salvatore Sciarrino „Pimeduse responsoorium “. Neid kaht heliloojat ei ühenda mitte ainult rahvus, vaid ka üks mõrvatöö, mille sooritajaks oli Gesualdo ning mille kohta kirjutas hiljem ooperi Sciarrino. Lisaks sellele on Sciarrino responsoorium 4 sajandit hilinenud vastus Gesualdo omale. Millest need 2 heliloojat omavahel läbi oma teoste rääkisid, jääb ilmselt saladuseks, aga teatava maagia ning pimeduse varjundi annab kogu see lugu muusikale küll. Mõlemad autorid mõjuvad ka muusikaliselt tumedalt, Gesualdo teoses tekitab seda ehk kerge dissonants harmoonias ning Sciarriono puhul moodne helikeel: ebakõlad ja kõneelementide kasutamine muusikas.
Kava kulminatsioon, milleks oli Helena Tulve „ Lost “, kõlas kontserdil esmaettekandena ning esitamisele tuli teose I osa „Lost“ ja III osa „I carry your heart with me“. Kui mõnikord jääb Tulve ning tema muusika mulle veidi arusaamatuks ja kaugeks, siis seekord leidsin ka enda jaoks tema teosest mingisuguse selguse ning seetõttu kujunes minu jaoks Tulve „Lost“ kava tippteoseks. Eriti just selle esimene osa. Teksti autor on David Wagoner, kelle luuletus „Lost“ põhineb indiaani salmil, mille abil õpetatakse lastele, mida teha metsa eksimise korral. Kui muidu võis tekstist välja lugeda pigem iskiklikku eksiolekut elus, siis see indiaani lugu avas minu jaoks teoses veel ühe dimensiooni ning tekitas palju mõtteid. Muusikaliselt oli samuti esimene osa väga põnev ja nauditav, koor oli nagu elav ja hingav asi – mets – millesse oli siis see keegi – laps, hing, publik, ... - ära eksinud. Teoses oli dramaatilisust, pingeid, rahu, erinevad hääled imiteerisid metsa hingamist ja helisid . Meeshääled tõid teosesse rahu, naishääled lisasid erinevaid kõlavärvinguid ja karakterit.
Seejärel saabus valgus - György Ligeti „Igavene valgus“. See Ungari 20. sajandi avangardhelilooja on loonud väljakutsuva teose 16-häälsele segakoorile, mis räägib ilmselt küll valgusest, kuid on täidetud erinevate emotsioonide ja tundmuste virrvarriga, täis üllatusmomente ning viib publiku täiesti tundmatule ja ootamatule rännakule. Teos mõjub kohati rusuvalt, kohati õudusttekitavalt, aeg-ajalt tasakaalustab helilooja selle suure segaduse ja annab lootust valgusele , harmooniale. Teos lõpeb täielikus hääbumises vaikusesse ning ka vaikusest saab mõneks minutiks muusika ning seeläbi teose osa. Programmi lõpetab Johann Sebastian Bach oma teosega „Komm, Jesu , Komm“, mille helilooja kirjutas matuseteenistuseks ja mis võimsa lõppakordina võib-olla vabastab publiku selle valguse ja varju piiramisrõngast ja toob saali uue värskuse . Ilus oleks olnud lõpetada Ligeti vaikusega. Ilus oleks olnud lõpetada ka mõne pimeduse responsooriumiga ning kustutada saalis tuled nagu seda tehti sajandeid tagasi Gesualdo eluajal just tema teose lõppedes. Dirigent otsustas sõnumi publikuni tuua aga just nii ning ka see mõjus võimsalt.
Pimedusest oli saanud läbi teoste sammudes valgus, kuid usun, et igaüks publikust leidis oma valguse ja pimeduse loo igast kontserdi teosest ja hetkest ning loodetavasti leidsid need kaks jõudu kokkuvõtteks tasakaalu ning harmoonia. Õhtu Tallinnas oli endiselt pime, kuid ehk veidi vähem kui varem.