otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Demosthenest Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Demosthenes Philippose- vastaste kõnede järgi hakati teravaid poliitilisi väljaastumisi kutsuma filipikateks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Isokrates Isokrates Ateenast oli sofistide Protagorase ja Gorgiase õpilane. Poliitiliselt vaadetelt oli ta Demosthenese vastane, kuna esindas Makedooia-meelsete parteid. Ta kõne ,,Panegyrikos" järgi kujunes pangeüürikast Kreekas üldmõiste, mis tähendas tervituskõnet pidulikel kokkutulekutel. Et need kõned olid oma laadilt ülistuskõned, hakati Rooma keisriigi
Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, rõhutades eriti kõne selgust. Aristoteles seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Demosthenest Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Retoorika Vana-Roomas Cicero Ta õppis õigusteadust ja filossfiat ning täiendas ennast Ateenas ka Rhodosel kõnekunsti , hämmastades oma kõneosavusega isegi kreeklastest õpetajaid, kes kurtsid, et nüüdsest peale on roomlased võtnud Kreekalt viimase, mis talle oli veel jäänud- kõnekunsti. Ta pääses noorimas lubatud vanuses kõigisse kõrgemaisse riigiameteisse Roomas.
Ado Grenzsin-Piirikivi (1849-1916) Tuntuim luuletus on humoorikas kaasaegsed parodeeriv „Viisk, Põis ja Õlekõrd“ (1888) Antoloogia „Lõbusad laulud lastele“ (1879), Grenzsteinilt 20 luuletust Põhilised teemad: loodus, hällilaulud, isamaa ja usulised tundeavaldused Mõjus uudse ja kontrastsena, jämekoomiline, veider, isikustatud, allegooriline Tunnuslik on ilukõlaline sõnamäng, retooriliste deklaratsioonide esitamine, riimidega ilutsemine Friedrich Kuhlbars (1841 – 1924) Tema lasteluule paremik ilmus kogus „Laste laulik“ (1899) Tabab lastepärast mõttelaadi, edastab neile omast tunddemaailma meeleolukalt, nt „Teele, teele kurekesed“ Kujundas välja lasteluule põhilise temaatika: loodus, kodu, isamaa, mängud, hällilaulud Loodusluules on juttu aastaaegadest, lindudest-loomadest, hommikust ja õhtust
otsustada kõigest nende vormi alusel. Süllogism koosneb kahest eeldusest ,,Kõik inimesed on surelikud" ja väiksest eeldusest ,,Kõik kuningad on inimesed" tuleneb järeldus ,,Kõik kuningad on surelikud". Sõna ,,inimesed" on selles näites kesktermin, mis järelduses ei esine. Kui eeldused on tõesed, on järeldus paratamatult tõene. Seda liiki süllogisme nimetab Aristoteles apodiktilisteks süllogismideks eht tõestuseks. Kui eeldusi ei ole võimalik tõestada, mis on eetiliste ja retooriliste argumentide puhul tavaline, nimetab ta järeldust dialektiliseks ehk tõenäoliseks. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Mis puutub süllogistika põhiküsimusse, nimelt kust leida esmaseid tõeseid väiteid, mida millestki ei tuletata, siis viitab Aristoteles meie võimele lihtsa ja vahetu taju kaudu milleski midagi ära tunda, näiteks tunda vaadeldavas objektis ära Kalliase- nimeline inimene, ning moodustada selle tunnetuse alusel tajuotsustus. (Delius,
poolt kirjutatud traktaatide mõju läbi aegade, on tehtud järeldusi tema mõjust ka mitmetele hilisematele filosoofidele. Nii näiteks on traktaat, mille ta Caesari ainuvõimu ajal 44. aastal loob ja mis kannab nime "Kohustustest" (De officiis), üsna kuulsaks saanud. (Krips 2010: 165) Tema kõne elavus on saadud rahvaühise keele kasutamise kaudu. Kreeka sõnade ta kasutas harva. Mõnikord koosneb tema kõne lühikestest lihtsatest lausetest, mõnikord asendatakse need hüüumärkidega ja retooriliste küsimustega. Cicero tihti järgis Demosthenesit. Parim kõnemees on Cicero arvates see, kes rääkides kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Harimiseks vajatakse vahedaid, rõõmustamiseks vaimukaid ja meeleliigutuseks kaalukaid väljendeid. Ent sõnadel on teatud kindel järjekord, mis taotleb kahte eesmärki: rütmi ja viimistletust; samuti on esitusel oma ülesehitus ja vastavalt käsitletavale teemale kohane järjekord. Kõigele sellele on vundamendiks
6. Koondumine sisuliselt või vormiliselt määraa mõtte, idee ümber 7. Kontrast ( e ühtsuse nägemine erinevad ja erineuse leidmine ühtsuses ) 8. Uudsus, üllatus, harjumatus vana, tuntu ja tavalise taustal Metafoorid, riimid, värsimõõt, epiteedid jne. Tähendusühtsuse suurenemine, väljendusühtsuse suurenemine, uudsus, harjumatus ( kordused ja vastandused, ümberütlemised jne ) 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Ilukirjandus lähtub kujundlikust nägemusest, mida püüab väljendada kujundlik kõne. Teksti kunstilist mõju suurendatakse sõnade erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või külavusega. Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. Rütmiline kõne e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine Keeleline heakõla ( alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus )
KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800. → kirjandus = kirjutised, kirja pandud teadmised al 18. saj lõpust → Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres) Kirjanduse otstarve: Enne > head näited retooriliste vahendite kasutamisest Praegu > tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab
retoorika, mis tuleb poliitikutelt. See arusaamine eitab fakti, et poliitilised teemad tulevad igaühe ellu, et mittepoliitikud toodavad poliitilist retoorikat eraolukordades ja et opositsioonis olev era ja avalik-poliitiline ei sobi kokku. Me peaksime mõistma laiemalt sõna poliitiline . Kuigi antud kontekstis me keskendume tüüpilisele poliitilisele retoorikale s.t. poliitikute poolt tulevale retoorikale, professionaalsete poliitikute veenmismeetodid retooriliste vahendite kaudu. Poliitlingvistiline lähenemine Poliitlingvistika sisaldab retoorikat, poliitteadust ja lingvistikat (eriti kriitilise diskursuse analüüsi). Poliitiline lingvistika eristab kolme poliitilise dimesiooni haritus, käitumisjoon, poliitika. Polity (ingl.k.) harituse tähenduses on poliitilise kultuuri normid, printsiibid, reeglid ja väärtused legaalsetes protseduurides ja poliitilised süsteemid poliitilistes institutsioonides, et oleks kord majas
Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse e. süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata. (Aava 2003: 14) Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest (384-322), kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tema kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogika ning argumenteerimisoskus. (Aava 2003: 16-17) Hellenismiajal kujunes Vana-Kreeka väitlus- ja kõnekunstis välja kaks põhisuunda – atikism ja asianism. Väike-Aasia kreeka linnades läks 3. saj eKr moodi uus stiilisund, mis eelistas ilukõnet, hiilgavaid epiteete ja metafoore, mis hakati nimetama aasia suunaks. Atika suund kujunes 1. saj eKr ja seadis eeskujuks Demosthenese ning teiste 5.-4. saj Atika silmapaistvate oraatorite kõned,
kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks i. tähendusühtsuse suurenemine, ii. väljendusühtsuse suurenemine, iii. uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, iv. kordused ja vastandused ning v. ümberütlemised. c. Keele erijooned saavutakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? a. Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka
Sissejuhatus kirjandusteadusesse Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjanduse otstarbeks retooriliste vahendite kasutamise näitlikustamine. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne). Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? • kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest
Analüüsi tehes pole eesmärgiks niivõrd rakendada kategooriaid, vaid teha kindlaks viisid, kuidas diskursuses osalejad ise konstrueerivad ja kasutavad kategooriaid kõnes või kirjas. Erinevalt kontentanalüüsist ei toimu diskursusanalüüsis ranget (üksteist välistavatesse) kategooriatesse kodeerimist, kuna analüüsitaval üksusel võib olla mitu funktsiooni või tähendust. Diskursusanalüüsi uurimisküsimused operatsionaliseeritakse lingvistiliste (sh semantiliste, grammatiliste, retooriliste) analüüsikategooriatena vastavalt sellele, millised diskursuse struktuurid (st teksti omadused, aspektid, detailid) väljendavad eeldatavasti kõige selgemini erinevusi või muutusi sotsiaalsetes struktuurides. Võib ka öelda, et analüüsitavad diskursuse struktuurid peavad aitama kõige otsesemalt vastata uurimisküsimustele. Operatsionaliseerimisel ehk analüüsikategooriate paikapanekul tasub võimalusel toetuda teoreetilistele käsitlustele ja varasematele analoogilistele uurimustele,
Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned? Ilukirjanduslik keelekasutus aktiveerib keele poeetilise funktsiooni, sellega kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid.
Vana lehm! Siga! No on oinas! Tatikas! Kuradi mölakas! Igavene jobu! 2) saatmised ja lakutamised (vormilt imperatiivid, tihti ebatsensuursed): Keri põrgu! Käi kassi saba alla! Mine metsa oma jutuga! Sõida potilaadale! Sõida seenele! 3) ähvardused ja hoiatused: Hoia piip ja prillid! Löön su laiaks! Ma sulle veel ehitan! Nummerda kondid ära! Näitan sulle, kuidas Luukas õlut teeb! Seda ma sulle ei kingi! 4) needmised ja sajatused, mis moodustavad piiriala maagiliste ja retooriliste vormelite vahel: Pipart sulle keele peale! · Tervitused jm. positiivsed (soovi- ja tänu)vormelid; osal neist on samuti olnud varem maagiline funktsioon; tervitus- ja soovivormelitel pole selget vahet. 1) Üldised tervitus-, kohtumis-, lahkumisvormelid: Tere! ~ Tervist! ~ Tervitus! ~ Servus! ~ Moens! Kuidas käsi käib? Head aega! ~ Hüvasti! ~ Jumalaga! ~ Kõike head! ~ Nägemiseni! ~ Kallist rahu! ~ Aidaa! ~ Pakaa!
Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned? Ilukirjanduslik keelekasutus aktiveerib keele poeetilise funktsiooni, sellega kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks: Tähendusühtsuse suurenemine Väljendusühtsuse suurenemine Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1
gi romaani puhul ei ole narratiiv hädatarvilik kompositsioonielement.9 Osa autoreid väitsid erinevatelt positsioonidelt, et narratiiv on siiski seotud aja- loost kirjutamisega. Tegelikult taandusid selle teise osa vaated siiski sellele, et tegemist on inimeste eesmärgipäraste tegudega. Ka narratiividiskussioon vajus ära. Probleem tuli tagasi 70–ndate lõpus, 80–ndate alguses Hayden White töödes. Hayden White lähtus sellest, et igasugune kirjutamine kasutab mingit retooriliste võtete komplekti. Neid komplekte on mitu, narratiiv on üks retooriliste võtete komplekt. Kuidas on uurimisega? White lähtub seisukohast, et teadmiste saamine ei ole või- malik. Tänapäeva intelligents maailmas jaguneb kaheks — insenerid ja füü- sikud ning teised haritud inimesed, kelle arvates kogu maailm koosneb vaid meie enda konstrueeritud tekstidest.10 Kõik hakkasid kirjutama ajaloost kui retoorikast ning see seisukoht sai väga populaarseks, olla seda veel praegu- gi
mitmesugused tähtpaevakõned. Piduliku kõne eesmärk on ühendada koosviibijaid, luua pidulik või harras meeleolu, rõhutada mõne sündmuse tähtsust või austada mõnd inimest tema tähtpäeval. Olmekõnedes kasutatakse rohkesti mitmesuguseid retootilisi võtteid ja kujundlikku keelt. Esinejalt nõuavad sellised kõned suurt meisterlikkust ja head sõnaseadmisoskust. Ilus kujund üllatab ja jääb meelde, retooriliste võtetega liialdamine aga võib soovitud tulemuse asemel tekitada müra, mis kuulajaid häirib ning nende tähelepanu oluliselt kõrvale juhib. Seltskonnakõne ainevalikut mõjutab kõneleja isikupära- see võib olla keerukam, aga ka üsna lihtne, näiteks meenutus ühiselt läbielatud sündmusest või pöördumine kellegi poole. Hea olmekõne on liigutav, tekitab uudseid mõtteid, ülevaid tundeid. Kõneleja peaks vältima enesekesksust, oma isiku liigset rõhutamist ning keskenduma
/ folkloorsus on tänini välja selgitamata. Naljand eristub samuti folkloorsest naljast, mis pole jutu-, vaid laulu-, ütluse- või keerdküsimuse- vormiline. Vist iga rahva folkloor on tootnud hulgaliselt nn. lorilaule või mitmesuguseid paroodiaid (nt. selle, mis lõpeb värssidega: .../Põleb kuusk ja põleb tuba, / lapsed rõõmsalt leekides. / Kuulge, kuulge, tuleb juba / laste sõber pritsumees!). Naljategemine kuulub ka retooriliste põhifunktsioonide hulka ja naljamõõde osaleb regulaarselt kõnekäändudes, fraasides, slängi- väljendites, vahel väga esileküündivalt ja jõuliselt (nt. Edeneb nagu koeral sibulasöömine; Hädas nagu koer keskmise julga peal või Tule peale, imik!, st. Come on, baby! parodeeriv otsetõlge). Paradoks, oksüümoron, kalambuur, absurd -- need nähtused asuvad eriti tunnuslikult retoorika (troopide) ja nalja puutealal.
ülivõrret vältida. Mõnel omadussõnal ongi juba superlatiivne tähendus, nt minimaalne või maksimaalne. Keskvõrre on teine võimalus. Olema-verb näitab, et võrreldakse kõiki samasse tüüpi kuuluvaid tooteid. Kvantor kõik annab superlatiivse tähenduse. Ka siis, kui vormiliselt on võrdlus olemas, aga teine võrreldav on tavaline, üldine või sobimatu, läheneb reklaami tähendus ülivõrdele. Kasutatakse anonüümseid „ütlejaid“, nt paljude meelest parim. Retooriliste küsimuste eesmärk on väita, mitte vastust saada. Reklaamija põhjal võib arvata, et polegi vastust oodata, vaid see on suunatud tarbijale, et ta küsimuse iseendalt küsiks. Eestis pole reklaamide sisu kuigi range kontrolli all. Tarbijakaitseamet pole superlatiive seadusega keelanud. Reguleeritud on seda, kui lõpmatuseni meile võidakse toodet ülistada. Piirangute puudumisele viitab see, et reklaamide sõnaliigi uurimustes on adjektiivide superlatiive rohkem kui komparatiive
Millised stilistilised registrid annab keel kirjutaja käsutusse? Vormikoolkond: – keel on materjal. Todorov: milline see materjal on, mida sellest teha saab. Räägib stiili iseloomustavatest kategooriatest: 1)konkreetsus (konkr. subjektiga laused) vs. abstraktsus (abstr. arutlevad laused) selle kategooria abil eristab ka kirj. suundi realistlik romaan romantiline kirjeldus (Platonovi stiil ühendab “ühendamatut”: abstr. aluseid konkr. predikaatidega) 2) Retooriliste figuuride olemasolu: seosed, mida kirjeldab Jakobson: grammatiliste figuuride seosed, mis tekivad süntagmaatilisel teljel – kordus, antitees, parallelism. 3) vaatepunktiga seonduv: subjektiivsus objektiivsus modaalsus 4) monovalentsus vs. polüvalentsus (seosed teiste tekstidega, võõrad hääled, “sõna on juba asustatud”.) Loeme teksti lineaarselt. Kuidas see muutub kujuteldavaks maailmaks.
Naer, rõõm, ja loodus puud, väiksed lilled, liblikad, kiilid on Sommeril alati väga ühemõttelise tähendusega märkides neid olekuid, mida igatsetakse ja kuhu mõnel hetkel jõutaksegi. "Sina" päris ühemõtteline pole, kuid enamasti peitub pürgimuste keskpunkt just selle asesõna taga. Kõneleja pilgu kinnistatus ühte punkti, "Sinusse", on korraga kirgliku armastusluule ja andunud religioossuse märgiks see on luule, mis taotleb tõelisi kontakte ja tungib pidevalt peale retooriliste pöördumistega. Kontakt kõige üldisemas mõttes ongi see, mida oodatakse. Tundub, et isikliku religiooni otsinguil on peamiseks toetuspunktiks ikkagi kristlus, millele annavad lisamustreid müstika ja Ida-usundid. Aga kõigi teede algus on sügavamal, naha ja sõnade all. Maarja Pärtna - Ivaski luule taust on tema puhul oluline. ,,Saamises" (2015) toimub muutus. Inimeste portreteerimised ja sotsiaalsed teemad inimestega seotult tulevad esile
annaabi.ee 
