Renessanss ESSEE (4)

Renessanss
Ajastu, mida nimetatakse renessansiks , hõlmab ajavahemikku 14.-16.sajand. Ehkki Itaalias algas renessanss varem kui mujal, levis igapäevase elu ilmalikumaks muutmine ja kiriku mõju vähenemine kiiresti. Renessanss tähendab taassündi, tagasipöördumist Vanakreeka kultuuri ja ideaalide juurde.
Muusika hakkas arenema uutes suundades, eriti Madalmaades, kus kujunes välja vokaalpolüfooniline stiil. Selle stiili muusika on veelgi enam seotud tekstiga , meloodia on lihtne ja lähtutakse tertsi-ja sekstiinintervallist. Selle stiili suurkuju oli Josquin Desprez .
14.sajandil Prantsusmaal tekkis uus kunsti ja muusika stiil Ars Nova, ladina keeles uus kunst . Kunstmuusika eri žanrites toimusid muudatused, lisaks tekkis kaanon ja magnificat (Maarja ülistuslaul). Uued žanrid olid mõeldud koorile või solistile.
Itaalia arenes sel ajal teisiti. 14.sajandi kultuur polnud siin ars nova, vaid seda nimetati Trecento ´ks. Heliloojad kirjutasid põhiliselt madrigale , armastuse või karjuseteemalisi ilmalikke laule. Tekkis mõiste a cappella , mis tähendas saateta laulmist .
Tulles tagasi Madalmaade stiili juurde, tekib heliloojate jaotus, mis tuleneb põlvkondadest. I põlvkonna suurkuju Guillaume Dufay ( 1400 -1474) tegi pehmet ja liigendatud muusikat. Põhižanrid olid missa , motett ja ilmalik laul. II põlvkonna olulisim mees Johannes Ockeghem ( 1420 - 1497 ) muutis meloodia pidevaks ja rütmi vabamaks . Ka žanrid muutusid. Missatsükkel asendus tavamissaga ja lisandus kaanon. III põlvkonda sümboliseerib meister Josquin Despres, kes lihtsustas rütme ja akordikat.
Kuna IV põlvkonna heliloojate žanrid jäid samaks, ei kerki sealt ka märkimisväärseid teoseid esile. Samas aga V generatsiooni vaieldamatu suurkuju oli Orlando di Lasso (1532- 1595 ) kes tõi žanritesse uuendusi ja kaotas muusikast rangete reeglite tähtsuse. Lassot võrreldakse Itaalia muusikameistri Giovanni Pierluigi de Palestrinaga, kes küll oma eluajal polnud nii kuulus, kuid oma loominguga avaldas mõju tervele Euroopale.
Kui 16. sajandil tekkis protestantism , tekkis ka uus koraali liik – Luteri koraal . Kuid koos uue usuvoolu ja reformidega tekkis sellele ka takistusi, nimelt vastureformatsioon . Katolik kirik tahtis taastada vanad komber kirikulaulus.
Nagu enne öeldud, renessansi ajal oli suurem osa muusikast ilmalik. Prantsusmaal kutsuti ilmalikku laulu šansooniks. Selle silmapaistvaim viljeleja oli Clement Janequin. Šansooni saatis lauto ja see oli tavaliselt 4-häälne. Itaalias oli aja ilmaliku laulu stiile palju, tähtsaim neist madrigal , mis oli varasemast palju viimistletum ja korrektsem.
Saksamaal jätkasid minnesingerid aga ühehäälse laulu viljelemist. See püsis seal ka kõige kauem. Inglismaal aga oli hoopis vastupidine olukord. Seal võeti kõik uus rõõmuga vastu ja segati üheks segastiiliks.
Ka pillid arenesid. Levinuim keelpill oli lauto, kuid leidus ja vioolasid. Klahvpillidest populaarseim oli koduseks kasutamiseks mõeldud klavessiin. Puhkpillivalik oli kõige laiem: trompetid, flöödid, tsingid, krummhornid jne. Pillimängu lihtsustamiseks kasutati tabulatuuri, omapärast noodikirja.
Renessanss oli murranguline ajajärk meie ajaloos. Sellest ajastust on pärit meie parimad kunsti – ja arhitektuurisaavutused. Ka täna esitatavad täiuseni viimistletud muusikaettekanded on oma alged saanud just sellest ajast - kõik tänu humaanse maailmapildi esiletõusule.