Renessanss ja klassitsism: sarnasused ja eripärad stilistiliselt. lähtekohad (0)

Renessanss ja klassitsism :
sarnasused ja eripärad stilistiliselt.
lähtekohad
Renessanss oli Euroopas ajajärguks, mil sotsiaalse, ideoloogilise ja kultuurilise murrangu tagajärjel toimus üleminek keskajalt uusajale. Tõusis huvi " maiste asjade" vastu, tahaplaanile libises religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade mõõt. Itaalias on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana- Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama . Nii ongi renessanss ühest küljest antiigi pärandi taasavastamise aeg. Teisalt aga loodi sel ajal palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti. Saanud alguse Itaaliast 14. saj. lõpul, vallandus see teistes Euroopa maades 15. saj. II poolel. Renessanss jaguneb tavaliselt kolmeks etapiks: vara, kõrg- ja hilisrenessansiks, olles eri maades erineva ulatusega.
18.sajandi viimastel kümnenditel sai Euroopas valdavaks kunsti- ja arhitektuuristiiliks klassitsism, mis kestis u. 1830. aastateni. Klassitsismi all mõistame me antiigi eeskujudele tuginevat kunstisuunda, mis taotleb tasakaalustatust, harmooniat ja selgust. Klassitsismi väljakujunemisele aitasid kaasa mitmad ajaloo üksikasjad. Kasvas huvi antiikarhitektuuri vastu, mida süvendasid 18. saj. alanud väljakaevamised Herculaneumis ja Pompeijs. Ajaloost hakati aga otsima ideaalse riigikorralduse eeskujusid, kus kõikide kihtide ja üksikisikute huvid oleksid allutatud ühiskonna huvidele, sedagi leiti antiikajast. Jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Klassitsism jaotub tavaliselt kaheks suureks perioodiks: varaklssitsism (1760 - 1800), kus arhitektuuris tuginetakse peamiselt kreeka eeskujudele ja kõrgklassitsism (1800 - 1830), mille peamiseks lähtekohaks on samuti Rooma arhitektuur . Veel rohkem kui 15. ja 16. saj. peeti antiiki 18. saj. arhitektuuri hälliks, mis kätkeb endas harmoonia ja ilu igavesi seadusi.
Mõlemad ajajärgud püüdlesid oma ideaalide poole. Seda kõike leidus Antiik- Roomast . Suurimaks arhitektuuriliseks erinevuseks on see- kui renessanss järgis keisrite Rooma antiiki, siis klassitsism avastas väljakaevamsite käigus kreekat kopeeriva rooma antiigi, mis oli rahulikum ja vaoshoitum.
Kuigi renessanssi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt seotuks ristiusu kirikuga (vastupidiselt klassitsismile kus arhitektuur ei teeninud enam religiooni). Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi (eeskujuks Rooma Panteon ).
Klassitsistlikku arhitektuuri iseloomustab eeskätt ehitise massiivne terviklikkus , sümmeetria, üksikosade selge piiritletus ja horisontaalne liigendus . Fassaadide ilmestamiseks kasutatakse portikust, orderit, friisi , frontoone, krohvrustikat. Fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge, seal eendus sammastik , mida ülal kroonis viiluväli. Skulptuurid on paigutatud niššidesse või paiknevad fassaadil range jaotuse alusel. Katuse äärt võib kaunistada balustraad , millel paiknevad urnid või skulptuurid. Selliseid hooneid kerkis igas vähegi suuremas linnas. Linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje. Samuti kehtis reegel ehitada majad väljast sissepoole, mis tähendas kõige lihtsamas võtmes et maja peab väliselt olema sümmeetriline jada, väliselt ei ole aru saada mis toimub sisemuses. Siseruumid paigutati kabinetsüsteemiga. Paljudes mõisates kasutati jällegi siseruumides amfilaatsüsteemi (uksed avanesid kõik ühele teljele ning samuti säilis ka sümmeetrilisus). Antiik-aegsete ehitiste matkimisel mindi klassitsismis isegi nii kaugele, et näiteks Pariisi Madeleine'i kirik kavandati päris kreeka templi koopiana, seejuures ka ilma akendeta. Palju loodi tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi, igasuguseid auväravaid, võidukaari jne. (nt. Tähe võidukaar Pariisis). Kolmas klassitsistliku ehituskunsti suurteos Pariisis on Pantheon oma kõrge kupli ja saledate korintose sammastega. Eelistati dooria või joonia sambaid, mis vastasid rohkem konstruktsiooni vormile. Ehitati tööstushooneid, mitmelaadilisi töökodasid. Uuenev ühiskondlik korraldus tingis valitsushoonete, haridusasutuste, ühingute,seltsimajade jm. ehitamist. Üle kogu Euroopa ehitatatakse teatri-, muuseumi- ja raamatukoguhooneid, millele renessanss nii palju tähelepanu ei pööranud.
Veel rohkem kui ruut ja kreeka rist ning teisedki korrapärased vormid mida Renessanss kasutas ikka ja jälle hoonete põhiplaani puhul, sümboliseeris ring täiuslikku harmooniat ja tasakaalu. Ringi või hulknurka peeti kiriku jaoks ideaalseks vormiks. Sellisele ehitisele oli ainsaks sobivaks krooniks kuppel, mida peeti traditsiooniliselt universumi sümboliks. Antiigist võttis renessanss üle orderisüsteemi, lisaks neile võlvi ja kaare. Nendest põhilistest elementidest loodi erinevaid kombinatsioone. Iseloomulikuks sai klassikaline antiigist pärit lähenemine orderisüsteemile- dooria, joonia, korintose (alt ülespoole). Dominantideks kujunesid taas horisontaaljoon ja ümarkaar. Võlvidest eelistati kas liigendamata silindervõlvi või vähese liigendusega peegelvõlvi, mis jättis küllaldaselt pinda maalingute jaoks. Palju oli erinevat värvi glasuuritud tellist, terrakotat, majoolikat vastupidiselt klassitsismile mis oli värvilage. Kivi kasutati kas siledate või rusteeritud kiviplokkidena, kusjuures profaanehitiste juures oli iseloomulik alumise korruse ladumine jämedas rustikas, korrus korruselt ülespoole muutus rustika peenemaks. Hilis - renessanssil muutus arhitektuuri vormikeel . Selle asemel et aknaid reeglipäraste vahedega reastada koondati need nüüd sageli rühmadeks või jäeti akende vahele vaheldumisi kitsamad ja laiemad seinapinnad. Sellest tulenev liikumise mulje muutis vastavalt ka fassaadidekoratsioonid skulptuursemaks erinevalt klassitsismile.