Õitseb juuni teisest poolest augustini. Putuktolmleja. Kaksikseemnis on peaaegu kerajas, külgedelt Vili pisut lapik, osaseemnis viie kõhretaolise lainja ribiga, paljas, pikkus üle 3 mm. Paljad pehmed kolmelisulgjad liitlehed, üldkujult kolmnurkjad. Alumised õõnsatel rootsudel, ülemised peaaegu rootsutud. Alumised lehed suured: pikkus 30...60 cm, laius kuni 40 cm, Leht viimase järgu sulglehekesed sügavalt lõhestunud, teritunud tipuga, vahel valkja ogatipuga. Ülemised lehed väiksemad, vähem jagunenud, lühikese kitsa valgeääriselise tupega, rootsutud. Vars on õõnes, punakate laikude või täppidega
MERIHUMUR Stefan Jõemägi 6A SISUKORD Kirjeldus Merihumuri õied on Munajad lihakad teravatipulised rootsutud lihtlehed, neil on alumisel pinnal üks selgesti eristatav rood. Asetsevad varrel ristvastakuti, korrapäraselt 4 reana. Alusel on kaks lehte iseloomulikult kokku kasvanud. Lehe pikkus on 1-3 cm ja laius 5-15mm. Merihumuri õied on ühesugulised, emas- ja isasõied arenevad erinevatel taimedel. Tupplehed on kitsad ja teritunud tipuga. Isasõite kroonlehed on tupplehtedest pikemad, emasõitel lühemad. Õied asuvad üksikult lehtede kaenlas ja varte harunemiskohtades.
osa VILI - Munajas 10 rooga kupar, millest pääsevad seemned välja kupra tipul tekkiva 3 augukese kaudu. Seemned on läikivpruunid, valmivad augustis ja septembris. LEHT - Veidi nahkjad ja läikivad alumisel pinnal heledamad lihtlehed. Juurmised lehed on piklikud, äraspidimunajad, ahenevad rootsuks, täkilise servaga, pikkus 6¼11 ja laius 1¼1,5 cm. Nad kuivavad tavaliselt juba taime õitsemise ajaks. Varrelehed on süstjad kuni lineaalsed, enamasti rootsutud, harvem ahenevad lühikeseks rootsuks. VARS - Vars on püstine, enamasti mitteharunenud ja paljas, piimmahlaga. MAA-ALUNE OSA - Risoom on jäme, ruljas, kiuline, rohkesti harunev. Süstemaatiline kuuluvus, eluvorm Süstemaatiline kuuluvus - Kuulub sugukonda kellukalised, perekonda kellukas. Eluvorm - Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 40¼80 (90) cm. Kasvab sageli puhmikutena. Pildid
Õiekate koosneb viiest tupplehest, neist ülemine kiiverjas, kõverdunud tipuga, lühikarvane. Kroonlehed muundunud nektaariumideks. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Karvased hallikasrohelised kaunakujulised kukkurviljad ilmuvad alates juuli lõpust, valmivad kobaras järgemööda. Lehed on suured. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, sõrmjagused, 3...5 osaga, karvased (eriti allküljel), varrelehelt kujult samasugused, kuid lühirootsulised kuni rootsutud, veidi väiksemad. Vars on tugev, nõrgalt sooniline, kaetud peente käharate karvadega. Juured on muguljalt paksenenud. Elupaik: niidud, lehtmetsad Ohutegurid: ehitustegevus (sh teede, mänguplatside jne rajamine), niitude, karjamaade jms avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise katkemisel Ohustatuse kategooria: eriti ohustatud Selgrootu Anax imperator, kuningkiil Kirjeldus: Pikkus on 60-80 mm, nümfidel 50 mm. Tiivaulatus 95-110 mm. Isasel on tagakeha
salatitesse. Vene köögis alumised varrelehed pika tehakse oblikatest rootsuga, ülemised varrelehed pirukatäidist. Oblikalehtedega peaaegu rootsutud, hapu maitsega. saab pehmendada liha ning neid võib kasutada marinaadides sidruni või äädika asemel.
Liikide arvu ebakindlus on seotud apomiksise suure osakaaluga mitmes korvõieliste perekonnas (nt hunditubakas Hieracium, karutubakas Pilosella, võilill Taraxacum), mistõttu neis ei moodustu selgelt eristunud liike ja nende kirjeldamisel sõltub palju süstemaatikute kokkuleppest liigi määratlemisel (enamasti kirjeldatakse neis perekondades suurel hulgal pisiliike). 3. Korvõieliste välistunnused 3.1. Lehed Lehed on terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Lehed on ilma abilehtedeta. 3.2. Õied Õisikut väljastpoolt (noores eas) ja alt (hiljem) katvad õisikukandlehed moodustavad suuremal või vähemal määral kompaktse üldkatise. Nii kujunebki õisiku korvitaoline üldilme, mis on andnud sellele õisikutüübile nime. Korvõielised kuuluvad liitkroonlehiste rühma.
Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ja vee abil. Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm. Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele. Rukkilill kasvab peamiselt põlluumbrohuna eriti taliviljapõldudel, kuid ka tee- ja kraaviservadel ning
11 mähkides tema juured turbasamblasse. Vajab palju valgust, kuid kevadel-suvel vältida otsest päikesepaistet. Joonis 3. Pesa-raunjalg potis ja samblapallis (GreenSouq.ae, Proflower ... 21.01.2020). 4.3. Harilik sarvsõnajalg Platycerium bifurcatum Sarvsõnajalad on epifüüdid, mis on pärit Austraaliast ja Uus-Guinealt. Sarvsõnajalal on kahte sorti lehti: ala- e orblehed ja pärislehed. Alalehed on vastu substraati surutud, ümarad, rootsutud, rohelised. Lehe ülaserva ja substraadi vahele moodustub orv, kuhu kogunevad kõdunevad taime- või ka loomajäänused ja vesi, ning sealt saab sõnajalg varsti vajalikud toitained. Pärislehed meenutavad põdrasarvi ja võivad aja jooksul kasvada kuni poole meetri pikkuseks. Sarvsõnajalga võib kasvatada potis (epifüüdi istutussegus) või teha huvitav kompositsioon puutükile või -tüvele nagu joonisel 4. 12 Joonis 4
Taime välislaadi kirjeldus: Kortslehe tunneb ära kortsuliste lehtede järgi. Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis
Kolme hõlmaline Terava tipuga servas suured hambad Lehelabaalus südajas ja ümardunud Alt tihekarvane Leherootsul mitu paari suuri näärmeid · Harilik lodjapuu · Viburnum opulus Ovaalselt munajad Ümara südaja alusega Peensaagja servaga Pealt tume, alt heleroheline Tihedalt karvane Kare · Villane lodjapuu · Viburnum lantana Lehed 5 või 7 lehekesega Peaaegu rootsutud, elliptilised Pika terava tipuga, Teravsaagjad Alt hallikasrohelised, hõrekarvased 4... cm pikad · Punane leeder · Sambucus racemosa Paaritusulgjad liitlehed 5-12 cm pikad Saagja servaga Hõõrumisel ebameeldiva lõhnaga. Lehed laiemad kui punasel leedril Piklik munajad Lühirootsulised · Must leeder · Sambucus nigra Lehed ovaalsed kuni laimunajad, terveservased või ebakorrapäraste
Ristõieliste seas on ka umbrohte ja prügitaimi nt. põldsinep, põldrõigas, põld-kapsarohi jne. SUGUKOND: korvõielised (Asteraceae) suur sugukond! 1.kuuluvad kaheiduleheliste taimede klassi, astrilaadsete seltsi 2.Maailmas u 14-25 000 liiki, Eestis u 300-400. Liikide arvu ebakindlus on seotud apomiksise suure osakaaluga mitmes korvõieliste perekonnas 3.Enamik korvõielisi on rohttaimed. Esineb ka põõsaid, puid ja ronitaimi. Lehed on terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Õied on väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised (paljudel reduktsiooni ehk kromosoomide arvu vähenemise tõttu ühesugulised), asetsevad tihedasti koos kausi- või kerakujulises korvikus ehk korvõisikus, mille alust ümbritseb rohtseist või kilejaist kõrglehtedest üldkatis. Õiekroonid on kokku kasvanud 5 kroonlehest (liitlehine), kujult on kroone mitmesuguseid
tutvustan nendest külmamailast (Veronica chamaedrys), harilikku müürilille (Cymbalaria muralis), aed-pärdiklille (Mimulus x hybridus) ja lillat vägiheina (Verbascum phoeniceum). Tabel 1.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [1, 3, 4, 5, 8, 10, 11, 12] Liik Vars Lehed Õied Veronica Varred nõrgavõitu, Lehed lühirootsulised Õied hõredates õisikutes, chamaedry alusel tõusvad, või rootsutud, vastakud, õiekroon neljatine, s harilikult kahe rea südajasmunajad, ratasjas, ebakorrapärane, pehmete ebakorrapäraselt sinine, kaks tolmukat. karvadega. hambulise servaga. Cymbalaria Niitjad roomavad Lehed pikarootsulised, Õied helelillad, harvem muralis varred. ümarsüdajad, 5-7 valged või roosakad,
murus, basseinide ja veesilmade ääres, kalmistul. Hosta lehed leiavad tihti kasutust lilleseadetes. 9. Härjasilm Härjasilmad kuuluvad tuntumate aia- ja loodustaimede hulka, mida aedades laialdaselt kasvatatakse. Valgete õitega sortide kõrval armastatakse ka värviliste õitega roosat neitsikummelit. Neil taimedel on kandiline, vaoline vars, mis ülaosas on lehtedeta ja paljas. Juurmised ja alumised lehed on pikarootsulised ning kujult äraspidimunajad, täkilised, ülemised lehed aga rootsutud, piklikumad ja saagja servaga. Korvõisikud paiknevad varre tipus üksikult. Kasvuks eelistavad nad keskmise viljakusega mulda, kuid kasvavad rahuldavalt igal mullal, ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Härjasilm on nägus peenralill, nii üksikult kui rühmana ja samas sobivad kõrgemad sordid ka suurema rühmana murusse ilupõõsaste või kõrgekasvuliste püsikute ette. On ilus ja kauapüsiv lõikelill. Härjasilmad on pikaealised, kuid vajavad aeg-ajalt uuendamist, sest
– harilik lodjapuu Lehed laimunajad kuni ümmargused, 3-hõlmalised, sõrmroodsed (3 tugevat basaalroodu), hõlmad jämehambused, alt kahvaturohelised, tihedalt karvased. Leherootsul näärmed. Viburnum lantana – villane lodjapuu Lehed ovaalsed kuni munajad, ümardunud kuni nõrgalt südaja alusega, ühtlaselt peensaagja servaga, alt helerohelised, tihedalt tähtkarvased, 6...12 cm pikad ja 4...9 cm laiad. Sambucus racemosa – punane leeder Lehed 5 või 7 lehekesega, need on peaaegu rootsutud, elliptilised, pika terava tipuga, teravsaagjad, alt hallikasrohelised, hõrekarvased, 4... cm pikad. Symphoricarpos albus – harilik lumimari Lehed ovaalsed kuni laimunajad, terveservased või ebakorrapäraste visselõigetega, harva ka hõlmised, paljad, alt hallikasrohelised, 3...5 cm pikad ja kuni 5 cm laiad, leheroots umbes 0,5 cm pikk. Betula pendula – arukask Lehed on mõlemalt küljelt paljad, nahksed, rombjad või kolmnurksed, pikalt terava
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/pusikud/aedfloks-ehk-aed-leeklill. 10.09.2013. Seemnemaailm. Aed-leeklill (aedfloks) Phlox paniculata. Kättesaadav http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=11381. 10.09.2013. 1.22 Kopsurohi (Pulmonaria) Konkreetne liik: harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) (joon. 43, joon.44) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 15-40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madalam puhmik. Lehed: varrelehti on vähe, need on piklikmunajad, teritunud tipuga, ülemised rootsutud, istuvad, alumised ahenevad rootsuks, karvased. Pikkus 4-7 cm, laius 1-2,5 (5) cm Õied või õisikud: õied paiknevad kobaras varrelehtede kaenlas. Õiekate koosneb liitlehisest õiest ja kroonist. Õietupp on torujas, viiehambulise servaga. Õied algul punakad, hiljem lillakaspunased. Õitseb varakevadel, aprillis-mais. Liigi eritunnused: kogu taim on kaetud lühikeste karvadega. Hea meetaim. Kasvukoha nõuded: viljakas muld, varjuline kasvukoht.
LEHT - Lehed kaheli-kolmeli sulglõhised, siidviltjad, tömpide tippudega, aromaatsed, mõrudad. Mõlemalt pinnalt hallid või valged sügavalt lõhestunud lihtlehed, siidjatest karvadest sageli hõbedase läikega (harva on lehe ülakülg ka tuhmilt kahvatu- või tumeroheline. Lehtedel on iseloomulik väga terav lõhn ja mõru maitse. Juurmised lehed ja alumised varrelehed on kuni 15 cm pikkuse rootsuga ja kaheli- kuni kolmelisulgjaguse labaga, ülemised aga sageli terved ja rootsutud või vaid lühirootsulised. Leheroots laieneb varrele kinnitumise kohal. Lehehõlmad on kitsad, äraspidi munajad kuni peaaegu süstjad, hõlma laius kuni 5 (7) mm. ÕIS - Õied kollased, korvõisikus. Õisikud on lühiraolised, longus, mitmerealise viltkarvase üldkatisega. Korvõisiku keskel on mõlemasugulised putkõied, serval ühesugulised putkjad emasõied, keelõisi pole. Korvõisikud asuvad hulgaliselt peavarre harudel ja moodustavad hõredama või tihedama pöörisja liitõisiku
leviks. V SAMMALDE FÜSIOLOOGILISED ERIPÄRAD 14. Sammalde ehituslikud ja paljunemise eripärad ja nendega seotud füsioloogilised erisused võrreldes soontaimedega. 1 - Keha eristub organiteks vars ja lehed 2 - Väiksemad, kui soontaimed 3 - Puudub juhtkude või esineb primitiivse algsoone kujul 4 - Pole juuri. Kinnitumiseks on risoidid 5 - Kõikidel lehtedega rammaldel on rootsutud lehed ja kasvamine toimub vare tipus asuva kiirdraku abil, mis toodab kolmes suunas tütarrakke. 6 Enamus liikidel on lehed ühe-rakulised 7 Ei esine trahheed, trahheiidid ega sõeltorud 8 varre ehitus lihtsakoelisem Paljunemine Euskupras valmivad eosed need idanevad ning arenevad gametofüüdid 15. Turbasamblad rabakoosluste keskmes, nende füsioogilised eripärad. Turbasamblad kuuluvad lehtsammalde klassi.
Kseromorfsus Sukulentsus Efemeerid ja efemeroidid Passiivne põuakindlus V SAMMALDE FÜSIOLOOGILISED ERIPÄRAD Sammalde ehituslikud ja paljunemise eripärad ja nendega seotud füsioloogilised erisused võrreldes soontaimedega. Keha eristumine organiteks (vars, lehed) (enamus liikidel) Väiksemate mõõtmetega kui soontaimed Puudub juhtkude (ksüleem, floeem) või esineb see primitiivse algsoone kujul Pole juuri, kinnitumiseks risoidid Kõikidel lehtedega sammaldel rootsutud lehed ja kasvamine varre tipus asuva kiirdraku abil, mis toodab kolmes suunas tütarrakke Enamus liikidel lehed üherakukihilised Turbasamblad rabakoosluste keskmes, nende füsioloogilised eripärad. Ehk sfangum. Mitmeaastane taim, väikesed valged lehed. Sest nendel pole tsütoplasmi ja asub õhk. Varres on ka samad rakud. Nad võivad palju vett ise endas hoida ja säilitada seda.
gametofüüt paikneda samal isendil. Nii on see sammaltaimedel ja kõigil kõrgematel taimedel. 23. Helviksamblad, kõdersamblad, lehtsamblad Helviksamblad, kõdersamblad, lehtsamblad (sammaltaimed) Saavad alguse ühisest eellasest Tunnused: - Arengutsüklis domineerib haploidne gametofaas - Juured puuduvad, nende asemel risoidid - Juhtkoed ja tugikoed puuduvad - Toitaineid omastavad kogu keha pinnaga - Lehed enamasti üherakukihilised, rootsutud - Esineb poikilohüdrilisus - st. samblad on võimelised peale läbikuivamist taastama fotosünteesi ja normaalse ainevahetuse - Olemas hulkraksed paljunemisvahendid - Paksuseinalised spoorid - Viljastumiseks vaja vett PALJUNEMINE Suguline ja vegetatiivne Suguline paljunemine toimub eoste abil Vegetatiivne paljunemine: - keha tükkidest regenereerumine - paljude taimede teke ühest eelniidist - spetsiaalsete paljunemisvahendite abil (sigikehad, sigioksad, siginiidid)
Kasvukoht: niisked ja varjulised laialehised metsad, salukuusikud, jõgede kalda- võsastikud. Eelistab savikat huumusrikast pinnast; moodustab sageli kogumikke. Salu-tähthein on mitmeastane, peenikese risoomiga ja nõrga varrega taim. Varsi on üks, 25-60 cm pikk, lamav või tõusev, ülemises osas harunenud, näärme-karvane. Lehed munajassüdajad, 3-8 cm pikad, 2-4 cm laiad, ripsmelise servaga. Alumised lehed pikarootsulised, ülemised väiksemad ja rootsutud. Õied valged, 1,5-2 cm läbimõõdus, asuvad võrdlemisi pikkadel õieraagudel, mis pärast õitsemist allapoole käänduvad. Valged kroonlehed on peaaegu aluseni kahejagused. Taim õitseb mai lõpust juunini. Viljaks on piklik kupar. Paljuneb seemnetega. Kasutamine: vähesel määral söövad salu-tähtheina loomad, kuid erilist praktilist väärtust ei oma. METS-TÄHTHEIN Stellaria holostea, nimi holostea tuleneb kreekakeelsest sõnast
2 mm pikk, lennutiib seemnest mitu korda kitsam, IX-X. Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega (pajud, rododendronid, jm.). 26. Perekond lepp ja perekond valgepöök Perekond lepp (Alnus Mill.) Alnusteks nimetasid leppasid vanarooma kirjanikud Plinius, Vetruvius jt. Perekonda kuuluvad ühekojalised, tuultolmlejad, heitlehised puud ja põõsad. Pungad vahelduvalt, rootsulised või rootsutud, lehed on saagja servaga lihtlehed, ovaalsed kuni lantsetjad abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, isasurvad 3-9 kaupa võrsete tippudes, emasõied peajates õisikutes, 3-10 kaupa, kinnirudes kas õieraagudele või olles peaaegu istuvad, arenedes viljaurvad puituvad ja muutuvad mustjaspruuniks. Enamus liike õitsevad kevadel enne lehtimist, tuultolmlejad. Emasurbade sarnasuse tõttu okaspuude käbidega kutsub rahvasuu neid lepakäbideks
pikk, lennutiib seemnest mitu korda kitsam, IX-X. Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega (pajud, rododendronid, jm.). 26. Perekond lepp ja perekond valgepöök Perekond lepp (Alnus Mill.) [ánus] Perekonda kuuluvad ühekojalised, tuultolmlejad, heitlehised puud ja põõsad. Pungad vahelduvalt, rootsulised või rootsutud, lehed on saagja servaga lihtlehed, ovaalsed kuni lantsetjad abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, isasurvad 3-9 kaupa võrsete tippudes, emasõied peajates õisikutes, 3-10 kaupa, kinnirudes kas õieraagudele või olles peaaegu istuvad, arenedes viljaurvad puituvad ja muutuvad mustjaspruuniks. Enamus liike õitsevad kevadel enne lehtimist, tuultolmlejad. Emasurbade sarnasuse tõttu okaspuude käbidega kutsub rahvasuu neid lepakäbideks.
Kesk- Euroopa. Eestis naturaliseerunud. Punane leeder on kiirekasvuline ja vähenõudlik liik. Armastab päikesevalgust, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Taimedele ei meeldi eriti lubjarikas niiske pinnas, taluvad hästi linnatingimusi ja kärpimist. Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud. · Lehed 5 või 7 lehekesega, need on peaaegu rootsutud, elliptilised, pika terava tipuga, teravsaagjad, alt hallikasrohelised, hõrekarvased, 4... cm pikad. · Õied: kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud, õitseb mais · Viljad: kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, viljad valmivad juulis- augustis. · Viljadest valmistatakse ka moosi, zeleed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta leedri viljadest
annaabi.ee 
