Renessansi kirjandus (1)

Renessanss
Dante Alighieri" Jumalik komöödia" on keskaegse euroopa kirjanduse vaieldamatult kõige tuntum teos. Kitsamast vaatenurgast on ta ühtlasi itaalia kirjanduse (ja kirjakeele) vundament ning keskaegse teoloogia kõige eredam kirjanduslik illustratsioon .
Giovanni Boccaccio
Sündis Toscanas, kasvas üles Firenzes. Kolis Napolisse. Ta määrati panka õpipoisiks. Talle pangandus ei meeldinud ja läks õppima õigusteadust. Decameroni kirjutamist alustas 1349. aastal. Ta räägin oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja rõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid . Räägib armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms.
Francesco Petrarca oli Itaalia humanismi suurkuju , silmapaistev poeet , teadlane . Õppis koolis õigusteadust. Huvitus teiste kirjanike loomingust. Asus elama mägikülla, kus haris end ja tegeles luuleloominguga. Vanaduses elas Milanos ja Veneetsias. Kirjutas värssteose “ Africa ”, u 300 sonetti ,kantsooni,ballaadi ja madrigali.
Novell- lõbus lühijutt, algatajaks peetakse Boccacciot
Geoffrey Chaucer oli inglise kirjanik. Kirjutas Inglismaa esimese värssnovellide kogu, 14. Sajand. Loomingu erakordsus on seotud tema elukäiguga. Kaupmehe poeg, sai tänu soosijatele õukonda diplomaadiks, sai käia Itaalias, võis kohtuda Petrarca ja Boccaccioga. Varases loomingus matkis prantsuse õukonnaluule eeskujusid . Teoses kritiseerib inglise ühiskonna paljude kihtide esindajaid.
Marguerite de Navarre oli prantsuse silmapaistvaim novellist. Kirjutas Heptameroni. Arutleb armastusest. Annab värvika pildi tollasest õukonnaelust.
Erasmus Rotterdamist kritiseeris julgelt katoliku kiriku rikutust ja ülemääraseid rituaale. Jäi varakult orvuks, sai alghariduse augustiinlaste kloostris . Õppis seal tundma klassikalist kultuuri. Seejärel õppis usuteadust, kirjutas ladina keeles nagu enamus humaniste. Kirjutas palju reisikirju ja “Kõnekäänud” – moraalifilosoofiline esseekogu. Sai teoloogiadoktoriks. Sõbrunes inglise humanistidega. Narruse kiitus – pilab elukauget teadust nii keskajal kui kaasajal . Kirjeldab pühakujude ja ikoonide kummardamist, dogmaatikat, paavstidest, ebausust ja poliitikute kisklemisest. Usalduslikud kõnealused – vaimuteravad dialoogid, mis vaatlevad vastandlikke seisukohti ning arutlevad tõe olemuse üle.
Thomas More oli Erasmuse sõber, sündis Londonis. Oli parlamendiliige ja jurist . Jäi peast ilma. Utoopia – ladinakeelne. Kujutas endast ideaalse maailma kirjeldust.

Montaigne

Termin “essee” võeti kasutusele tema “Esseedest” – vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal ilma rangete mahupiiranguteta. Õppis Rooma ülikoolis juurat, tal olid laiad teadmised kirjandusest ja filosoofiast. Tema humanism oli võrreldes Erasmusega ilmalikum. Teda masendas Prantsusmaal ususõjad vallandanud fanatism ja siis kirjutaski “ Esseed ”. Arutleb eluteemadel nt laste kasvatamine , üksindus, sõprus, julmus, edevus jne. Seiku toob enda elust. Rõhutab mõistuse ja eneseanalüüsi tähtsust. Raamatutest õpitud tarkusest on tähtsam elukogemus.

Rüüteleepika

Tunnused: harmooniline välimus, füüsiline võimekus, vaimne ja kõlbeline täiuslikkus – kõik tasakaalus. Keskaja rüütliromaaniga võrreldes on kujutlusviis konkreetsem, looduspärasem. Näitas elu sõltuvust maistest teguritest ja ühiskonnast.
Realismi alguses on teos “Celestina”. Kujutab üksikasjalikult esimesena ühiskonna madalat poolt, põhjakihti.
Rabelais – nägi inimelu peaaegu ainult materiaalse ja bioloogilisena. Peateos “Gangantua ja Pantagruel”.
Oli munk , õppis arstiteadust, oli arst ja suhtles humanistlike ringkondadega. Materialistlik ja vabameelne elukäsitlus. Kasutab ohtralt rahvalikku rämedat kõnepruuki. Looduse alus on kehalisus, sugulisus. Groteski suur kasutaja + mäng keelega. Tegelased hiiglastest kuningad. Fanaatilise militarismi paroodia .
Kelmiromaan – realistliku romaani esimene etapp. Omamoodi rüütliromaanide paroodiaks. Iroonia nende idealismile. Ajalooline konkreetsus, antakse edasi minajutustusena, peategelase autobiograafia , tõepärase mulje jätmine on tähtis, enamasti räägitakse noorukiea seiklustest, ühiskonna väärnähtuste kriitika.
Cervantesel oli seiklusrikas elu. Värvati sõjaväkke ja jäi sõjas halvatuks. Langes mereröövlite kätte vangi Peateos oli “Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast” Astus suure sammu uuemate aegade romaani poole. Oma peateose kirjutas, et naeruvääristada rüütliromaane.
Draama areng oli hilisem ja aeglasem. Itaalias matkiti antiikteatrit.

Commedia dell ´arte

Omalaadne ja algupärane rahvalik teater. Võrreldes keskaegse teatriga olid elukutselised näitlejad. Kogu tekst improviseeriti. Kanti maske. Tegevus seisnes enamasti armastusintriigis. See hääbus aga mõjutas komöödiaid.

Inglise rahvusdraama

Teater muutus väga popiks. Avati palju avalike ja erateatreid. Draama muutus kirjandusliigiks. Lavastati nii tragöödiaid kui ka komöödiaid. Põhiliselt 5 vaatusega värssteoseid. Ülekaalukas blankvärsi kasutamine. Ajaloolised ja mütoloogilised teemad.

Christopher Marlowe

Suurim Shakespeare ´i eelne dramaturg . Kirev elukäik, oli kuninganna salateenistuses, kuulus vabamõtlejate ringi, ta õppis usuteadust kuid tal oli ateistikuulsus. Mõrvati. “ Doktor Faustuse traagiline lugu” – oli esimene uusaegne kirjanik kes Fausti müüdi teatrilavale tõi. Teos sai vahelüliks saksa rahvaraamatu ja Geothe suurteose vahel.

William Shakespeare

Kirjutas 36 näidendit. Tährsal kohal oli loodus, mis elustab armastust. Valitsev teema oli armastus. Tuntuimad “Tõrksa taltsutus, “ Veneetsia kaupmees”, “Suveöö unenägu”. Õigustab noorte inimeste loomulikke tundeid, armastuse vabadust, vastandades ühiskondlikud eelarvamused, normid, keelud. Kirjutas suure näidenditsükli “ ajalookroonikad ” – toob esile võimuprobleemi. Kujutab Inglismaad hiliskeskajast kuni enda ajani välja. Psühologiseerib ja individualiserrib oma tegelasi. Ta on oma näidendeis ka poeet. “ Othello ” – klassikaline armastuskadedustragöödia. “Kuningas Lear” – võim võõrandab ja pimestab inimest, luues kapriise ja ülekohut. “ Macbeth ” – vapustab oma negatiivse peategelasega. Kaasaegne Šotimaa väepealik roimab nõidade juttu uskudes igasuguseid tegelasi, et ise kuningaks saada. “ Hamlet ” – kuulsaim. Hullu mängib Hamlet saab renessansi kriisiaja sümboliks kirjanduses.