Richard Wagner (0)

Richard Wagner (1813-1883)
Lapsepõlv:

• Wagner sündis politseiametniku Carl Friedrich Wagneri üheksanda lapsena.
  
• Kuus kuud peale tema sündi, suri ta isa tüüfusesse.
  
• Peale seda hakkas ta ema koos elama näitekirjanik Ludwig Geyeriga, kellega ta hiljem ka abiellus.
  
• 1814 . aastal kolis Richardi ema koos lastega mehe juurde Dresdenisse.
  
• Richard jagas oma kasuisa armastust teatri vastu.
  
• 1821. aastal suri Richardi kasuisa.
  

Haridus :

• 1820. aastal astus Richard pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ja sai sealt oma ladina keele õpetajalt mõningast klaveriõpetust.
  
• Peale kasuisa surma pandi Richard Dresdeni Kreuzschulesse. Sealsete õpingute eest tasus ta kasuisa vend.
  
• Aastatel 1828- 1831 sai Wagner oma esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt.
  
• 1831. aasta asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis.
  
• Samal ajal õppis ta mõnda aega kompositsiooni Thomas -Schule kantori Theodor Weinligi juures
  

Töö:

• 1833-1833. Würzburg, Magdeburg ja Köningsberg
  

• 1833. aastal sai Richard koorijuhi koha Würzburgi teatris.
  
• Seejärel töötas ta mõned aastad muusikajuhina Magdeburgi ooperiteatris.
  
• 1.04.1837 sai ta muusikajuhiks Königsbergis. Juhtimisvigade tõttu läks teater õige pea pankrotti.
  
• 1837-1839. Riia
  
• 1837. aasta juunis sai Wagner Riia ooperitatri muusikajuhiks.
  
• 1839. aastal kaotas ta kapellmeistri ametikoha.
  
• Abikaasaga põgenesid Londonisse.
  
• 1876. aastal avati Richard Wagneri ooperiteater - Bayreuth Festspielhaus.
  

Eraelu:

• 24.11.1835 abiellus Wagner Minna Planeriga.
  
• 1839. aastal pidi abielupaar põgenema Riiast Londonisse, kuna neil oli kogunenud suur võlakoorem.
  
• 1839–1842 aastatel elas Wagner Pariisis ning kinnitas ajapikku kanda Dresdenis.
  
• 1849–1874 ehk 25 aastat paguluses, sest revolutsioon Dresdenis ebaõnnestus. Varjas end Weimaris Ferenc Liszti juures ja emigreerus Šveitsi.
  
• 1870-83 aastatel oli Wagner oli abielus Liszti tütre Cosimaga (1837-1930), kellega ta sai kolm last.
  
• 1883. aastal Wagner suri.
  

• Wagner Ooper „ Lendav Hollandlane “ sisu:
  

"Lendav hollandlane" (Der fliegende Holländer, 1843) on RICHARD WAGNERI (1813-1883) esimene küps ooper, mille helilooja kirjutas Pariisis 1841. aasta suvel. Lendava hollandlase lugu on kahtlemata võetud Heinrich Heine raamatust "Härra Schnabelewopski mälestused", kuid ooperil on ka autobiograafiline taust – 1839 juunis põgenes Wagner Riiast oma võlausaldajate eest, jäi Põhjamerel tormi kätte ja veetis mitu nädalat Norra fjordides tuulevarjus. See kogemus näib igatahes kajastuvat ooperi kolmandas vaatuses, kus norra meremehed fjordis pidutsevad ja külatüdrukud toovad neile toitu ja veini. Sealt ongi valitud Ninniku esimene katkend. Teine katkend, kus hollandlane ilmub lavale "mustades hispaania rõivastes" (Heinel "in spanisch niederländischer Tracht"), on aga tüüpiliselt wagnerlik enesehävituse-monoloog. Siin esitletakse hollandlast kohe esimeses vaatuses hüüdega "Ihr Welten, endet euren Lauf! Ew'ge Vernichtung, nimm mich auf!", ehk Hanno Kompuse tõlkes: "Maailm, sa käiku lõpeta! Igavene surm, mind hävita!" John Louis DiGaetani, kes on hiljuti kirjutanud põhjaliku ülevaate Wagneri enesetapu-motiividest, leiab, et "harva on Wagner surmaihalust selgemalt sõnastanud" (vt Wagner and Suicide. McFarland & Co, 2003, lk 27).
Mis puutub Wagneri ooperi suhtesse Heine tekstiga, siis seda on Joachim Köhler oma mahukas Wagneri-biograafias kirjeldanud järgmiselt: "Kuigi lugu ise võib olla Heine looming, ja kuigi Heine rõhutas, et see on "peaaegu üleni kokku pandud lava silmas pidades", oli Wagner seda ühes olulises mõttes muutnud: ta asendas algupärandi iroonia ülekaaluka tõsidusega. Heine teravmeelne metafoor "maailmamerede igavene juut" tekitas temas hoopis teistsuguseid seoseid , mistõttu hollandlast kujutataksegi deemonliku võrgutajana. Ka "lunastuse" mõiste, millega Heine õrritavalt mängis, oli Wagneri jaoks positiivselt metafüüsilise tähendusega. Frivoolne jutuke, kus antakse ninanips neetud meresõitjale ja "igavese truuduse" mõistele üleüldse, muutus kahe armastaja saatuslikuks draamaks, mille lõpplahendus oli täiesti üllatav." (Richard Wagner: The Last of the Titans. Yale University Press, 2004, lk 144.)
Köhleri kõhklus loo algupära suhtes tuleb ilmselt sellest, et kogu "lendava hollandlase" pärimus on suuresti anonüümne ja põhineb paljuski suulisel traditsioonil. Ühe tuntuma legendi järgi on hollandlase prototüübiks kapten van der Decken, kelle laev läinud põhja 1641 Hea Lootuse neeme lähedal. Van der Decken olnud Hollandi Ida-India kompanii teenistuses, ja Indiast tagasi pöördudes mõlkunud tal meeles koloonia rajamine Aafrika lõunatippu. Sügavasti mõttesse vajununa ei märganud ta aga taevasse kogunevaid pilvi. Kaptenile tulnud mõistus pähe alles siis, kui laev oli jäänud marutuulte kätte. Pärast mitmetunnist heitlust põrgatud vastu kari , ja kui laev vajuma hakanud, hüüdnud van der Decken meeleheites: "Jõuan ikka ümber neeme, kas purjetan või viimsepäevani!" Kurat kuulnud kapteni sõnu ja teinud temast "lendava hollandlase", kes peab igavesti sõitma mööda maailmamerd, leidmata kuskil rahu.
Järgnenud sajandite jooksul hakati "lendavaks hollandlaseks" nimetama tontlikku laeva, mis meremeestele ilmus, ennustades tihti laevahukku. Viirastuslaeval olid punased laternad ja ta võis liikuda ebatavalise kiirusega, demonstreerides tontide tehnoloogilist võimsust. Mõnikord peatus see laev udus mõne tavalise laeva kõrval ja andis edasi postisaadetisi. Kui kirjad aga avati, selgus, et need on saadetud ammu surnud inimestele.
Tondilaeva ilmumisi registreeriti kuni Teise maailmasõjani. Pärast seda on muud paranormaalsed nähtused "lendava hollandlase" kõrvale tõrjunud: alates 20. sajandi keskpaigast näevad inimesed enamasti ufosid. Sellest hoolimata on lendava hollandlase pärimus kultuuris säilinud, ja seda võiks pidada üheks kõige võimsamaks kolonialismi ja kapitalismi metafooriks. Barokiajastul muutus kogu euroopalik maailmapilt, vallutuste tagajärjel teisenes majandussüsteem ja ühiskonda kooshoidvaks jõuks sai lõputu püüdlemine suurema rikkuse poole. Tänapäeval kannab see nime "majanduskasv". Kuna aga edenemise eesmärk on tsivilisatsioonile teadmata, kujutab tehnoloogiline ülivõimsus endast ühtlasi painavat needust, mille käest püütakse pääseda igasugu ideoloogiate, meedia ja meelelahutustööstuse kaudu. Kogu seda protsessi näib juba ennetavalt haaravat lendava hollandlase mõistulugu. Vahest oli see ka üks teadvustamata põhjusi, miks too lugu Wagnerit köitis; igatahes võib siit kulgeda punane niit , mis viib meid "Nibelungi sõrmuse" märksa läbipaistvama kapitalismi-allegooria juurde.
Muide, Hanno Kompuse eestikeelne lavastus 1925. aastal polnud esimene "Lendava hollandlase" esitus Eestis. Tallinna saksa teatris oli seda etendatud juba 1892, vaevalt kümmekond aastat pärast helilooja surma. Hiljem on "Estonia" teatris olnud veel kaks lavastust, 1958 ja 1984. Seega on "Lendav hollandlane" meil seni üks enim lavastatud oopereid, ja Wagneri loomingust küllap kõige laiemalt tuntud teos.

• Wagner ooper „ Lohengrin “ sisu
  

Lohengrin on Wagneri kuues ooper, selle esietendus toimus 28. augustil 1850. aastal Weimaris F. Liszti lavastusena. Sellest ooperist pärineb ka kuulus “Pulmamarss”. Wagneri ühe populaarsema ooperi aluseks on legend Püha Graali rüütelkonna kuninga (Parsifali) pojast Lohengrinist, kes ilmub luigepaadis kohale siis, kui keegi ülekohtuselt kannatab ja tema abi vajab.
“Lohengrin” algab hingematvalt kauni avamänguga, kus on ka wagnerlikult esindatud kõik ooperi tähtsamad teemad.
Orkestratsiooni seisukohalt vaadates on kogu ooper täidetud rohkete puhkpillisoolode ning -ansamblitega. Vaskede roll on väga domineeriv nagu Wagneri puhul ikka. Eriti on seda tunda massistseenides ning kuningas Heinrichi ilmumisel. Kuigi vaskpillide rõhk on suur, ei ole see iialgi robustne, alati suursugune, mahe ning vahetevahel ka pehme ning õrn. Puupuhkpillidel kujutatakse näiteks Elsa vooruslikkust, puhtust ning ilu. Keelpille kasutab Wagner enamasti stseenide loomises. Kogu stseeni õhkkond ning selle muutuvus tuleb peamiselt keelpillidest, olgu siis pingeline torm või idülliline looduspilt. Soolod on antud peamiselt puhkpillide kanda.
Wagneri vokaalikasutus on samuti äärmiselt iseloomulik. Tihedalt on massistseene, kuid jagub ka palju intiimsemaid ansambleid ning sooloaariaid. Imekspandav oli just see, kuidas “Lohengrini” puhul ei häirinud kordagi soprani- ning tenorihääle kiledus. Põhjuseks võis ka olla konkreetsete lauljate meisterlikkus, kuid tundus, et Wagner on oma vokaalpartiid vastavalt hääletämbrite parimatele omadustele kirja pannud . Kustumatu mulje jättis “Lohengrini jutustus” III vaatuse lõpus.
Hõreda orkestratsiooniga lõigus laulab Lohengrin oma päritolust, Püha Graalist ning saatusest, mis langeb temale, kui ta on need paljastanud.
1979. aasta Bayreuthi Festivali lavastus (Götz Friedrich) oli väga traditsiooniline ning nauditav. Rüütlid ja kuningas olid mundris, seevastu oli naiste riietus oli õhuline ning vähetoretsev. Suur roll lavastuses oli hea ja kurja vastandamisel. Elsa oli alati valgesse riietatud, sümboliseeris puhtust ning vooruslikkust, tihtipeale meenutades ka ingleid. Samuti oli Lohengrin läbivalt säravas hõbedases turvises, vaid lahkumisstseenis oli ta rüütatud musta. Ortrud ja Friedrich Telramundist aga olid kogu aeg rõivastatud musta või tumepunasesse. Ka Ortrudi juuksed olid leekivpunased, andes tema välimusele saatanlikkust. Massistseenid olid lahendatud oskuslikult. Koor oli asetatud kahele poole astmetele, mis andis lavale sümmeetrilisust, samuti kõrguvust ning suur hulk lauljaid ei jäänud silma riivama. Lavaline liikumine oli loogiline ning läbimõeldud.
Veidi sisust:
Brabanti näitsik Elsa leiab end täbarast olukorrast, kui Friedrich Telramundist süüdistab teda kuningas Heinrichi ees vennatapus. Tundmatu Rüütel saabub merelt luigepaadiga ning võitleb Friedrichiga elu ja surma peale ning Jumala soosingul võidutseb. Friedrich aetakse seega pagulusse koos oma naise Ortrudiga. Rüütel abiellub Elsaga, seades vaid tingimuseks , et too ei tohi iial pärida tema päritolu ega nime kohta.
Pagendatud Ortrud ja Friedrich hakkavad kättemaksu hauduma. Ortrud paljastab, et on paganate nõid ning palub paganlikelt jumalatelt Wodanilt ja Freyalt jõudu, et oma plaani teostada. Ta läheb samal õhtul Elsa rõdu alla ning teeskleb alandlikkust ning sügavat kurbust. Sellega võidab Ortrud Elsa kaastunde. Ortrud hoiatab Elsat, et ta ei usaldaks liialt oma tundmatut päästjat, kes Ortrudi arvates võib Elsa iga hetk hüljata.
Järgmisel hommikul kuulutab kuningas Heinrich Friedrichi pagendatuks ning kõiki tema kollaborante ootab samaväärne saatus. Rahva seast astub välja Ortrud, kes üritab õõnestada Elsa ning rahva usaldust nende kangelase vastu. Ilmub ka Telramund, kes väidab, et Rüütel võidutses duellil mitte Jumalate, vaid pettuse ning maagia abil. Elsa ning Rüütel abielluvad ning kuningas kuulutab Rüütli Brabanti hertsogiks. Tiitlist aga Rüütel loobub, soovides, et teda kutsutaks Brabanti kaitsjaks.
Elsa ning Rüütel on viimaks üksi ning väljendavad teineteisele oma armastust. Õnn jääb aga üürikeseks, kuna Elsa ei leia oma südames rahu Ortrudi õhutuste tõttu ning küsib saatusliku küsimuse. Neid katkestab Friedrich, kes on tulnud tapma tundmatut kangelast, kuid langeb ise. Rüütel on Elsas pettunud ning lubab oma nime ja päritolu paljastada järgmisel päeval kuninga ees.
Rahvas on kogunenud, samuti on kohal kuningas. Tuuakse kohale Friedrichi surnukeha ning mõistetakse ta süüdi nii taevas kui ka maa peal. Rüütel paljastab, et ta on Püha Graali rüütel ja et Püha Graal andis talle väe tõe ja õiguse eest võideldes alati võitjaks jääda ja et see vägi kaob, kui ta avaldab oma nime ja päritolu saladuse ning peab viivitamatult lahkuma . Tema nimi on Lohengrin, Parsifali poeg. Kui Lohengrin sammub oma luigest juhitud laeva poole ilmub juubeldades Ortrud, kes kuulutab, et tema oli see, kes Elsa venna ära nõidus ning luigeks moondas. Tänu Lohengrini palvetele saab luigest taas Gottfried, kelle Lohengrin kuulutab viivitamatult Brabanti valitsejaks. Ortrud upub nähes, et tema kavatsused luhtusid. Taevast laskub tuvi, kes asub laeva juhtima ning Lohengrin lahkub jäädavalt. Elsa sureb kurvastusse.
Kokkuvõtteks:
“Lohengrin” on tõeline pärl Wagneri loomingus. Selles kombineerub täiuslikult tema eepika ning lüürika armastus. “Lohengrinile” viidatakse kui ühele Wagneri romantilistest ooperitest (neid on kokku kolm: “Lendav Hollandlane”, “ Tannhäuser ” ja “Lohengrin”) kuid selles on juba tunda tema muusikadraama ideoloogia rakendust. Ooper pakub hea kuulde- ja vaatemängu nii tulihingelisele Wagneri fännile kui ka harilikule muusikaaustajale.

• Wagner ooper „Tanhäuser“ sisu
  

„Tannhäuser“ kuulub koos „Lendava hollandlase“ ja „Lohengriniga“ Wagneri romantilisema helikeelega loominguperioodi. Jutustades inimlikest püüdlustest oma unistuste poole, põimib „Tannhäuser“ ajaloolise lahutamatult müütilisega, moodustades Wagneri ooperitele iseloomuliku maagilisrealistliku maailma. Ooper põhineb legendidel, mis jutustavad minnesinger Tannhäuserist ja Wartburgis toimunud lauljate võistlusest. Wagner seob Tannhäuseri ajaloolise isiku müüdiga Veenuse naudinguterohkest armumaailmast, vastandades sellele Elisabethi puhta ja lunastava armastuse. Tänaseks on „Tannhäuseri“ tuntumad numbrid Wolframi „Ehatähe laul“ ja meeskooride püsirepertuaari kuuluv palverändurite koor III vaatusest.
2013. aastal tähistatati ülemaailmselt Richard Wagneri 200. sünniaastapäeva. Sel puhul tõi „Tannhäuseri“ Estonia lavale rahvusvaheliselt tunnustatud briti lavastaja Daniel Slater, kelle töid iseloomustavad originaalsus, inimlikkus, intelligentsus ja kaasaegsus. Slateri mitmeid auhindu pälvinud lavastusi on menukalt esitatud Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Šveitsis, Rootsis, Norras, Hispaanias, USAs ja Uus-Meremaal.
Wartburgi lossi õukonnast tüliga lahkunud rüütel ja minnesinger Tannhäuser on langenud Veenuse võlude ohvriks ja elab jumalanna juures Veenusemäel (Venusberg). Aasta pärast tüdineb ta jumalikest naudingutest ja palub Veenusel end oma kütkeist vabastada. Jumalanna neab meest ja ennustab, et Tannhäuser pöördub ülima meeleheite tunnil tema juurde tagasi. Tannhäuser leiab end Wartburgi lossi juurest, kus ta kohtub oma endiste sõpradega, kes meenutavad talle teda jäägitult armastanud Tüüringi maakrahv Hermanni vennatütart Elisabethi. Liigutatuna neiu kiindumusest liitub Tannhäuser taas õukonnaga ja palub Elisabethilt andestust. Maakrahv kuulutab välja lauluvõistluse, mille võitjale annab autasu üle Elisabeth . Tannhäuseri parim sõber Wolfram on salaja Elisabethi armunud ja ülistab lauluga tõelise armastuse puhtust. Vihane Tannhäuser katkestab teda väitega, et tõeline armastus pole mitte puhas, vaid kirglik ja laulab ülistuslaulu Veenusele. Taibates, kus Tannhäuser oma kadumise ajal on viibinud, tahab õukond meest tema häbitu käitumise pärast rünnata, kuid Elisabeth palub neilt halastust. Maakrahv saadab Tannhäuseri koos teiste palveränduritega palverännakule paavsti juurde, et ta oma patud andeks paluks. Poole aasta pärast naasevad palverändurid, kuid Tannhäuserit pole nende seas. Elisabeth palvetab Neitsi Maarja poole, et ta võiks surra ja seeläbi Tannhäuseri patud lunastada. Metsas hulkuv Wolfram kohtab kurnatud Tannhäuserit, kes jutustab, et paavst keeldus talle armu andmast, lausudes: „Sul on sama suur võimalus andeks saada kui minu saual õide puhkeda.“ Meeleheite sunnil läheb Tannhäuser tagasi Veenusemäele. Wolfram püüab takistada Tannhäuserit Veenuse võlude kütkesse sattumast, meenutades talle teda ikka veel armastavat Elisabethi. Neist möödub rongkäik, kes leinab äsja surnud Elisabethi. Ülimas hingepiinas hüüab Tannhäuser Elisabethi nime ja Veenus kaob. Tannhäuser sureb ja tema viimasteks sõnadeks jäävad: „Püha Elisabeth, palveta mu eest!“ Korraga läbib leinavat rahvahulka uudis paavsti õide puhkenud sauast! Tannhäuseri patud on lunastatud.