Rhodose koloss (0)

Kunda Ühisgümnaasium
Referaat teemal:
Rhodose koloss
Juhendaja : Uno Trumm
Kirjutaja: Renna Koha
Kunda 2008
Rhodose koloss
Rhodose kolossi kuulsuse algus:
Lysippos oli Apellese ja Deinokratese sõber ja Aleksander Suure õuekunstnik. Loomulikult oli ta tellimustega üle koormatud . Seetõttu olid tema õpilastel avarad võimalused praktiseerimiseks ja nad said hea kooli. Charesele tegid rodoslased ettepaneku püstitada Demetrios Poliorketese üle saavutatud võidu auks päikesejumal Heliose hiigelkuju. Ettepanek kolossi püstitamiseks ei leidnud siiski kõigi rodoslaste heakskiitu: mõned arvasid, et nii tohutut kuju pole üldse vaja, teised, et Helios haavub, kui "päikese vastu tõuseb teine päike", ja muud sellist. Ka arvati, et nii suur kuju vajub kord kokku ja tema langemine on ühtlasi Rhodose langemine. Koloss kukkuski ümber, kuigi ei seisnud savijalgadel. Rodoslased müüsid maha Demetriose poolt linnamüüri taha jäetud piiramismasinad ning torni jaoks kasutatud raua. Nad palusid Charesel välja arvutada, kui palju materjali soovitud suurusega kuju tegemiseks kuluks, ja tahtsid teada, palju kunstnik töötasu nõuab. Kuulnud Charese tingimusi, leidsid rodoslased, et nad võivad lubada endale kaks korda kõrgemat kuju. Chares asus keerulist ülesannet täitma. Tema valmistatud Heliose kuju püstitati Rhodose linna sadamasse ning see läks edaspidi ajalukku kuuenda maailmaimena Rhodose kolossi nime all.
Kolossi ehitus
Kolossiks nimetasid kreeklased esialgu raidkujusid, mis olid üle elusuuruse. Hiljem hakati nii nimetama tõepoolest hiiglaslikke kujusid. Niisuguse hiigelkuju modelleerimiseks ja valamiseks pidid kunstnikul olema suured tehnilised teadmised. Kaasaegsetes ja nende järglastes äratas vaimustust just selle kuju loomise tehniline täiuslikkus.Kuju valmistamist kirjeldas Philon. Algul oli Chares "valanud ja paika pannud kolossi jalad." seejärel valanud ülejäänud kehaosad "ühendades need nendega, mis juba seisid." Kuju kasvas ja ta "kattis selle väljaspoolt savi ja liivaga ja pärast veel kividega, et kõik paigal püsiks."Kui palju metalli kolossi valmistamiseks tarvitati, pole teada. Igatahes kinnitab II sajandil e. Kr. elanud kreeka ajaloolane Polybios, et Ptolemaios III olevat 225. aastal e. Kr. saatnud kolossi taastamiseks 3000 talenti (umbes 80 tonni) vaske.
Rhodose kolossi ajaarvamine
Kolossi ehitati kaksteist aastat. Aga millal? Mitmete kirjalike allikate ja Rhodose raidkirjade järgi on täpselt kindlaks tehtud, et 281. aastal e. Kr. koloss juba seisis . Polybiose töödest teame, et 225. aastal e. Kr. teda enam polnud. Plinius jällegi märkis mitu aastat kuju püsti seisis: ühe versiooni järgi 56, teise järgi 66 aastat. Lõpuks on teada ka, et koloss purunes "hirmsa maavärisemise ajal". On teada, et see maavärisemine algas ühel oktoobriööl, aga kas 225. või 223. aastal e. Kr., pole veel kindel. Nendele andmetele toetudes võib üsna suure tõenäosusega väita, et Chares alustas töid 303. aastal e. Kr. ja lõpetas 291. aastal e. Kr. Koloss seisis 66 aastat, kuni ta 225. aasta maavärisemise ajal maha prantsatas. Kuju minimaalne kõrgus oli antiikautorite järgi 31 - 35 meetrit, osa autoreid nimetab 35 - 40 meetrit. Praegu arvatakse, et Rhodose koloss oli 37 meetri kõrgune. Nüüdisaegsete kõrgehitistega harjunud inimestele võib tolleaegne gigant madalavõitu tunduda. Võrdluseks võib siiski märkida, et Tallinna linnuse torn Pikk Hermann on ümmarguselt 50 meetri kõrgune. Tolle aja kohta aga oli Rhodose koloss tõesti hiiglaslik rajatis . See oli midagi enamat kui õnnelike linlaste ohvriand oma jumalale Heliosele. See oli linna eneseteadvuse , majandusliku ja sõjalise võimsuse sümbol, tema vabaduse märk.
Rhodose kolossi suurusest :
Rodoslased ei saanud kuigi kaua oma kolossi üle uhkust tunda, sest kuju püsis ainult kaks inimpõlve. Meie ajaarvamise alguses külastas saart Strabon ja pani kirja järgmised read: "Nüüd lamab koloss maas , maavärisemisest ümber paisatud ja põlvedest pooleks murtud ; oraakli käsu peale ei taastatud seda enam." Tegelikult püüdsid rodoslased kuju taastada, kuid ei saanud sellega hakkama. Siis lastigi lendu oraakli ennustus . Ka maas lebanud pronkshiiglase rusud äratasid oma suurusega tohutut vaimustust ja hämmastust. Neid näinud Plinius kirjutas: "Vähe on neid, kes ulatuvad kahe käega pöidla ümbert kinni võtma; mõned raidkujud on väiksemad kui kolossi üksainus sõrm. "Kuju siseehituse kohta mainis ta: "Kolossi liikmetes avanesid suured õõnsused, kuhu oli pandud palju kive, et kuju paremini püsti seisaks."
Kolossi väljanägemisest:
Kuju väljanägemise kohta on meil vähe teada. Küllap pidasid antiikautorid kolossi niivõrd tuntuks , et ei vaevunud seda kirjeldama. Seetõttu levis hiljem arvukalt erinevaid fantaasiasünnitisi. Näiteks kujutati XVI sajandil kolossi harkisjalu seisvana kahel sambal, mille vahelt laevad sõidavad sadamasse. Enam tuntud on kirjeldus, kus oletatakse, et Chares kujutas Heliost pika, sihvaka noormehena, kiirtepärg ümber pea. Noor jumal seisis kõrgel marmorpostamendil. Tema keha oli kergelt taha kallutatud ja parem käsi oli kaugusse vaatavate silmade kaitseks laubal . Vasak käsi hoidis maani ulatuvat kehakatet. Teise variandi järgi toetus päikesejumal vasaku küünarnukiga puutüvele, mille peaaegu varjas käsivarrelt langev rüü. Kuju parem käsivars oli üles tõstetud ja kämmal toetus pealaele. Selline zest! pidi väljendama puhkeasendit. Kuldne kiirtepärg oli nihutatud kuklasse. Kõige usaldusväärsemaks peetakse siiski Philoni kirjeldust, milles ilmselt oli kasutatud praeguseks hävinud allikaid . Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis "ise juba ületasid paljusid kujusid", olid stabiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis ka koloss majaka funktsioone. Kuju seisis praeguse muuli lõpus.
Purunenud koloss lamas kaua aega maas. Tuhat aastat hiljem, 653. aastal Rhodose vallutanud araablased oskasid selle riismete väärtust hinnata. Bütsantsi ajaloolase Zonarese sõnade järgi müüs tulevane Damaskuse kaliif Muavija I kolossi jäänused "ühele Edessa juudile" vanarauaks, kes selle "vanametalli" siis 980 kaameli turjal ka ära vedas. 1330. aastal Rhodose külastanud teine bütsantsi ajaloolane Nikephoros Gregorios ei leidnud kolossist enam kildugi. Nii kadusid kolossist kõik jäljed, kuid mälestus maailmaimest jäi.
Kasutatud kirjandus:
http://www.tmk.edu.ee/~nuku/rhodose_koloss/index.html