Reisid (0)

Antsla Gümnaasium
Reisid neljandas
klassis
Juhendaja õpetaja:Ülle Anier
Antsla 2008
Kaevandus Ida Virumaal
Ida Virumaal on koht kus kaevatakse põlevkivi.Kui me 4 klassis käisime siis me kõik pidime kiivrid pähe panema ,sest seal võis ükskõik mis asi pähe kukkuda .Sõitsime veel maaaluses metrooga ja sõitsime belassidega kaevanduses ringi.Meile tutvustati paljusid asje mida meie ei teadnud saime palju uusi teadmisi ja meil oli väga lõbus.Olime seal umbes 4 tundi,sest seal on niipalju asju vaadata.Soovitame kõikidel sinna minna seal saab palju uut infot mida sa võibolla ei teadnud.
Ahhaa keskus
Ahhaa keskus on Tartus.Seal korraltatakse palju lahedaid spordi mänge.
Tõravere
Tõraveres asub Tartu Observatoorium, kus paikneb Eesti suurim, 1,5 meetrise peegliga teleskoop. Olgu ilmastik soojem või külmem, Tõravere mäel seisab aparaate, mis mõõdavad ilma iseloomustavaid näitajaid ja on püsinud muutumatuna sada aastat. Siin on mõõdetud Maa ja Päikese kiirgussuhteid katkematult üle poole sajandi. Ja need aegread , mis iseloomustavad päikesekiirguse kättesaadavust ja selle kasutu osa ärajuhtimise tõhusust, annavad ilmateadlastele väärtuslikku teavet selle kohta, kuidas ilmastik muutub.
Ilmavaatlused said Tõraveres alguse poole sajandi eest aktinomeetriajaamast ehk siis jaamast, kus hakati mõõtma päikesekiirguse näitajaid ja mille pani püsti kuulus, nüüdseks lahkunud Juhan Ross . Kuid päikesekiirgust mõõdeti Eestis ennegi, alates 1904 . aastast. 
Järjepidev vaatlus
„Praegusel ajal on päikesekiirte mõõtja klaaskuul, mille ümber sinise paberi triip, mis päikese kiired mustaks teeb,” kirjutas 1901. aastal Karl August Hermann. Selline võluv klaaskuul seisab rivis siiani ja koondab mitte ainult päikesest lähtuvat kiirgust, vaid võtab endasse kokku ka Tõravere hooned. Selles paistavad ümberpööratud kujul nii ilmajaama hoone kui ka suure teleskoobi kuppel .
Heliograaf, mille ülesanne on olnud koondada päikesekiired kartongist lindile, et sellele tekkinud põletusjälje pikkuse järgi määrata päikesepaiste kestus, on nüüdseks saanud endale moodsamad kaaslased. Kuid termomeeter jääb ikka termomeetriks, olgu see analoogne või digitaalne , ja tuule kiirust mõõdetakse ikka selle järgi, kuidas tuul mõnele pinnale rõhub. Nii nagu ka sademete hulk tuleb lõppkokkuvõttes ikka leida käsitsi, kallates kogumiskaussi kogunenud vee mõõteanumasse.
Muidugi teeb põhilise osa mõõtmistest seadmestik, mis on ühendatud automaatjaama põhimasti ümbruskonda. Kuid näiteks sealne Itaaliast pärit vihmamõõtja ei toimi, kui temperatuur tema jaoks ebavahemerelikult külmaks läheb.
Nähtavust määratakse riistaga, mis mõõdab kuupmeetrisuuruse õhukuubi sumedust. Kuid selles õhukuubis ei tohi olla ka juhuslikku juuksekarvakest või ämblikuvõrguniidikest – kohe kaldub tulemus vildakaks. „Kui Valgjärve telemast siia kätte paistab, siis teame, et nähtavus on 25 kilomeetrit,” näitab meteoroloogiajaama juhataja Helen Kaskmaa ilmajaama hoone katuselt lõuna poolt kuplite vahelt paista võivat masti.
Nii et riist peab olema, kuid visuaalne kontroll on ikka tähtis. Suurim nähtavus on olnud 50 kilomeetrit. „Kõige selgem pole mitte kõrgrõhkkonna ajal, vaid siis, kui rõhk hakkab langema ,” ütleb Kaskmaa.
Ning ka pilvi vaadatakse ikka inimese silmadega. „Meil on ainuke ilmajaam Eestis, kus iga tunni järel päeval ja iga kolme tunni järel öösel määratakse pilvede iseloom ja kõrgus,” ütleb 33 aastat ilmavaatleja olnud Inge Leitu ja täpsustab, et praegu on taevas Stratus fractus. Pilvede kõrgust mõõdetakse tänapäeval peamiselt laseriga , mille kiir suunatakse üles ja määratakse täpselt pilvelt hajunud valguse saabumise aeg. Kuid kogemus ei tule kahjuks. Meteoroloogiajaama juhataja Helen Kaskmaa näitab õues käega taevas kulgevale lennukijäljele: „See on 11 kilomeetri kõrgusel, nii et pilved on praegu veel kõrgemal.” Pilvkatte olukorda on oluline teada, sest pilved määravad selle, kui palju päikesekiirgusest satub maapinnale ja kui palju kiirgub tagasi kosmosesse.
Kõige uuem seade Tõravere meteoroloogiajaamas on äikesemärkija ehk nagu seda seal kutsutakse – Välgu-Mihkel. See võtab satelliidilt vastu teate, et kusagil paarisaja kilomeetri raadiuses on äike löönud kas siis pilvest pilve või pilvest maha.
Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi koduleheküljel saab reaalajas näha nii seda, kas kusagil tegutseb äike, kui ka seda, milline on ilm Eesti eri paigus . Vaatlusi tehakse iga kolme tunni tagant ja üles riputatakse ka viimase kolme tunni keskmised andmed.
Mõõtmised juuksekarva
„Nõukogude ajal tuli meile kord käsk, et peame hakkama registreerima ufosid,” meenutab Leitu. Kuidagiviisi hiiliti sellest kohustusest siiski mööda. Kuid virmalisi on ta oma 33 tööaasta jooksul näinud rohkem kui linnainimene võiks arvata.
Ufodest tähtsam on aga üks ilmajaama mõõteplatsi ruutmeeter , mis hoitakse igal aastaajal ja iga ilmaga rohust puhas. Siin paiknevate termomeetritega mõõdetakse mulla temperatuuri, mida on vaja teada põllumeestel.
Tõravere ilmajaama rahvas ei ole aga sulgunud oma aparaatide maailma. Nii nagu Tõravere mäe astronoomidelgi tavaks, on ka siin kujunenud välja omamoodi teaduse ja tehnika populariseerimise keskus. Siia tuleb rühmade kaupa ja üksi­kult noori ja vanu, et näha oma silmaga, kuidas seda ilma ikka mõõdetakse. Ja kuidas kunagi mõõdeti.
Ka Tõravere ise pole tormidest kõrvale jäänud. 2006. aasta augustis tõstis torm kõrvale peahoone just valminud katuse ja murdis hulga kauneid puid. Ilmajaama, 1964. aastal ehitatud hoone keldris on muuseumituba, kus leidub riistu, mida on läbi aegade kasutatud.
Näiteks juushügromeeter, õhuniiskuse mõõtja, mis töötab sõna otseses mõttes juuksekarval. „Enam sellist ehitada ei saakski, sest see vajab keemiliselt töötlemata juust,” naerab Kaskmaa.
Kassinurme
Kassinurme linnus ehk Kassinurme linnamägi asub Kassinurme külas Jõgeva vallas. Aastast 1968 on linnamägi kaitse all (Kassinurme linnamäe kaitseala ).
"Kalevipoja sängi" tüüpi linnus on asunud voorja põhja-lõunasuunalise 7- 10 m kõrguse seljandiku lael, kus sügavad sulglohud on eraldanud 15-25 m laiuse neemiku ja selle kagu- ja loodepoolsesotsas otsas on olnud puidust kaitserajatised, millest on säilinud 2-3 m kõrgused otsavallid. Linnuse õu pindalaga 1500-1600 m² jaguneb lõunaosas kaheks. Kagupoolne osa tõuseb 3-4 m kõrguse astanguna ja lõunapoolsel harul on 1,5-2 m kõrgune vall . Sama kõrgune on vall ka linnuse põhjaküljel. Linnamäe lähemas ümbruses on avastatud kindlustamata asulakoha jälgi ning mitu väikelohulist kultusekivi.
Arheoloogilised eeluurimised tegid 1953 Harri Moora ja 1987 A. Lavi . Päästekaevamistel 1998 A. Lavi poolt uuriti linnamäe kagupoolset ja loodepoolsetotsavalli. Uurimistel leiti nii vallides, kui hoovialadel eriaegsete linnuste ehitiste jälgi. Vallide alal avastati jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävisid 11. sajandi I poolel. Nende kohale rajati uus kindlustuste liin , sedakorda juba liiva-,kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13. sajandi alguseni .
Linnuse valli ees on allikas, mille nimeks on Sulglohk ehk söll.
Rahvapärased nimetused Põhjatu org, Kalevipoja silmapesukauss. Rahvatraditsiooni M.Kizniku poolt 1896. a. Palamuselt J.Jungile saadetud kirja põhjal.
See allika koht pidada olema suisa põhjatu. 1860.-te aastate ühel väga kuival , vihmavaesel suvel olla kaugemad - kavalamad targad soovitanud Patjala küla vanadel naistel lasta mõõta põhjatu allika sügavus - et küll siis tulen jälle vihma.
Siis koguti Patjala vanad naised ja korjati kokku küla kõik köied. Ilmatu pika köie otsa seoti raudpada, kuhu raskuseks pandi veel kivi. Köis olla vajunud ilmaarvamata sügavuseni. Kuigi nad põhjani ei jõudnud, tõmmati köis koos pajaga välja. Aga kivi asemel olnud pajas verine härja pää. Ja siis ütles hääl vee peal "Kui te veel kord sisse lasete pada , siis tõmbame teid endid kõigetäiega alla". Seepeale jätsid ehmunud naised allika sügavuse mõõtmise. Ka kinnitavad vanad inimesed, et on näinud, kuidas härjad ja lehmad olla jooksnud allikasse sisse ja kadusivad sinna igaveseks .
Ka kevadeti on nähtud , kuidas varahommikul veehoidjad vee peal istudes oma päid sugenud.
Alatskivi loss
Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone, ehitatud mõisnik Arved von Nolckeni projekti järgi 1880-1885. Nolckeni projekt osundab ohtralt Balmorali kuninglikku residentsi Šotimaal ( 1853 –1855, arhitekt W. Smith), kuid ei kopeeri seda plaanilahenduses, mis oma veidrate käikudega viitab diletandist arhitektuurihuvilise loomingule.
Loss on säilinud keskmiselt hästi ning kuulub kohalikule omavalitsusele, mis seda aktiivselt restaureerib. Taastatud on lossile algselt omane kiltkivikatus. Mõisaansambli ülejäänud hoonestik on kohati laokil, kohati kasutusel.
Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessanss ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Kõrvalruumide algne sisekujundus ei ole säilinud.
Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille presidnet Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia.
Alatskivi mõisapark kuulub 1964. aastal loodud Alatskivi maastikukaitseala (253,5 ha) koosseisu.