Reformatsioon: ootamatu murrang või pikema arengu tulemus (0)

Reformatsioon : ootamatu murrang või pikema arengu tulemus
1517. aastal pani Martin Luther kirja oma kuulsad 95 teesi, andes sellega tõuke ühele suurimale muutuste perioodile Euroopa ajaloos – kiriklikule reformatsioonile ehk usupuhastusele. Tekkis suur vastuseis kahe leeri vahel – ühel pool oli vanameelne katoliku kirik , kes ei tahtnud oma varandusi ja võimu kaotada, teisel pool uuendusmeelsed luterlased , kelle arust oli katoliiklus Jumalast liiga palju eemaldunud. Reformatsioon muutis usku paljudes maades luterluseks, kuid üht või teist moodi mõjutas ta kõiki Euroopa riike ja maid, olles põhjuseks mitmetele hilisematele sündmustele. Usupuhastusest ei jäänud kõrvale ka Eesti.
Sel ajal kui katoliku kiriku piiskopid meie maal ametis olid reformitöö elustamise ja teostamise katsetega ja püüetega, hakkasid vähehaaval ilmsiks tulema päris isesugused uuendus-liikumise avaldised, mis jätsid kõrvale katoliku kiriku reformipüüded. Uueks liikumiseks oli usupuhastus . Saksamaalt tungisid tema mõjud ka Vana-Liivimaale, kujundades siin uusi koldeid suuremates linnades – Tartu ja Tallinn. Suurematest linnadest levis liikumine väiksematesse ja viimaks nõrgemal kujul ümbritsevale maale.
Tallinnas olid esimesteks saksakeelseteks jutlustajateks Johan Lange Niguliste kirikus ja Zacharias Hasse Oleviste kirikus. Usupuhastus suurendas vastuolu, sest evangeeliumiusu jutlustajad astusid katoliku kiriku vaimlukkude ja eriti munkade vastu.
Teine usupuhastuse liikumise keskkoht eesti alal oli Tartu. Tartu piiskop Johannes IV Blankenfeld püüdis seda liikumist valju käega piiskopkonnast eemale hoida. 1524 tuli Tartusse Hermann Marsow, kes oli esimene Lutheri otsene õpilane Liivimaal. Tema jutlused meeldisid paljudele Tartu elanikele ja kodanikkude survel pani magistraat ta jutlustajaks Maarja kirikusse, kuid kaua see ei kestnud. Sügisel jõudis Tartusse karusnaha -parksepp Melchior Hoffmann, kes sai endale pärast nime „ Liivimaa prohvet “. Ta ei taotlenud uuendust ainult õpetuses, vaid kogu elukorralduses, kuid ilma surveta ja vägivallata. Aastaks 1532 on usupuhastus igatahes juba võimule pääsenud.
Usupuhastuse peakandjateks olid linnad ja linlased, kes üksikute usupuhastuse kuulutajate ja teiste uue usu pooldajate mõjutusel tutvusid uue liikumisega ja sellega liitusid . Linnade magistraadid soodustasid seda liikumist, seda ära kasutades enda seisuslikes huvides. Nii Tallinnas kui ka Tartus kuulutati evangeeliumi ka eesti keeles. See polnud sel ajal juhuslik nähtus. Nagu liivimaa ristiusku heitmisel püüti teataval määral liivlasi ja eestlasi endid ristiusu teenistusse võtta ja nende kaudu mõjutada nende suguvendi, nii arvestati ka nüüd usupuhastuse läbiviimisel. Püüti mõjutada nii linlasi kui maal elavaid talupoegi.
Usupuhastuse sisu ja eesmärgi kohta oli tekkinud mitmeid põhimõttelisi seisukohti. Küsimus oli kuivõrd usupuhastuse nimel võib piibli alusel uuendusi teha. Ühed arvasid, et uuendused tuleb vabatahtlikult, ilma vägivallata läbi viia; teised aga nõudsid tarbe korral ka võimu tarvitamist. Pidades viimaseid seisukohti üldisele rahule ja endile hädaohtlikuks, asusid linnade raed seisukohale, et piibli põhjal võib muuta jumalateenistuse- ja kirikukorda, mitte aga ilmaliku valitsuse ja ühiselu korda. Püüti ühtlustada õpetusi, jumalateenistuskorda ja kirikukorda kõigis linnades.
Usupuhastuse liikumine lõi aluse meie maal luteri kirikule. Luterluse üheks põhimõtteks oli see, et ristiusu ainuke teoreetiline alus on Piibel . Rahvale oli küll Piiblit juba mitusada aastat selgitatud , kuid kuna kõik toimus ainult ladina keeles, siis ei saanud enamus inimesi sellest lihtsalt aru. Seega tuli Piiblit tõlkida rahvale arusaadavasse keelde. Selleks aga, et Piiblit ennast tõlkida, oli vaja haritud eestlast, kes oskaks kirjutada nii saksa kui ka eesti keeles. Harituid eestlasi tol ajal põhimõtteliselt polnudki , nagu ka kirjalikku eesti keelt. See viis arvatavasti kõige tähtsama reformatsiooni tulemuseni eestlaste jaoks, nimelt eesti keele kui kirjakeele loomiseni ja selle inimestele õpetamiseni. Hakati andma haridust eesti keeles ning lugemis- ja kirjutamisoskuse vastu hakkas rahva seas ka huvi tekkima . Järelikult peame me olema usupuhastusele tänulikud eelkõige selle eest, et eesti rahval on olemas oma keel, mida on küll väga palju mõjutanud nii saksa kui ka vene keeled, kuid mis suutis siiski säilitada oma sõnavaralise eripära ja täiesti ainulaadse grammatika. Seega võib reformatsiooni pidada murranguliseks, sest tänapäeva Eesti võib olla tänulik sellele perioodile oma keele, seega ka oma kultuuri ja võib-olla isegi nüüdisaegse iseseisvuse eest.