Rinnuliujumine (4)

Rinnuliujumine

1. Kehaasend . Keha lamab vees täielikult väljasirutatult, moodustades veepinnaga väikse nurga. Seejuures ei tohi keha olla pingutatud. Kehaasendi määrab pea asend. Lõdvalt hoitud käed asuvad teineteise kõrval ees lähteasendis, pisut ülestõstetud pea pikendusel. Jalad on koos, pööratud taldadega kergelt vastamisi .

Ebaõige kehaasendi põhjust tuleb tavaliselt otsida vales pea hoiakus. Kui pea on ülemäära alla langetatud kaldub ujuja ette, tema jalad tõusevad üles ja tulevad veepinnale liiga lähedale, vähendades sellega jalgade löögi produktiivsust. Seevastu- kui pea hoitakse liiga kõrgel, vajuvad jalad ülemäära alla, mis ühelt poolt kutsub esile asendi, millel on suur takistus, teiselt poolt aga tõukelise libisemise.

2. Liigutused kätega.

Teineteise kõrval lõdvalt ettesirutatud käed asuvad liikumise algul pea pikendusel, pisut allapool veepinda. Pihud on suunatud alla. Järgnevalt pööratakse pihud kõrvale ning igas suhtes sümmeetriline, kõrvale-alla-taha suunatud liigutus algab üheaegselt mõlema käega.

Käte töö tõmbefaas algab momendil , kui ujuja tunneb pihkudel vee kerget survet. Efektiivsema haarde saavutamiseks kõverdatakse käed pisut küünarliigestest. Kergelt lusikakujuliselt hoitud labakäed nagu klammerduksid vee külge, et tõmmata keha kuni punktini, millele järgneb käte töö juba tõukefaasist tingitud liikumine. Viimane toimub pisut enne käte jõudmist õlgu läbiva vertikaaltasapinnani. Üleminekut ühest käte töö faasist teise saadab käte järkjärguline kõverdus küünarliigesest.

Tõukefaasis kõverduvad käed küünarliigestest ühe rohkem, kusjuures küünarvarres ja labakäed lähenevad keha pikiteljele. Selle liikumise lõpul jõuavad sissepoole pööratud pihkudega labakäed rinna alla ning annavad ühtlasi viimase jõulise äratõuke. Samaaegselt kõverdatakse käed küünarliigestest veelgi enam ja nad lähenevad rinnakorvile.

Pärast tõukefaasi jätkavad labakäed, säilitades seejuures pihkude horisontaalse asendi, liikumist rinnakorvi alla kuni lõuajooneni ja sealt ette lähteasendisse, kus käed sirutatud, kuid pingevabad asendis ootavad jalgade löögi lõppemist. Et saavutada seejuures minimaalset vee takistust ning seega ka head libisemist, sirutatakse õlad võimalikult ette. Käte tööd erinevatest vigadest tuleb esmajärjekorras mainida ülepaisutatult laiahaardelist tõmmet. Selle paratamatuks tagajärjeks on ebastabiilne kehaasend ja tõukeline edasiliikumine . Otse vastandina mõjub teine viga- nimelt sageli märgatav käte töö liiga piiratud ulatus: sportlane jätab hooletusse tõukefaasi ja lõpetab tõmbe juba enne käte jõudmist õlga läbiva vertikaalasendini.

Varem viidi käed sirutatult väljapoole, tänapäeval painutatakse käed juba tõmbe alguses küünarliigesest ja viiakse keha all õlgade laiuselt väljapoole. Kõige sügavamal on sõrmeotsad. Kindlasti vältida käte viimist õlavööst tahapoole.

3.Liigutused jalgadega

Juurdetõmbamisel eemalduvad taldadega pisut vastamisi pööratud jalad teineteisest üha enam põlvede kohalt, kusjuures tallad pöörduvad samaaegselt järjest rohkem vastamisi. Vahetult enne jalgade juurdetõmbamise lõppemist algab ettevalmistus pöidade ja säärtega teostavaks tööliigutuseks. Pöiad pööratakse kõrvale ja nad jõuavad põlveliigeste kõverdamiseks vahetult puusade lähedusse. Selles asendis toetavad pöiad ja säärte sisepinnad vastu vett, avaldades väljapoole suunatud kaarliikumisega survet veele . Jalgade kaaritamine sooritatakse ujumisele vastassuunaliselt, kiire ja jõulise taha-alla suunatud liigutusega, viimane algab põlvede pööramisega sissepoole ja lõpeb reite kokkuviimisega. Veel enne, kui jalad on põlveliigestest täielikult sirgunud, algab jalgade lähendamine. Tõuke keskel pöörduvad kõrvale suunatud pöiad üha rohkem sissepoole, kusjuures jalatallad tõukavad vett järjest suurema pinnaga.

Kokkuviimine lõpeb pöialabade sirutusega, mille tulemusena tallad suurendavad väikese, kuid jõulise liigutusega jalgade töö produktiivsust.

Jalgade ettevalmistav liigutus - jalgade kõverdamine toimub seevastu aeglaselt. 
Brassilöök on individuaalselt väga varieeruv ja tehniliselt komplitseeritud . Veel 30-ndatel aastatel kujutati brassilööki ette kiilutaolisena s.t. arvati et edasiviivaks jõuks on jalgade vahelt kiilutaoliselt vee väljasurumine ning seetõttu püüti sooritada hästi laia lööki. Liblikujumise tekkimisega osutus kitsas , tõukeline löök produktiivsemaks ning tänapäeval välditakse laia lööki. Löök on alati diagonaalne , suunatud külgedele ning jalad tuleb löögi lõpus paratamatult kokku tuua. Oluline on, et jalgade sirutus ja lähendamine toimuks sujuvalt , ühtse liigutusena. Brassi jalgade liigutuste õppimisel on suuremaid raskusi löögi lähte asendi võtmisega, viimasest sõltub aga täiel määral löögi soorituse viis – lai või kitsas, sümmeetriline või ebasümmeetriline, kruvi- või kiilutaoline. Talla pööramine tõuke suunda aktiivse sirutusega hüppeliigesest  koos väljaroteerimisega põlveliigesest  pole harjumuspärane liigutus ning seda tuleb õppida. Teinekord  pöiad jäävad löögi lähteasendis lõdvaks ning selle tulemusena toimub löök sarnaselt delfiiniujumisele pöiapealsega. Sagedaseks veaks on samuti löögi ebasümmeetrilisus. Põhjust tuleb otsida taas löögi lähteasendist.

4. Käte ja jalgade liigutuste rütmiline kooskõlastamine

rinnuliujumises ei toimu käte ja jalgade tööliigutused üheaegselt, vaid vahelduvalt. Õige liigutuste koordinatsioon kindlustab sujuva ja häireteta edasiliikumise.

Kui tõmmet alustanud käed on teineteisest eemaldunud õlgade laiuseni, algab jalgade juurdetõmbamine. Viimane kestab katkematult kuni etteviidavate käte jõudmisel lõuani- seega käte töö aktiivse osa lõppemiseni. Järgnevalt lülitub käte tõmbest saadud edasiliikumisse jalgade töö aktiivne osa, millega tagatakse liikumise pidevus.

Jalgade löögi ajal sirutatakse käed täielikult välja. Kuna käed jõuavad puhkeasendisse veel enne jalgade löögi lõpetamisest, hoitakse nad pärast ettesirutamist pisut allpool veepinda, valmis järgmiseks tõmbeks.

Jalgade löögi ja käte tõmbe vahel tekib üsna lühike paus, mille kestel täielikult väljasirutatud, kuid lõdvestatud keha edasi libiseb.

Sageli häirib käte ja jalgade liigutuste õiget rütmilist kooskõlastust liiga varajane üleminek tõmbele: viimast alustatakse veel enne jalgade löögi lõpetamist. Kuid ka vastand eelmisele on viga- nimelt, kui käte töö pärast jalgade löögi lõpetamist hilineb. Sellisel juhul muutub suhteliselt ühtlane liikumine tõukeliseks.

5.Hingamine

rinnuliujumises on hingamine tihedalt seotud käte tööga. Et valmistuda sissehingamiseks, alustab ujuja samaaegselt tõmbe alguseks aeglaselt pea tõstmist. Sissehingamine toimub tõmbefaasi lõpul. Käte öö tõukefaas sooritatakse juba täidetud kopsudega.

Väljahingamine algab koos jalgade sirutamisega ja kestab kuni löögi lõpuni.

Sissehingamine toimub veepinna kohal läbi avatud suu; väljahingamine seevastu kas veepinna all või selle peal samaaegselt läbi suu ja nina.

Rinnuliujumises on hingamistsükli kestus pikem kui krooliujumises. Krooliujuja hingamistempo on lühike ja kiire; rinnuliujujal pisut pikem ja rahulikum. Hingamine mõjutab kogu ujumisliigutuste rütmi. Seepärast on kohanemine õigele hingamistehnikale otsustava tähtsusega. Valesti reguleeritud hingamine häirib käte ja jalgade töö kooskõla.

Lisaks rinnuliujumise tehnikale, mis siinkohal on kirjeldatud, leidub veel ka teisi rinnuliujumise varianti ( erinevad käte ja jalgade liigutustes, hingamise ning tehnika kooskõlastuses). Enamus neist eriviisidest on aga seotud ujujate teatud individuaalsete kehaliste omadustega.

Lühidalt:
Rinnuliujumises on tehnika viimastel aastatel palju muutunud ja seepärast on ka tervisesportlasele raske soovitada , milline on just parim viis ujuda . Kindlasti sõltub õige rinnuliujumise tehnika kehaehitusest ja koordinatsioonist
jalalöök koosneb paarisliigutustest
- nii jalgade kui käte töö toimub sünkroonselt – painutamine – jalgade löök -kiire ja tugev sirutamine
- tõmmake jalad tagasi tuharate suunas
- sirutage jalad võimalikult kiiresti ja jõuliselt taha suunas
- jalgade painutamisel vältida liiga suurt nurka puusade ja reite vahel, enne sirutust ehk jalalööki pööratakse jalalabad täisnurkselt väljapoole.
Toodud liigutus vajab harjutamist, sest harjumatu liigutus võib esile kutsuda valu põlveliigestes.
Kätetõmbe alguseks on käed kõrvuti veepinnal , peopesad allapoole. Varem viidi käed sirutatult väljapoole, tänapäeval painutatakse käed juba tõmbe alguses küünarliigesest ja viiakse keha all õlgade laiuselt väljapoole. Kõige sügavamal on sõrmeotsad. Kindlasti vältida käte viimist õlavööst tahapoole.
Sissehingamine toimub kätetõmbe alguses vee peal, seejärel küünarnukkide üksteisele lähenedes läheb keha taas vee alla ja toimub väljahingamine. Mitte mingil juhul ei tohi vee all hinge kinni hoida.