Stress (0)

Tallinna Teeninduskool
referaat
stress
Mis on stress ?
Stress on negatiivne emotsionaalne kogemus, millega kaasnevad biokeemilised,
füsioloogilised, kognitiivsed ja käitumuslikud muutused, mis on suunatud stressi tekitanud
sündmuse muutmisele või selle mõjudega kohanemisele (A. Baum , 1990).
Stress on organismi seisund reageerimaks väljakutsuvatele uutele olukordadele. Stressi
põhjustab ootamatu või väljakutsuv keskkonnasündmus, millega organismil tuleb kohaneda.
( Alexander , 1950; Dougall& Baum, 1998; Pelletier, 1977; Selye , 1956).
Lazarus & Folkman seletavad stressi kui isiku hinnanguprotsessi tulemust – hinnang
sellele, kas isiku ressursid keskkonnaga toimetulekuks on piisavad või mitte.
Seega on stress seisund, kus me tõlgendame olukorda nõudlikumana kui oma suutlikkust
sellega toime tulla. Stressi kogetakse näiteks juhul, kui usume, et peame midagi rohkem,
paremini või kiiremini tegema kui suudame.
Millest stressikogemus koosneb?
Stressikogemus koosneb erinevatest komponentidest, mis on omavahel seotud:
Kognitiivne e. mõtlemise osa hõlmab endas mõtteid ja uskumusi, mis on
stressisündmusega seotud.
Emotsionaalne komponent hõlmab endas mitmesuguseid tundeid – hirm, viha ärevus,
erutus , häbi, masendus .
Füsioloogiline osa on seotud stressikogemuse ajal organismis toimuvate füsioloogiliste
reaktsioonidega – sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioonist tingitud higistamine ,
südametegevuse kiirenemine , hingamissageduse suurenemine, punastamine jne.
Käitumusliku osa moodustab inimese käitumine selles olukorras – vältimine,
endassetõmbumine, agressiivsus .
Millest stressikogemus sõltub?
Keskkonnasündmusi, mis kutsuvad esile stressireaktsioone nimetatakse stressoriteks.
Erinevatel inimestel kutsuvad stressireaktsiooni esile erinevad sündmused. Näiteks vali
muusika raadiost meeldib ühele, teist aga häirib oluliselt. Samas erinevad inimesed ka selle
poolest, kuidas nad samadele stressoritele reageerivad. Näiteks eesseisev eksam põhjustab
mõnes tugeva eksamihirmu teine aga suudab selles olukorras rahulikuks jääda.
Stressiga toimetulek
Toimetulek hõlmab endas nii tegevusele suunatud kui ka psüühilist pingutust, et saada
kontrolli alla, taluda, vähendada keskkondlikke ja sisemisi vajadusi ja neis peituvaid
konflikte. (Lazarus & Launier, 1978).
Toimetulek ei ole ühekordne tegevus, see on pigem hulk reaktsioone, mis ilmnevad teatud
aja jooksul mille läbi isik ja keskkond üksteist mõjutavad. Seega sõltub konkreetne
toimetulekukäitumine keskkonnast tulevatest reaktsioonidest ning pingutused toimetulekuks
olenevad ressurssidest, mis indiviidil on käepärast (isiksus, materiaalsed ressursid,
olemasolevad toimetulekustiilid, sotsiaalne toetus, muude stressorite olemasolu).
Eristatakse kahte toimetulekustiili:
1) Probleemi lahendamisele keskendumine – püüd teha midagi konstruktiivset
pingelises olukorras, et leida lahendus (näiteks töö kaotanud mees loeb
ajalehekuulutusi, et leida tööpakkumisi, paneb end kirja tööbörsil, küsib tuttavalt, ega
tal ei ole tööd pakkuda).
2) Emotsioonidele keskendumine – püüd reguleerida stressiolukorra poolt tekitatud
emotsioone (näiteks töö kaotanud mees läheb sõpradega välja õlut jooma).
Enamus inimesi kasutab mõlemat toimetulekustiili ja nende efektiivsus sõltub olukorrast,
millega püütakse toime tulla. Näiteks tööalastes probleemides kasutatakse kõige rohkem
probleemilahendust (tegutsemine olukorra muutmiseks või teistelt abi otsimine). Terviseprobleemide korral aga keskendutakse rohkem emotsioonidele kuna need ei allu nii
lihtsalt tegutsemisele, neid tuleb lihtsalt taluda.
Probleemilahenduse etapid
1) Probleemi defineerimine ja määratlemine
ŠInformatsiooni kogumine probleemi kohta (faktid olemasoleva probleemi kohta).
ŠProbleemi mõistmine.
ŠRealistliku probleemilahenduseesmärgi püstitamine.
ŠProbleemi ümberhindamine (selle olulisus isiklikus heaolus)
2) Alternatiivsete lahendusvariantide genereerimine
ŠAjurünnak võimalike lahendusvariantide osas.
• Püstitatud eesmärki silmas pidades panna kirja nii palju lahendusvariante kui
pähe tuleb, mitte piirduda tavapäraste, varem töötanud lahendustega.
• Lasta fantaasial lennata ilma hinnanguid andmata kui praktiline, sobiv, teostatav
või kasulik mingi variant võiks olla.
• Ainuke nõue on, et lahendusvariant oleks kooskõlas püstitatud eesmärgiga.
3) Valiku tegemine, otsustamine
ŠAlternatiivsete lahendusvariantide hindamine
• Kõrvaldada variandid, mis ei ole sobivad kuna neid ei ole võimalik rakendada
võimalike riskide tõttu või puuduvate ressursside tõttu.
• Mõelda iga alternatiivi puhul, milline on võimalik tulemus (positiivsed ja
negatiivsed tagajärjed, plussid ja miinused nii lühi- kui ka pikaajalises
perspektiivis; mõelda nii paljudele tagajärgedele kui võimalik).
ŠAlternatiivsete lahendusvariantide võrdlemine.
• Alternatiivide tagajärgi hinnata neljast aspektist . Võib kasutada üldist hinnangut
(hea, halb, rahuldav) või võib kasutada ka skaalat hindamiseks (1-5 punkti
vastavalt 1=väga halb ja 5 = väga hea)
- kuivõrd lahendusvariant on kooskõlas püstitatud eesmärgiga
- milline võiks olla lahendusest saadav emotsionaalne heaolu
- kui suur on lahendusele kulutatav aeg ja pingutus
- milline võiks olla lahendusest saadav üldine isiklik/sotsiaalne heaolu
ŠParima lahendusvariandi valimine (kõige efektiivsem eesmärgi saavutamiseks lahendab
probleemi, võimaldab saada maksimaalse isikliku ja sotsiaalse kasu minimaalsete kulutustega
nii lühiajaliselt kui ka pikemas perspektiivis).
• Kolm küsimust:
- Kas probleem on lahendatav?
- Kas ma vajan rohkem informatsiooni enne kui saan sobiva lahendusvariandi välja valida
ja seda rakendada?
- Millise lahendusvariandi valiksin probleemi lahendamiseks?
Kui probleem hinnatakse lahendamatuks ja vastus teisele küsimusele on positiivne, tuleks
pöörduda tagasi probleemi defineerimise ja määratlemise etapi juurde, et hankida rohkem
informatsiooni probleemi olemuse kohta ja määratleda see sellisel kujul, et see oleks
lahendatav (realistlikum eesmärk - eesmärgid, mis rõhutavad aktsepteerimist, emotsionaalset
kontrolli ja isiklikku arengut).
Kui probleem hinnatakse lahendatavaks ja vastus teisele küsimusele on negatiivne, tuleks
keskenduda kolmandale küsimusele ja luua konkreetne plaan probleemi lahendamiseks (mis
on need konkreetsed sammud, mida peaksin tegema eesmärgile jõudmiseks?).4) Lahenduse täideviimine ja hindamine
ŠVäljavalitud lahendusvariandi rakendamine tegelikus elus koostatud tegevusplaani alusel.
ŠEnesejälgimine – lahendusvariandi rakendamise tulemusena toimunud käitumise ja
emotsioonide märkamine enese juures. Mis muutus minu enesetundes ja käitumises pärast
lahendusvariandi rakendamist
ŠHindamine – kas see, mis lahendusvariandi rakendamise tagajärjel toimus on kooskõlas
algselt püstitatud eesmärgiga? Kas probleem lahenes? Kas emotsionaalne enesetunne
paranes ? Kas kulutatud aeg ja pingutused on tulemust väärt?
ŠEnese tunnustamine – kui tulemus on kooskõlas püstitatud eesmärgiga ja vastab ootustele,
siis tuleks ennast tunnustada nähtud vaeva ja tehtud pingutuste eest. Kui tulemus ei ole
rahuldav ja ei vasta püstitatud eesmärkidele, siis tuleks uuesti läbi käia
probleemilahenduse etapid