Referaat: Mis on stress? (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium
STRESS
Referaat
Kristiina Jeroman
10.a klass
Tallinn 2011
Stress
Mis on stress?
Stressi mõistetakse tavakeeles ärritava närvipingena, mis pikema aja jooksul mõjub muserdavalt ja tekitab kehalisi vaevusi. Teaduslikumalt tõlgendatult on stress keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele. Stress on negatiivne emotsionaalne kogemus, millega kaasnevad biokeemilised , füsioloogilised ja käitumuslikud muutused, mis on suunatud stressi tekitanud sündmuse, muutmisele või selle mõjudega kohanemisele. Seega on stress seisund, kus me tõlgendame olukorda nõudlikumana kui oma suutlikkust sellega toime tulla. Stressi kogetakse näiteks juhul, kui usume, et peame midagi rohkem, paremini või kiiremini tegema kui suudame.
Emotsionaalne komponent hõlmab endas mitmesuguseid tundeid – hirm, viha ärevus, erutus , häbi, masendus.Füsioloogiline osa on seotud stressikogemuse ajal organismis toimuvate füsioloogiliste reaktsioonidega – sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioonist tingitud higistamine , südametegevuse kiirenemine , hingamissageduse suurenemine, punastamine jne. Käitumusliku osa moodustab inimese käitumine selles olukorras – vältimine, endassetõmbumine, agressiivsus .
Millest stressikogemus tuleneb ?
Erinevatel inimestel kutsuvad stressireaktsiooni esile erinevad sündmused. Näiteks vali muusika raadiost meeldib ühele, teist aga häirib oluliselt. Samas erinevad inimesed ka selle poolest, kuidas nad samadele stressoritele reageerivad. Näiteks eesseisev eksam põhjustab mõnes tugeva eksamihirmu teine aga suudab selles olukorras rahulikuks jääda. Stressi võib tekkitada ka suur töökoormus. Nimelt kardetakse , et ei suudeta toime tulla .
Individuaalne stressikogemus sõltub inimese hinnangutest:
1) Sündmusele endale
Sündmusi võib hinnata positiivseteks, neutraalseteks või negatiivseteks oma tagajärgede poolest. Negatiivse hinnangu saanud sündmust hinnatakse selle poolest
-kui palju kahju see inimesele tegi – näiteks eksamil põrunud õpilase enesehinnang võib langeda või kogeb ta häbitunnet , kui tema halvasti läinud tööd klassi ees ette loetakse.
-kui palju kahju see veel teha võib – näiteks näiteks eksamil läbikukkunud õplane mõtleb , mida tema vanemad nüüd arvavad ja mis probleeme see talle võib põhjustada .
-samas võib negatiivseid sündmusi hinnata ka väljakutse aspektist , ehk millist kasu sündmus endaga kaasa võib tuua – näitekseksamil põrunud õpilane tunnistab , et see sündmus põhjustab küll mingil määral kahju, kuid see annab talle võimaluse järgi mõelda, miks ta põrus ja kas ta tegi vale otsuse seda eksamit valides .
2) Enda toimetulekuvõimalustele
Hinnatakse oma ressursse, kuivõrd inimene on võimeline toime tulema sündmusest tingitud kahju, võimaliku kahju ja esitatud väljakutsega – millised on sotsiaalsedmateriaalsed, emotsionaalse ja muud ressursid .
Subjektiivne stressikogemus kujuneb nendele kahele aspektile antud hinnangu tagajärjel – kui sündmuse tekitatud kahju tajutakse suurena ja oma toimetulekuvõimalusi vähestena onstressikogemus tugev, kui aga vastupidi, siis on ka kogetav stress minimaalne. Stressi kogevad aegajalt kõik inimesed ja stressireaktsioon on vajalik kuna aitab meil ootamatute ja pingutust nõudvate olukordadega paremini toime tulla koondades kokku organismi varud ja valmistades inimese ette essseisvaks pingutuseks. Samas võib pidev stress kurnata organismi ja viia mitmete haiguste ning probleemideni näiteks südame rütmihäired, kõrgenenud vererõhk, depressioon , immuunsüsteemi häired. Selleks, et üleliigset stressi oma elus vältida ja võimalikke terviseprobleeme ennetada võiks teadlikult tähelepanu pöörata stressiga toimetulemise võimalustele.
Stressiga toimetulek
Tänapäeval on vist kõik kogenud stressi oma elu osana . Iga inimene tajub enda ümber toimuvat sõltuvalt oma vaadetest, vaimsest ja füüsilisest tervisest, töökoha mikrokliimast ning perekonna ja sõprade toetusest. Oluline on meeles pidada, et mitte kõik stressi vormid pole negatiivsed. Mõõdukas stress võib omada meie elus positiivset ja isegi jõuduandvat rolli. Stress saab meil aidata tõsta oma loovust ja motivatsiooni. Rohkem tajuvad inimesed siiski negatiivset stressi, mille sümptomiteks võivad olla energiapuudus , viha, kurbus , ülesöömine või alkoholi ja uimastite tarvitamine, unetus , halb keskendumisvõime, peavalu, probleemid suhetes teiste inimestega jne. Kui stress koormab, võivad järgneda mitmed Kui stress vaevab, seatakse tihti küsimärgi alla enese väärtuslikkus ja unustatakse, et sõbrad ja perekond saavad toetada. Kui inimene tunneb, et tal võiks olla stress, tuleks kõigepealt võtta enese jaoks aega ja püüda jõuda selgusele, mis stressi põhjustab. Mõnikord on seda lihtne teada saada, teinekord aga mitte. Samuti võiks rääkida oma murest mõnele lähedasele. Kui mingil juhul ei saa rääkida sõbra või lähedasega, võiks otsida abi professionaalselt nõustajalt. haigused või vaevused nagu ärevus, depressioon, kõrge vererõhk, südametegevuse häired, seedehäired, psühholoogilised haigused.
Toimetulek hõlmab endas nii tegevusele suunatud kui ka psüühilist pingutust, et saada kontrolli alla, taluda, vähendada keskkondlikke ja sisemisi vajadusi ja neis peituvaid konflikte. Toimetulek ei ole ühekordne tegevus, see on pigem hulk reaktsioone, mis ilmnevad teatud aja jooksul mille läbi isik ja keskkond üksteist mõjutavad. Seega sõltub konkreetne toimetulekukäitumine keskkonnast tulevatest reaktsioonidest ning pingutused toimetulekuks olenevad ressurssidest, mis indiviidil on käepärast.
Eristatakse kahte toimetulekustiili:
1) Probleemi lahendamisele keskendumine – püüd teha midagi konstruktiivset pingelises olukorras, et leida lahendus
2) Emotsioonidele keskendumine – püüd reguleerida stressiolukorra poolt tekitatud emotsioone (näiteks eksamil põrunud õpilane läheb sõpradega väljakinno). Enamus inimesi kasutab mõlemat toimetulekustiili ja nende efektiivsus sõltub olukorrast, millega püütakse toime tulla. Näiteks tööalastes probleemides kasutatakse kõige rohkem probleemilahendust (tegutsemine olukorra muutmiseks või teistelt abi otsimine). Terviseprobleemide korral aga keskendutakse rohkem emotsioonidele kuna need ei allu nii lihtsalt tegutsemisele, neid tuleb lihtsalt taluda.
Probleemilahenduse etapid
1) Probleemi defineerimine ja määratlemine

• Informatsiooni kogumine probleemi kohta (faktid olemasoleva probleemi kohta).
  
• Probleemi mõistmine.
  
• Realistliku probleemilahenduseesmärgi püstitamine.
  
• Probleemi ümberhindamine (selle olulisus isiklikus heaolus)
  

2) Alternatiivsete lahendusvariantide genereerimine
ŠAjurünnak võimalike lahendusvariantide osas.

• Püstitatud eesmärki silmas pidades panna kirja nii palju lahendusvariante kui pähe tuleb, mitte piirduda tavapäraste, varem töötanud lahendustega.
  
• Lasta fantaasial lennata ilma hinnanguid andmata kui praktiline, sobiv, teostatav või kasulik mingi variant võiks olla.
  
• Ainuke nõue on, et lahendusvariant oleks kooskõlas püstitatud eesmärgiga.
  

3) Valiku tegemine, otsustamine
ŠAlternatiivsete lahendusvariantide hindamine

• Kõrvaldada variandid, mis ei ole sobivad kuna neid ei ole võimalik rakendada võimalike riskide tõttu või puuduvate ressursside tõttu.
  
• Mõelda iga alternatiivi puhul, milline on võimalik tulemus (positiivsed ja negatiivsed tagajärjed, plussid ja miinused nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis
  

ŠAlternatiivsete lahendusvariantide võrdlemine.

• Alternatiivide tagajärgi hinnata neljast aspektist. Võib kasutada üldist hinnangut või võib kasutada ka skaalat hindamiseks
  

Š Parima lahendusvariandi valimine. Kõige efektiivsem eesmärgi saavutamiseks lahendab probleemi, võimaldab saada maksimaalse isikliku ja sotsiaalse kasu minimaalsete kulutustega nii lühiajaliselt kui ka pikemas perspektiivis.

• Kolm küsimust:
  

- Kas probleem on lahendatav?
- Kas ma vajan rohkem informatsiooni enne kui saan sobiva lahendusvariandi välja valida
ja seda rakendada?
- Millise lahendusvariandi valiksin probleemi lahendamiseks?
Kui probleem hinnatakse lahendamatuks ja vastus teisele küsimusele on positiivne, tuleks pöörduda tagasi probleemi defineerimise ja määratlemise etapi juurde, et hankida rohkem informatsiooni probleemi olemuse kohta ja määratleda see sellisel kujul, et see oleks lahendatav (realistlikum eesmärk - eesmärgid, mis rõhutavad aktsepteerimist, emotsionaalset kontrolli ja isiklikku arengut).
Kui probleem hinnatakse lahendatavaks ja vastus teisele küsimusele on negatiivne, tuleks keskenduda kolmandale küsimusele ja luua konkreetne plaan probleemi lahendamiseks (mis on need konkreetsed sammud, mida peaksin tegema eesmärgile jõudmiseks?).
4) Lahenduse täideviimine ja hindamine
ŠVäljavalitud lahendusvariandi rakendamine tegelikus elus koostatud tegevusplaani alusel.
ŠEnesejälgimine – lahendusvariandi rakendamise tulemusena toimunud käitumise ja emotsioonide märkamine enese juures. Mis muutus minu enesetundes ja käitumises pärast lahendusvariandi rakendamist
ŠHindamine – kas see, mis lahendusvariandi rakendamise tagajärjel toimus on kooskõlas algselt püstitatud eesmärgiga? Kas probleem lahenes? Kas emotsionaalne enesetunne paranes ? Kas kulutatud aeg ja pingutused on tulemust väärt?
ŠEnese tunnustamine – kui tulemus on kooskõlas püstitatud eesmärgiga ja vastab ootustele, siis tuleks ennast tunnustada nähtud vaeva ja tehtud pingutuste eest. Kui tulemus ei ole rahuldav ja ei vasta püstitatud eesmärkidele, siis tuleks uuesti läbi käia probleemilahenduse etapid ja vaadata, millises osas teha parandusi ja korrektuure, et leida parem lahendusvariant.
http://www.eelk.ee/~ltund/voldikud/stress.html
http://kidshealth.org/teen/your_mind/emotions/stress.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Stress_(biology)
http://www.medicinenet.com/stress/article.ht m