Riikide tunnustamine Essee (0)

Riikide tunnustamine
essee
Jüri Liventaal on 1999. aastal defineerinud sõna riik järgmiselt: „Meie kaaseaegne riik on defineeritud organistatsioon. Organistatsioon tähendab sisemiselt süsteemset ja struktureeritult korrastatud ühikut sihipäraseks tegutsemiseks“.1 Riigiks nimetatakse organiseeritud inimeste kogu, kes elab kindlal maa-alal ja on seotud ühise võimuga. Riigil on kolm peamist tunnust: maa-ala ehk territoorium , rahvas ehk riigi kodanikkond ja suverääne riigivõim ehk riik on sõltumatu ühestki muust võimust ja organisatsioonist. Riigi mõiste tuli kasutusele Euroopas uusaja algul (varasemad sellega võrreldavat tähendust väljendavad terminid on kreeka politeia ning ladina civites ja res publica ).2
Selleks, et saaks rääkida riikide tunnustamisest, tuleb kõigepealt rääkida riikide tekkimisest. Riik võib tekkida 2 viisil: algelisel ehk originaalsel ja tuletatud ehk derivatiivsel viisil. Originaalsel teel tekib riik varem mitte kellelegi kuulunud territooriumil – nõnda tekkisid riigid ajaloos ühiskonna arengu käigus. Tänapäeval, mil kogu maailm on jaotatud, sellist võimalust enam ei ole. Samas ei ole selleks vaja mingi maa-ala absoluutset inimtühjust, vaid piisab formaal -juriidilisest alusest , kui ükski riik ei tunnista sellele oma jurisdiktsiooni laienemist või ei avalda muul alusel pretensioone.3
Derivatiivsel teel tekib riik mõnele teisele riigile kuulunud territooriumil (nt 1776 Põhja – Ameerikas SBR kolooniatest USA moodustumine, 1831 eraldus Belgia Hollandist jne) Uus riik võib tekkida mitme riigi ühinemisel (1870 Apenniini poolsaare riigid ühinevad Itaaliaks), vana riigi lagunemisel ( NSVL lagunemisel) jne. Deriatiivseteks viisideks loetaksegi eraldumist emamaast, emariigi lagunemist ja teiste riikidega liitumist .4
Samas on oluline märkida, et ei ole olemas ühtset arusaama riikide tekkest . Põhimõtteliselt reguleerivad seda ÜRO komisjoni konventsioonid . Õigusjärglust riikide juures reguleeris tavaõigus. Riikide teke on politiseeritud nähtus. Kuna paljud riigid pole derivatiivsed nähtused siis on tavaõigusel siin endiselt suur roll.
Rahvusvahelises suhtlemises omaks võetud seisukohtade järgi saab uus riik alustada normaalset suhtlemist teiste, varem eksisteerinud riikidega, vaid pärast sellist akti, millega varem eksisteerinud riigid väljendavad oma valmisolekut uue riigiga normaalsete suhete jaluleseadmiseks, ning rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste täitmiseks tema suhtes. Seda akti nimetatakse riigi rahvusvaheliseks tunnustamiseks.5 Teisisõnu ongi riigi tunnustamine rahvusvahelis-õiguslik toiming, millega üks riik määratleb teise riigi rahvusvahelise õigussubjektsuse. Tunnustamine tähendab, et riik on täitnud riikluseks vajalikud nõuded.
Rahvusvahelises õiguses puuduvad kindlad kriteeriumid ja reeglid, mille alusel otsustatakse millist riiki tunnustada ja millist mitte. Tunnustamine või mitte tunnustamine on iga riigi individuaalne poliitiline otsus ning selleks puudub igasugune seaduslik kohustus.6 Seega ei ole riikide tunnustamiseks mitte mingisugust kindlat seadust, vaid see on siiski pigem poliitiline otsus. Autori arvates on selline otsustusvabadus õigustatud, sest kui tunnustamiseks oleks kindlad kriteeriumid, millele riik peaks vastama, et tunnustatud saada, siis oleks võimalik neid krteeriumeid teatud juhtudel vaid näiliselt täita. Riigid on suverräänsed ja kui teise riigi tunnustamine muutuks teatud tingimustel kohustuslikuks , siis ei oleks see enam vaba tahte avaldamine.
Näiteks on riigid uute riikide tunnustamisel vägagi ettevaatlikud juhul, kui need on tekkinud unilateraalse setsessiooni tulemusel. Setsessioon on eraldumine riigist või ühiskonnast uue suveräänse ja iseseisva riigi põhiseaduse kaudu. Protsess suundub teatud territooriumi eraldumiseni keskvalitsusest, mis võib lõpuks viia täieliku iseseisvuseni. Unilateraalne setsessioon on eraldumine ilma emamaa nõusolekuta , ehk siis ilma eelneva rahva nõusolekuta. Sellisel juhul kardavad teised riigid luua pretsedenti, mis õigustaks ja legitimiseeriks setsessiooni. Antud asjaolu on tingitud sellest, et setsessionistlikke liikumisi esineb küllalt paljudes riikides ning kardetakse julgustada nende iseseisvumispüüdeid, sest see võib muuta väljakujunenud rahvusvahelise süsteemi ebastabiilseks. Just seetõttu on unilateraalselt eraldunud riikide tunnustamine pigem erand, mis peab olema juhtunud mingitel väga konkreetsetel tingimustel va vahel sõltuma ka subjektiivsest otsusest ja ehk sisetundestki.
Protseduuriliselt tähendab tunnustamine sellekohast poliitilist avaldust , mille teeb kas riik üksikult või kollektiivselt, kusjuures sellele järgnevalt diplomaatiliste suhete kehtestamine ei ole kohustuslik. Oluline on tunnustamise fakti juures asjaolu, et sellega antakse tekkinud poliitilisele üksusele rahvusvahelises sfääris vaid riigile omased õigused ning teoreetiliselt muutub poliitiline üksus seejärel võrdseks partneriks rahvusvahelistes suhetes, kelle suveräänsete õigustega arvestatakse. Üldiselt peetakse riiki rahvusvaheliselt tunnustatuks juhul, kui ta on vastu võetud ÜROsse , mis omakorda eeldab kaks kolmandikku ÜRO Peaassamblee poolthäältest.7
Riikide tunnustamise pigem poliitiliseks muutumisega kaasneb üks siiski ka üks ebameeldiv probleem. Mitte meeldiva valitsusega üksust mitte tunnustades seatakse kahtluse alla kogu rahvusvaheline õigus. Rahvusvaheline süsteem on üles ehitatud sellele, et riigid saavad omavahel suhelda. Ka omavaheline poliitiline survestamine leiab aset süsteemi raames. Riikide tunnustamine on peaaegu alati keerukas, kuna vähe on neid olukordi kus uued riigid sünnivad rahumeelselt ja kokkuleppe alusel. Selliseks näiteks saab tuua näiteks Tšehhoslovakkia lagunemise.
Siiski arvab autor, et kui miski on rahvusvahelise õiguse alusel riik, peaksid teised riigid seda ka riigina tunnustama . Näiteks oleks ohtlik siduda võimalus riigil saada teiste riikide tunnustus sellega, et võimalikud läbirääkimised uue riigi sünni üle peavad olema edukalt lõpule viidud , kuivõrd nn vastaspool (riik, millest eraldutakse) on ju alati poliitiliselt selle vastu.8
Eesti taasiseseisvumise juures oleks see tähendanud, et NSVL oleks saanud otsustada, kas ja kuidas Eesti tohib iseseisvuda. See ei oleks olnud vastuvõetav, kuna okupatsioon ja seega olukord, et Eesti oli Nõukogude Liidu osa, oli õigusevastane. Samalaadseks olukorraks saab lugeda juuhtu, kus Iisraelipoolne Palestiina alade okupatsioon seadusevastane ja seepärast ei saa anda Iisraelile õigust ainumäärata, kas ja millal Palestiinat tohiks tunnustada. Siinjuures ühineb autor nii mõnegi teise arvamusega, et Palestiina tunnustamine ei ole valik, vaid kohustus.
Üldjoontes on olemas ka traditsioonilised kriteeriumid, mis teevad riigist riigi ning mille täitmine seetõttu tundub vajalik, et olla tunnustatud suveräänse riigina. Nendeks on püsiv elanikkond, piiritletud territoorium, toimiv valitsus, mis suudab teostada võimu kõnealusel territooriumil, iseseisev võime astuda suhetesse teiste riikidega ja asjaolu, et riigi loomisel ei tohi olla rikutud rahvusvahelist õigus.9
Võib tekkida küsimus, et milline on ühe riigi seisund enne tunnustamist. Kuni tunnustamiseni teised riigid uue riigi olemasolu ei tunnista. Selle hetkeni puuduvad uue riigi ja varem eksisteerivate riikide vahel püsivad majanduslikud ja poliitilised suhted. Samas võivad nende vahel kujuneda lühiajalised suhted üksikküsimuste lahendamiseks milleks võivad olla näiteks sõjavangide vahetamine vms.
Riikide tunnustamine kui diplomaatiline akt ei ole aga eriti vana ning kujunes protseduurina välja alles 1815. aasta Viini kongressi järgsetel aastatel. Varem lähtuti olukorrapõhisusest: kui riik eksisteerib ja tema valitseja on suveräänne, siis nii teda ka koheldakse. Kui aga üks riik teise ära vallutab, siis kandub suveräänsus üle uuele valitsejale ja temaga tuleb edasi suhelda, meeldib see või mitte. Tunnistati fakti, mitte õigust (või õigemini, fakt tekitaski õiguse) ja ainus võimalus seda vaidlustada oli jätkata või alustada sõda.10
On mitmeid rahvusvahelise tunnustamise viise, mis erinevad üksteisest õiguslike tagajärgede poolest. Riigi ja mittekonstitutsioonilisel teel võimule tulnud valitsuste suhtes kasutatakse tunnustamist de facto11 ja de jure12. Mõlemal juhul on rida õiguslikke tagajärgi. Erinevus seisab vaid tunnustamise alusel tekkinud õiguste ja kohustuste mahus .
Tunnustamine de facto tähendab sisuliselt esialgset uue riigi või valitsuse tunnustamist piiratud ulatuses. Tunnustamine de facto on ajaliselt piiratud ja riik kas lakkab olemast või järgneb tunnustamisele de jure. Õiguslikud vahekorrad, mis tekivad tunnustamisel de facto, kannavad samuti esialgset iseloomu. Nende ulatust ei määrata kindlaks rahvusvahelise õiguse üldnormidega vaid konkreetse lepinguga, mille alusel riiki tunnustati.
Tunnustamine de jure on uue riigi või valitsuse lõplik tunnustamine täieõigusliku rahvusvahelise õiguse subjektina. Pärast tunnustamist de jure on uutel riikidel õigus kasutada kõiki rahvusvahelise õiguse normidest tulenevaid õigusi. Seatakse sisse normaalsed diplomaatilised suhted ning vahetatakse diplomaatilisi esindajaid. Diplomaatiliste esindajate õiguslik seisund määratakse nüüd kindlaks rahvusvahelise õiguse normide, mitte üksnes tunnustatava riigiga sõlmitud spetsiaalse lepinguga. Uued, de jure tunnustatud riigid, võivad nõuda enda vastuvõtmist rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks, sõlmida poliitilisi lepinguid teiste riikidega ja osa võtta rahvusvahelistest konverentsidestning kongressidest jne.13
Tunnustamist saab jaotada ka vormiliselt – avalik ja vaikiv tunnustamine. Avalik tunnustamine toimub üldiselt ametliku aktiga, milleks on siis deklaratsioon või rahvusvahelise organisatsiooni otsus. Avalik tunnustamine võib siinjuures olla kas individuaalne või kollektiivne. Individuaalsest tunnustamisest räägitakse juhul, kui üks riik tunnnustab teist riiki. Kollektiivse tunnustamisega tunnustavad uuttekinud riiki või riike mitu riiki ühise aktiga. Vaikiv tunnustamine seevastu seisneb riigi tunnustamises ilma ametlikus aktiks väljendamiseta. Seejuures seavad riigid uue riigiga sisse suhted samasuguses ulatuses, nagu need tulenevad ametlikust tunnustamisest. Suhete ulatusest aga järeldub, kas tegemist on tunnustamisega de jure või de facto.14
Kui nüüd tagasi tulla tunnustamise protsessist selle poliitika ja probleemide juurde, siis tunnustamise-mittetunnustamise küsimused ei ole tänapäeani kuskile kadunud. Teise maailmasõja järel on tekkinud mitmeid piirkondi, kus tunnustamise küsimus on aktuaalne ja kummitab rahvusvahelist õigust uute ja uute pretsedentidega. Sõjale järgnenud külm sõda jagas maailma ideoloogiliselt kaheks, kuid jagas kaheks ka mõned riigid. Tekkis kaks Saksamaad, Koread , Hiinat, Vietnami, Jeemenit ja isegi Rumeeniat. Külma sõja kõrgpunktis jagunes maailm kaheks ka selles, kumba Saksamaad, Hiinat, Koread ja Vietnami tunnustati, kumba mitte.
Tänapäeval kütavad kirgi Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik, Põhja-Küprose Türgi Vabariik (tunnustavad vaid Türgi ja Aserbaidžaan), Tamil Eelam, Mägi-Karabahhia, Transnistria , Lõuna- Osseetia , Abhaasia jne. Enamasti püsivad nad välisel sekkumisel, mistõttu mittetunnustamine tähendab nende riikide territoriaalse terviklikkuse tunnustamist, millest nad on eraldunud.15
Tunnustamisest ja mittetunnustamisest on saanud tänapäeva maailmas ja rahvusvahelises õiguses keskne element küsimuses, kas riik eksisteerib või mitte. Kui riigil endal pole jaksu eksisteerida, kuid rahvusvaheline kogukond peab seda vajalikuks, siis riik saab püsida ka välisel toel. Tunnustamine on kohati üks keeruline, kuid siiski vajalik poliitiline mäng.
1 Liventaal, Jüri 1999. Riik ja õigus, põhimõistete õpetus. Sisekaitseakadeemia kirjastus, Tallinn.
2 Raudla , Heiki. Kodaniku raamat. Veebis : http://raulpage.org/kodaniku/omavalitsus.html (14.12. 2016 ).
3 Liventaal, Jüri 1999. Riik ja õigus, põhimõistete õpetus. Sisekaitseakadeemia kirjastus, Tallinn.
4 Samas.
5
6 Buchanan, Allen (1998) Democracy and secession, kogumikus National selfdetermination and secession, ed. Margaret Moore , Oxford : Oxford University Press.
7 ÜRO Põhikiri 6. peatükk, artikkel 18.
8 Kerimäe, Tanel 2012. Et olla või mitte olla riik. Veebis: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/et-olla-voi-mitte-olla-riik/ (14.12. 2016 ).
9 Buchanan, Allen (1998) Democracy and secession, kogumikus National selfdetermination and secession, ed. Margaret Moore, Oxford: Oxford University Press.
10 http://www.diplomaatia.ee/artikkel/mittetunnustamine-ja-rahvusvaheline-oigus/
11de facto - tegelikult, olenemata õiguslikust alusest. de facto tunnustamine - riigi olemasolu tunnustamine, millega võib kaasneda majanduslik läbikäimine, riiki saadetakse konsul majandus- ja kodanike huve esindama; kergesti tagasivõetav tunnustus.
12 de jure – õiguslikult.de jure tunnustamine - riigi õiguse poolest tunnustamine, millega kaasneb diplomaatiline läbikäimine, s.o. iseseisva riigi täielik tunnustamine võrdväärse partnerina.
13 Liventaal, Jüri 1999. Riik ja õigus, põhimõistete õpetus. Sisekaitseakadeemia kirjastus, Tallinn.
14 Samas.
15 Nutt , Mart 2008. Mittetunnustamine ja rahvusvaheline õigus. Veebis: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/mittetunnustamine-ja-rahvusvaheline-oigus/ (14.12.2016).