näiteks Pakri poolsaarel ja Udrias. Neis kohtades aga, kus lahe väga tugevasti liigestatud rannajoon ulatub poolsaartena kaugele merre, on rannikumadalik kõige laiem. Näiteks Lahemaal ulatub tema laius kuni 20 kilomeetrini. Madalik tõusis vee alt suhteliselt hiljuti (u. 5000 aastat tagasi). Kõige enam leidub siin mere tegevuse tulemusena kujunenud setteid ja pinnavorme. Laialdased alad on kaetud mereliivaga, seda eriti jõesuudmete piirkonnas. Rohkesti on rannaastanguid, rannavalle ja luiteid. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Letipea poolsaarel ning Pudisoo ümbruses. Põhja-Eesti klindi ja rannikumadaliku kokkupuutekohale on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis palistavad klindi jalamit ning loovad erilised tingimused taimestiku kasvuks. (Põhja-Eesti pankrannik) 4 Kliimaolud
Kohati on sandurtasandike pind luidestunud. Esinevad metsamaadena: nõmme-männikud, palumetsad. Männimetsad on osoonirikkad, kuid tuleohtlikud ning alustaimestik tallamise suhtes õrn, ei talu koormust. Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode-Eestis. Pinnakatteks liivad, ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted. Esineb ka astanguid rannavalle, kohati luidestikud. Kõrgemad rannavallid koosnevad klibust, madalamad liivast. Paljudes kohtades ulatuvad merre poolsaared (Käsmu, Viimsi, Suurupi) ning ligiduses tekivad saared (Aegna, Naissaar, Prangli). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt (laugrannik). Paekalda puhul esinev järsakrannikut klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu- ja mudarandu. Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on kujunenud
Sellistes oludes puhuksid tuuled maapinna kohal ainult põhjast lõunasse. 5) analüüsi kliima mõju teistele looduskomponentidele ja inimtegevusele; kliima määrab inimeste riietuse, hoonete ehitusviisi, põllumajanduse ja muu eluks olulise. kivimite murenemise kiirus. Paljudes kohtades maakeral on tuul oluline pinnamoe kujundaja, selle ilmekaks tulemuseks on luited. Tuule põhjustatud lainetus võib omakorda tekitada rannavalle. Tuule tegevus paigutab maapinnal ümber suuri pinnase koguseid. Kliima jahenemine on olnud tõukeks ulatuslikele mandrijäätumistele. Ookeanide veetemperatuur ja jääolud sõltuvad otseselt päikesekiirguse hulgast, merevee soolsus ka auramisest. Igal taimel on tema elutegevuseks soodsa kliimaga piirkonnad. Kliima muutumisega kaasneb mulla erosioon, kõrbestumine, põuad ja üleujutused, mis muuhulgas langetab põllumajanduse saagikust, millel on omakorda negatiivsed
tuultega kaasa setteosakesi ning kuhjatakse neid takistuste taha Selleks võivad olla kas taimed kaugemal rannajoonest v. lainetuse poolt kuhjatud pinnavormid. 5. Merejää -Meie alal omab väga olulist rolli randade morfoloogia kujundamisel. Siin saab eraldada otsese jää tegevuse, kus siis lagunemise ajal võib jää kuhjata suurel hulgal setteid rannajoonest kõrgemale. Ka vastupidi jää võib lõhkuda juba kujunenud pinnavorme (rannavalle, luiteid). Jää võib kuhjata suure läbimõõduga kive rannajoone lähedale. Need omakorda võivad aga hiljem soodustada rannasetete v. eoolsete setete kuhjumist. Aga merejääl on ka randasid kaitsev funktsioon. Kui rääkisime, et lainetus on määrav randade morfoloogiat kujundav tegur, siis jääkatte perioodil arusaadavalt lainetus mõjule ie pääse. N. viimastel aastatel on täheldatud suuri purustusi E. mere ja suurjärvede randadel
(Hobulaid, Heinlaid). Niisiis annab saare kohta mõningat teavet juba selle nimi. Saarte maastikuline mitmekesisus oleneb enamasti nende pindalast ja kõrgusest, kuid oluline on ka ala geoloogilis geomorfoloogiline ehitus, pärastjääaegne maakerge, rannalõikude erisugune avatus tuultele ja tormilainele jm. Enamasti moodustavad saare tuuma aluspõhjalised või mandrijää toimel tekkinud kõrgendikud, mida meri on tundmatuseni muutnud, kuhjates neile rannavalle, murrutades vanadesse setetesse astanguid jm. Saare maastiku kujunemisel on oluline tema pinnamoe liigestatus. Maastikuliselt on keerukamad need saared, mis on tekkinud mitme väikesaare liitumisel. Üldplaanis kehtib reegel: mida kõrgem on saar, seda varem on ta alustanud oma arenguteed. Väikesaared vajavad tähelepanu ja kaitset. Saari on vaja kasutada säästvalt: et püsiksid sealsed maastikud, kasvukohad ja elupaigad. Väikesaarte loodus on ammustest aegadest olnud
Valla keskus asub Emmaste külas. 2.1 Pinnamood Hiiu saare lõunaosa kõrgemad künkad on väga noored. Maakoor kerkib seal 2-3mm aastas. Pinnamoes on valdav viirsavidel lasuvatest mereliivadest tasandik. Kõrgemad alad, mis on üle 16m, on idarannikul künnised ja läänerannikul luited. Neid alasid mõjutavad merelainetus, tuuled ja ajutised veetaseme muutused, mis tekitavad rannavalle ja liivaluiteid. Rannavallide vahele jäävad nõod ja klibuvallidele kasvavad kadastikud. Sisemaalt voolab mere poole pinnavesi, mis moodustab soostuvaid järvi. Emmaste maapind on väga liivane, mulla ja huumuse tekkimiseks on aega olnud liiga vähe. 2.2 Loodus Soela väina ääres vahelduvad rannaniidud ja kadastikud salumetsade ning puisniiduga. Põhja pool on
(12,7 m ü.m.p) on saare kõrgeim koht. Samast oosist on põhja pool kujunenud merre Austusgrunne neem ja lõunas madalasse merre Rumpo ninana tuntud neem. Saare idaosas paikneb katkendlik Norrby-Säderby-Hosby rannavallistunud oosistik (u 8 km). Oosist on moodustunud ka Hobulaid. Väiksem oosist kujunenud madalate künniste rida asub Rälby küla lähedal ja jätkub lõuna pool Sviby küla juures. Mitmel pool on saarel kuni 2 m kõrgusi veerilisest kruusast ja liivast rannavalle. Madalas meres Rumpo neemest läänes ja kirderannikul on palju rändkive. Vormsil on vaid üks alaline looduslik veekogu. See on kõigest kilomeetri pikkune Vae oja, mis ühendab roogu kasvanud Prestviiki järve (36,6 ha) Hullo lahega. Kirderannikul asub saarega Diby järv (9 ha). Sviby ning Hosby vahelisel märgalal leidub väikesi kinnikasvavaid rannajärvi. Kohati on seal tekkinud õhuke (30-50 cm) turbakiht. Kaugseire andmeil hõlmavad saare maakattes metsased alad 65,4% ja
lesilaid. Rahvuspargi pindala on 23 760 ha. Rahvuspark on rikka merekultuuriga ala, seal elatud 3 sajandi. Praeguseks on väärtuslikud rannaniidud kadastikesse kasvanud, rannakarjamaad ja on ka säilinud pikad kiviaiad ning pukktuulikud. (Leito, Kimmel, & Ader, 2007) (Timm & Kiristaja, 2006) Loodus 7 Rahvuspargi pinnamood on tasane, kuid väga vahelduv. Palju on astanguid, rannavalle ja luiteid. Harilaiu poolsaare õrnad liivased ja klibused elupaigad on väga haruldased ja erilised. Seal leidub ligi 600 soontaimeliiki, millest on ⅓ on Eestis haruldased. Enamik neist kuulub kas lubja- või soolalembestesse kooslustesse. Tuuline, päikeseline ja kaljune Vilsandi rahvuspark on eelkõige tuntud kui linnuriik. Kirjas on 247 linnuliike, millest 114 liiki asub kevaditi pesitsema. Arvukalt on hahki, hallhani, jää-ja rohukoskel ning tuttvart (Lisa 3 pilt 5).
orundites. Kohati on sandurtasandike pind luidestunud. Esinevad metsamaadena: nõmme-männikud, palumetsad. Männimetsad on osoonirikkad, kuid tuleohtlikud ning alustaimestik tallamise suhtes õrn, ei talu koormust. Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode- Eestis. Pinnakatteks liivad, ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted. Esineb ka astanguid rannavalle, kohati luidestikud. Kõrgemad rannavallid koosnevad klibust, madalamad liivast. Paljudes kohtades ulatuvad merre poolsaared (Käsmu, Viimsi, Suurupi) ning ligiduses tekivad saared (Aegna, Naissaar, Prangli). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt (laugrannik). Paekalda puhul esinev järsakrannikut klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu- ja mudarandu. Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on
üldjoontes vägagi sarnane praeguse Võrtsjärve nõoga, mis kujutab endast kunagise suurjärve lõunapoolset lahte. Tänapäeva soomaastikesse toovad vaheldust Suur-Võrtsjärve kunagised liivased rannavallid neil kasvavate palu- ja nõmmemännikutega. Rannavallid on madalad, küünivad enamasti vaid paari meetrini, sest laugel rannal oli lainetus liiva kuhjamiseks liig nõrk. Liivatasandikud nüüdsete soode vahel tähistavad kunagisi järvesaari. Osa rannavalle, mis jäid maapinna kallakutelt valguva pinnavee teele, soodustasid ja kiirendasid soostumist. Mõned neist, näiteks Põltsamaa ja teistes rabades on nüüd juba mattunud või mattumas turba alla. Võrtsjärve madaliku piirile (3840 m kõrgusel üle 4 merepinna) jääb ligi 12 km pikkune loode-kagusuunaline Laeva jõe üleujutusest mõjutatud soine vöönd, kus põhjavesi kohati allikatena välja kiildub.
vanalaevadest suurim. Päeva viimaseks peatuspaigaks ning ühtlasi ka ööbimiskohaks on Kõpu poolsaar. Kõpu poolsaar asub Hiiumaa lääneosas ning on Hiiumaa üks vanemaid osi. Poolsaare teljeks on ligi 8000 aastat tagasi merest tõusnud moreenkõrgendik, mis ulatub Tornimäel kuni 68 eetrini üle merepinna. Sellel kohal asub Kõpu tuletorn, mis on ehitetud 16.sajandi algupoolel ja on üks maailma vanimaid tegutsevaid majakaid. Kõrgendiku servadel on rannaastanguid, rannavalle, luiteid. Poolsaar on umbes 21 km pikk ning kuni 7,3 km lai. Poolsaar lõppeb Ristna neemega, mis asub läänes. Kõpu poolsaare keskosas on Kõpu kõrgendik, mis on Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim koht 68 meetrine Tornimägi. Suurt osa poolsaarest katab okasmets, kasvab ka jugapuud, luuderohtu ja teisi atlantilisi taimeliike. Kõpus leidub ka väiksemaid soid ning huvitava taimestikuga lubjarikkad allikasood. Kõpust on leitud üle 80 haruldase taimeliigi
näiteks Rakvere Vallimägi. Radiaalsed oosid tekkisid liustiku servaga risti olevates jäälõhedes (vt joonis Kuidas on tekkinud Neeruti mäed?). D) Lääne- ja Põhja-Eestis jäid suured alad peale liustikujää sulamist algul jääjärvede, siis mere alla. Maakerke tulemusel ja mere taganemisel on alad olnud mere rannavööndiks, kus on toimunud rannavallide ja terrasside teke. Täna võime näha Läänemere erinevate staadiumite luiteid ja rannavalle kaugel sisemaal. Merelahed muutusid algul laguunideks, siis järvedeks ja hiljem soodeks (Lavassaare, Tolkuse, Võlla raba jmt). E) Kõrgustikualadel (Haanja, Otepää, Karula) on pinnakate tekkinud suures osas irdjääväljades. Irdjääväli on taanduvast aktiivsest liustikust maha jäänud sulamata mõnesaja meetri paksustest jääpankadest koosnev nn surnud jääväli. Tõenäoliselt oli
poolsaar ning neid eraldavad Kolga, Hara, Eru ja Käsmu laht. Lahed on vahelduva põhjareljeefiga, üldiselt sügavad ja neis paikneb rohkesti karisid, loodusid ja saari. Pärispea poolsaarel paiknev Purekkari neem on Eesti mandriosa põhjapoolne äärmuspunkt. Rannikul paiknevatest saartest suuremad on Mohni, Hara, Haldi, Älvi, Saartneem, Kasispea lood. Rannikumadalikul esineb mitmesuguseid rannamoodustusi: rannavalle ja terrasse, mille vahele on kujunenud kitsad nn ribasood. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Pudisoo ümbruses. Hästi on jälgitavad Antsülusjärve, Litoriina- ja Limneamere rannamoodustised. Rannikumadaliku lõunapiirile, klindijalamile on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis loovad erilised tingimused pangametsade kasvuks. Põhja-Eesti rannikumadalik on rikas suurte rändrahnude ja kivikülvide poolest
(lammimullad). Mere geoloogiline tegevus on samuti kas akumuleeriv või purustav. Merede purustav tegevus (abrasioon) on tingitud vee liikumisest lainetuse, tõusu, mõõna ja hoovuste mõjul. Lainetus on tingitud tuulest. Lainetus paneb vee liikuma kuni 200 m sügavuseni. Suurem osa settekivimeid on meresetted. Meres settib suurem osa jõgede poolt kaasa kantud materjalist. Samuti settib meres abrasioonil vabanenud peenem materjal ja jämedam materjal jääb randa moodustades rannavalle ja tuule abil luiteid. Kuna meres on palju elusolendeid, siis tekib ka hulgaliselt organogeenseid setteid. Põhjavete geoloogiline tegevus ilmneb seal, kus esinevad vees kergesti lahustuvad kivimid (lubjakivid, kips, kivisool). Lubjakivide puhul tekivad nn. karstinähtused. Kostivere karstiala. Karsti laialdaselt tuntud ilmingud on vee lahustava tegevuse toimel kujunenud tühemikud lubjakivides ja dolomiitides
Merede purustav tegevus (abrasioon) on tingitud vee liikumisest lainetuse, tõusu, mõõna ja hoovuste mõjul. Lainetus on tingitud tuulest. Lainetus paneb vee liikuma kuni 200 m sügavuseni. Suurem osa settekivimeid on meresetted. Meres settib suurem osa jõgede poolt kaasa kantud materjalist. Samuti settib meres abrasioonil vabanenud peenem materjal ja jämedam materjal jääb randa moodustades rannavalle ja tuule abil luiteid. Kuna meres on palju elusolendeid, siis tekib ka hulgaliselt organogeenseid setteid. Põhjavete geoloogiline tegevus ilmneb seal, kus esinevad vees kergesti lahustuvad kivimid (lubjakivi, kips, kivisool). Lubjakivide puhul tekivad nn karstinähtused. Kostivere karstiala Haritava maa väärtuse kompleksne hindamine. Etteantud mullastikukaardi- ja andmebaasi põhjal analüüsida põllu mullastikku, viljakust, kasutussobivust ning anda hinnang selle maa
lainetuse iseloom, tõusude ja mõõnade toime, hoovused, merejää jne. Läänemerele on väga iseloomulikud laugrannikud. Rannad on enamasti liivased, kivised või kõrkjaisse kasvanud. Pärnu lahe ümbruses võib näiteks näha laialdasi liivarandu, Lääne-Eestile on aga omased roostikega kaetud mudased kaldapiirkonnad. Põhja- ja Lääne-Eestis on levinud kivised moreenrannad koos juhuslike rändrahnudega. Sageli näeme randades, näiteks Kassaris ka rannavalle. Need on lainete ja tormituultega rannale kuhjatud kaarekujulised liiva-, kruusa- või klibuvallid. Nende rannapoolne nõlv on laugem, merepoolne järsem, pikkus võib ulatuda mõnesaja meetrini. Liivarannad on tekkinud enamasti lahesoppidesse (nt Pärnu lahte), kuhu merelainetus on tasasele aluspõhjale kokku kuhjanud palju liiva ja mitmesuguseid setteid. --- 69 Huvitav Jääaja jäänukiteks on kaugele maismaasse lõikuvad kitsad merelahed, mida näeme kõige
· Domineerivad hüdromorfsed mullad · Kultuurikõlvikute väike osatähtsus · Hõre asustus ja teestik Võrtsjärve madalik · Võrtsjärve ümbritsev maastikurajoon (ka Võrtsjärve võime sellesse arvata) · Maastikud kujunenud kulutusnõos Holotseeni algul Suur-Võrtsjärve asemel · Reljeef tasane ja väikeste kõrgusvahedega · Järveäärsete piirkondade maastiku määrab suures osas ära Võrtsjärv (roostikud) · Limnoloogiajaama kohal luitestunud rannavalle · Valitsevatest tuultest tingituna ranna.... Idarannikust (Klinge seadus) · Klinge seadus: järv kasvab kinni tuulealusest küljest · Kolga-Jaani voorestik o Võrtsjärvest põhjas, selgelt välja kujunenud voorestikuala o Väikevoored (u 100), mille kõrgus maksimaalselt 11 m, 500-1500 m pikad ja 100- 300 m laiad · Ulatuslikud sooalad o Parika raba o Alamm-Pedja o Sangla · Veestik
ajaks. Vana-Roomas võidi suure sõjalise ohu korral nimetada töösse diktaator, kellele kõik pidid kuuletuma. Tema käes oli absoluutne võim, kuid tavaliselt seda ei kuritarvitatud. Vana- Roomas oli diktaatori ametiaja pikkus kuni 6 kuud. Delta - ehk suudmemaa on jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu. Delta kuju mõjutavad lained ja looded. Lained takistavad deltade arengut, uhtudes setteid jõesuuetest laiali ja moodustades rannavalle, mis täidavad suuetevahelist ala ja ummistavad ka jõesuudmeid. Termin "delta" on pärit Herodotoselt, kes märkas Niiluse delta sarnanemisest kreeka tähele Δ. Eepos – see tähendas algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast εποποιΐα (epopoiia, epos –kõne, poiein –teha), mis tähistas üldiselt heksameetris kirjutatud luuleteost
2,5 m kõrgune koobas). Järsakute maa suunas taandumisel on nende ette kujunenud tasased murrutus- ehk abrasioonilavad. Tekkeviisi järgi jagunevad rannakuhjevormid liitunuiks (kuhjelised rannaterrassid), vabadeks (maasääred, nooljad maasääred), sulgevaiks (põiksääred, tombolod) ja lahusolevaiks (rannabarrid, kuhjesaared). Ühtesid rannakuhjevorme, näiteks kuhjelisi terrasse, maasääri, rannabarre ja rannavalle, leidub Eestis rohkesti, teised (tombolod, silmusjad maasääred) on võrdlemisi haruldased. Väikevormidest leidub laineviresid, rõõneid ja festoone. Mere- ja järveliivade alal on rohkesti tuuletekkelisi pinnavorme: tuuleviresid, tuiskliivahangesid (eelluiteid), tuiskliivatasandikke, ärapuhumisnõgusid ja -lohkusid, tuulekraave ning kuni paarikümne meetri kõrgusi luiteid. Suurimad luitealad on Narva-
annaabi.ee 
