Renessanss Prantsumaal (0)

Renessanss Prantsusmaal
Jean Fouquet`
Jean. Fouquet (umbes 1415 kuni umbes 1481 ) põlvnes Lõuna-Prantsusmaalt Tours`ist, tegutses aga Loire `I aladel. Ta oli käinud Itaalias, ent tundis ka kaasaegseid madalmaalasi. Kõigil kunstialadel, kus ta töötas - portrees, miniatuuris ja tahvelmaalis - , säilitas ta oma loomingulise sõltumatuse. Portrees ei jää Fouquet karakteri tabamise poolest maha madalmaalasest; itaallasest teda ta sügavalt väljakujunenud tundemeel kõige isikupärase vastu. Kuid ta ei huvitanud mitte niivõrd inimese siseelust ja tema muutlikest meeleoludest, kuivõrd modelli iseloomustavais muutumatuist joontest. Ta andis need edasi selges , kergesti arusaadavas vormis.
Fouquet`le omistatud teostest on kuulsaim nn. "Meluni diptühhon", mille parempoolne osa on "Madonna lapsega". Maal paistab silma kahe karakteri kontrast: noore näo peene teravaninalise profiiliga on kõrvuti seatud annetaja lamedakslitsutud ninaga nägu. Fouquet on mõlema figuuri kontuurid visandanud selgelt ja arusaadavalt, peaaegu siluetilikult; meister on juba teadlik "kõrvalejätmise" kunstist, keskendatud pilgu jõust mis kujunes prantsuse kunsti üheks tähtsaimaks tunnuseks. See joon eraldab teda XV sajandi madalmaalastest, kes asetavad rõhu inimese intiimse olemuse reljeefsemale väljatoomisele.
"Madonna lapsega" kujutab saledat, gratsioosset aadlidaami hermeliinmantlis võrgutavalt avatud pihikuga ja paljastatud rinnaga. Tal on väga vähe sarnasust XV sajandi tavaliselt idealiseeritud itaalia madonnadega, kuid tal puudub ka madalmaalaste intiimsus . Käsitluse maisust pidi õilistama värvide valik. Madonna figuur eraldub teravalt sinisest tagaplaanist ning konventsionaalselt sinistest ja tulipunastest inglitest, kes muide mõjuvad palju tõsielulisemalt kui madonna ja tema kangestunud, veretu laps. Juba selles teoses on selgesti näha prantsuse meistrite loomingule iseloomulikke jooni: visuaalsete muljete selgust ja vormide rangust.
Fouquet` põhiline ala on miniatuurmaal . Tema miniatuuride esineb veel teatavat sugulust vendade Limbourg`sidega, kuid ta saavutas miniatuurmaalis suure küpsuse ja arendas selle ülipeene virtuooslikkuseni. Fouquet` illustratsioonid mitmesugustele tekstidele, palveraamatutele, Josephus Flaviuse ajaloole ja Boccaccio teostele tõendavad tema väljapaistvat jutustamistalenti. Maalil "Kohtumõistmine Alenconi hertsogi üle"võib öelda, et iga figuur on maalitud hämmastava armastuse ja kannatlikkusega. Selle suhtes võib Fouquet`ga võistelda ainult van Eyck .
Stiililt eelmistele lähedased on ilmselt koos abilistega maalitud Charles VII manuskripti "Prantsusmaa suured kroonikad" miniatuurid ( 1458 , Pariis). Võrreldes eelmistega on need maalid rohkem jutustavad ja vähem monumentaalsed. Erilise hoolega on nendes antud edasi tolleaegset arhitektuuri ning maalid on seetõttu kultuurilooliselt väga tähtsad. Seevastu suur miniatuur "Charles VII kohutistungil Vendome`is 1458. aastal" on suurejooneline ja ikonograafialiselt eriti täpne. Notar ja kuninglik sekretär Laurens Gyrard rõõmustas end sellega, et laskis Fouquet`il maalida 10 keskmise suurusega ja 30 väikest miniatuuri manuskriptile "Kuulsate meeste ja naiste lood".
Fouquet oli üks esimesi suuri Lääne-Euroopa meistreid, kes hakkas illustreerima kaasaegseid ilukirjanduslikke tekste . Ta kasutas seejuures osalt traditsioonilisi tüüpe, mida itaallased rakendasid pühakirja teemades, mõningal juhul aga lõi ta suure vabaduse ja fantaasiaga ka ise uusi tüüpe, mida ta oma kompositsiooniks vajas. Nende kujundamisel arvestas te eelkõige esi- ja tagaplaani vahekordi ning üksikuid prostseeniumi tegelasi ("Taavet saab Sauli surmasõnumi")
Jean Clouet
Jean Coluet (ka Janet või Jehannet, 1475/80- 1541 ), prantsuse renessansmaali silmapaistev esindaja, oli päritolult flaamlane. Sündis ta arvatavasti Brüsselis Burgundia hertsogi õuemaalija pojana . Enne 1515 . aastat oli ta juba Tours'is ja 1522. aasta paiku Pariisis. Madalmaade portretistid olid olnud juba XV sajandil eriti lugupeetud ja otsitud.
Nähtavasti oli ka Clouet kaasaegsete silmis nii silmapaistev portretist, et Francois I ta oma kammerteenriks ja esimeseks õuekunstnikuks nimetas ning andis loa ennast portreerida. Seda Clouet ka palju kordi tegi. Louvre 'is asuv Francois I portree (u. 1520- 1525 ) on prantsuse renessanssportree esinduslikem teos. Tähelepaneliku vaatluse tulemusena loodud ja täpselt maalitud elegantse stiiliterviku portree iga detail - kuninga silmavaade, meelas suu, luksuslik rõivastus - esitab lõbujanulist meest.
Paljudele Clouet' maalidel oli väga iseloomulik hallikate siniste, külmade roheliste ja kollaste toonida domineerimine portreteerivate rõivastuse. Kuivõrd kujutatud on tolle aja silmapaistvaid isiksusi (kirjanikke, humaniste, kuninga perekonna liikmeid), on need joonistused ikonograafialiselt suure kultuuriloolise tähtsusega. Külm koloriit nagu rõhutas teravate piirjoontega käte ja näo vormi suletust. Siit ka Couet' portreemaalide külmus, peenus ja eriline range distantsi hoidmise tunne. Tuntuimad tema maalidest on "Dofään Francois lapsena", "Mees Petrarca köitega", " Madame de Canaples". Kuivõrd Clouet lähtus oma portreeloomingus isiksusest, näitavad nii suure humanisti Guillaume Bude portreemaal (u. 1536) kui ka joonistus samast mehest. Poos on lihtne, modelleering aga plastiliselt kaunis. Eriliselt on fookusesse võetud nägu. Silmavaade kõneleb kontakteeruvast inimesest, mitte endassesulgunud aristokraadist. Modelli käed jäävad seevastu aga joonistuslikult suletuks. Ka rõivastel ei ole maali tervikus nii tähtsat osa kui kuninglike isikute portreedes.
Kõikidele maalidele tegi Jean Clouet ettevalmistavaid joonistusi . Leonardo da Vinci õpetuste järgi tegi ta neid sageli musta, valge ja punase kriidiga. Joonistuste kõrge kunstiline tase ja loomulikult värskus viisid kaasaegseid mõttele hakata neid koguma. Esimesed teadaolevad prantsuse joonistuste kogujad olid Francois I ja Katariina de' Medici.
3