Raimond Kaugver - Pariisi kõbusad naised (0)

Raimond  Kaugver
„Pariisi lõbusad naised“
Lühikokkuvõte
Kohvikus  kohtusid juhuslikult kaks sõbrannat, kes polnud 
teineteist juba tükk aega näinud.  Klara  kutsus Veronikat Pariisi. 
Veronika   arvas  esialgu, et Klara teeb lihtsalt temaga  nalja . Hiljem 
selgus, et Eestis on üks küla, mis kannab Pariisi nime. Klara küsis 
sõbrannalt, kas ta kedagi endaga kaasa ka võtta tahab. Veronika 
mõtles kas kutsuda  Virgo  endaga kaasa või mitte, kuid lõpuks andis 
eitava vastuse. Klara võttis kaasa ainult oma poja. Kodus läks Veronika
Virgoga tülli, sest Virgo tahtis tema juurde ööseks jääda, aga Veronika 
tahtis sõbrannaga Pariisi minna. Virgo ei saanud aru, miks teda kaasa 
võtta ei  taheta  ja nii see tüli alguse saigi.
 
Naised jõudsid Pariisi. Klara oli juba ammusest ajast peale selle 
kohaga tuttav, talle kuulus seal ka vanavanematelt saadud  maatükk . 
Kuid ka Veronikale hakkas koht meeldima. Nad otsustasid uuesti 
kahekesti Tuudami talu üles ehitada. Veronika tegi ettepaneku  majale  
nimeks panna "Pariisi lõbusad naised".
 
Naised läksid tagasi Tallinasse. Klarale tuli külla ta poja isa, kes 
oma isadusest alles  hiljuti  kuulnud oli. Kalev tahtis Klaraga abielluda ja 
koos  poega  kasvatama hakata. Klara lükkas aga pakkumise vastu, sest
ta ei leidnud Kalevis midagi erilist. Klara kutsus ka Veronika 
õhtusöögile. Veronika pidas Kaleviga ühe korraliku sõnavahetuse 
maha. Kalev jäi Veronika juurde ööseks. Klara ei lubanud Kalevil pojale 
öelda, et Kalev ta isa on. Kalev tahtis kasvõi rahaliselt oma poega 
toetada, aga Klara oli väga tõrges. Kalev tahtis veel üheks ööks jääda, 
aga Klara ei lubanud.
 
Keegi oli ukse taga. Veronika tegi ukse lahti ja leidis sealt 
üllatusega Kalevi. Kalev rääkis talle sellest, et ta tahab oma poega 
toetada ja kasvatada, aga Klara ei luba tal seda teha. Kalev pakkus 
Veronikale ka viite  tuhandet  viite sadant rubla , millest Klara oli 
keeldunud. Veronika mõtles, et neil on veel pool maja ehitamiseks 
vajalikust  summast puudu ja ta võttis raha vastu. Hiljem saatis Kalev 
talle veel  seitse  sada rubla. Veronika saatis talle vastu kirja, et kui ta 
raha saatmist ei lõpeta, siis räägib ta kõigest Klarale.
 
Klara leidis arhitekti, kes nende maja projekti valmis pidi tegema.
Arhitekt   Joonatan kutsus nad enda juurde saunapeole. Peale saunapidu
tahtis Joonatan minna Pariisi, et oma silmaga näha kohta, kuhu maja 
ehitada tuleb, et seda paremini loodusega sobitada. Hommikul  enne 
Pariisi minekut läks Joonatan  kõigepealt  Veronika juurest läbi ja alles 
siis läks Klarat peale võtma. Veronika juures olles tegi ta katse naist 
suudelda . See katse läks tal korda. Pariisis veetsid nad kolmekesti 
toredasti aega, tekkisid ka mõned vaidlused. Muuhulgas sai Veronika 
teada, et Klara oli varem Joonataniga käinud. Samuti hoiatas Klara 
enda sõbrannat selle eest, et Joonatanil tekivad  tujud , mil teda mitte 
miski enam ei huvita ning see pidavat paarilisele emotsionaalses 
mõttes väga raskesti mõjuma. Kui nad tagasi Tallinnasse läksid, tahtis 
Klara, et teda viimasena koju viidaks. Kui ta Joonataniga kahekesti jäi, 
käskis ta mehel oma sõbrannale mitte haiget teha ning ütles, et ta 
nüüd Veronika juurde ei läheks. Joonatan läks siiski Veronika juurde. 
Veronika oligi tegelikult salamisi tahtnud, et Joonatan ta juurde läheks.
 
Klara pidi maja ehituseks puulaudu muretsema. Selleks pidi ta 
koos Jormaga tuttava metsaülema juurde sõitma. Metsaülem tegi 
naisele selgeks, et puulaudadest ehitamine läheb liiga kalliks, 
silikaadist saab palju väiksemate kulutusteta maja püsti. Esialgu ei 
tahtnud Klara oma plaanides muutusi teha, kuid kui ta  kuulis  kui kalliks
see lõbu tal maksma läheks, pidi ta endale tunnistama, et metsaülemal
on õigus. Metsaülem ja  Jorma  said omavahel hästi läbi. Klara tahtis ära 
minna, aga metsaülem tegi talle ettepaneku, et nad tema juurde 
elama jääksid. Klara nägi suurt vaeva, et metsaülema juurest ilma 
metsaõlema tundeid riivamata minema saada. Tagasiteel koju 
tunnistas  Jorma, et metsaülem oli tore mees, aga Kalev on siiski veel 
toredam. Klara pidi paratamatult sellepärast pead vaevama, mida 
poisile  öelda, kui ta tulevikus oma isa kohta pärima hakkab.
 
Klaral oli kiiresti  Joonatani  vaja, et talle muudatustest teada 
anda. Joonatan polnud veel projektiga eriti  tegelenud  ning seetõttu oli 
ka ümbertegemiste ulatus väiksem. Kui Veronika Joonataniga koju 
kahekesti jäid,  helises  uksekell. Ukse taga oli Virgo. Virgo ja Joonatani 
vahel tekkis väike sõnelemine, välja tuli ka üks Veronika pisivale ning 
peagi läks Virgo minema. Joonatani ja Veronika suhtele see väike 
vahejuhtum midagi halba ei teinud. 
Klara sai jälle metsaülemaga kokku, sest oli vaja  kivid  ära osta. Klara 
ajas paberiasjad korda, maksis kivide eest ning üks töömees tõi kivid 
Pariisi, Tuudami tallu.  Talus  avastas Klara suure üllatusega, et 
metsaülem Hardi  oli ehitanud sinna väikese varjualuse, kuhu kivid 
panna.
 
Kätte jõudis Jorma sünnipäev, sellel päeval kavatses Klara oma 
pojale mingit moodi selgeks teha, et Kalev ta isa on. Klara tahtis enne 
seda Kaleviga kokku saada ja arutada, kuidas seda teha. Vastupidiselt 
tema ootustele ei rõõmustanudki Kalev selle uudise peale, sest seitse 
aastat vaikimist (ka Kalev sai sellest hiljuti teada) oleks võinud tast 
väga kehva mulje jätta. Sünnipäevapeol rääkis Kalev pojale ära, et ta 
poisi  isa on, kuid tekkis tunne, nagu Jorma oleks arvanud, et tegu on 
vaid mänguga. Peole  tuli ka Veronika. Kui Veronika hakkas  lahkuma , 
tahtis Kalevgi minema minna. Põhjus oli lihtne - raha. Ega Kalev oma 
äraantud raha tagasi saada ei tahtnud. Ta andis hoopis majafondi veel 
tuhat rubla.
 
Joonatan ei olnud tükk aega Veronika juures käinud. See ei 
andnud Veronikale rahu. Ta helistas mitu korda, aga kõne katkestati 
ära. Lõpuks otsustas Veronika Joonatani juurde sõita, et vaadata, mis 
temaga lahti on. Ta koputas uksele, aga keegi ei avanud. Veronika 
katsus ukselinki, tuli välja, et uks oli lahti jäetud.  Majas  avastas ta 
Joonatani, kellel oli peale tulnud tüdimuse hoog, millest Klara talle 
rääkinud oli. Nad rääkisid omavahel avameelselt ning kui Veronikale 
jutust juba piisavalt oli, otsustas ta Joonatani juurest ära minna. Enne 
seda ütles ta Joonatanile, et kui ta tahab, siis võib talle helistada, aga 
ainult siis, kui tema, Joonatan, seda ise teha tahab. Joonatan ei 
helistanud terve kuu.
 
Naised läksid  Tartusse  potte  tooma , et pottsepal oleks kõik 
vajaminev sobival hetkel juba olemas. Pottide vedamiseks kulus neil 
kolm otsa. Kuna teekond oli pikk, pidid nad ühe öö ühes Tartu hotellis 
veetma . Kui nad lõpuks tagasi Tallinnasse jõudsid, tahtis Joonatan 
Veronikaga rääkida. Kuna Veronika oli võidust väsinud, lükkas ta selle 
jutuajamise homse peale. Aga Veronikal polnud mingit tahet suhet 
uuesti üles  soojendada .
 
Lähenes vana-aastaõhtu. Pidu toimus Klara juures. Kohale tulid 
Kalev ja Veronika. Õhtul tuli külla ka metsaülem Hardi, ainult esialgu oli
ta näärivana rollis. Hiljem tuli ta metsaülem Hardi kujul peole. Peol 
kutsus ta kõiki enda juurde, peolised olid nõus. 
Raamat lõppes Tuudami talus  nurgakivi  panekuga. Kõik 
tähtsamad tegelased raamatust olid kohal, ka Joonatan. Kõik said 
nurgakivi paikapanekust osa. 
Tegelased
Seda ei juhtu just tihti, et samade sõnadega saab iseloomustada 
kahte tegelast korraga, veel harvem kahte peategelast. Kuid Klara ja 
Veronika olidki iseloomult ühesugused, ainult mõni iseloomujoon oli 
ühel pisut tugevam kui teisel. Mõlema puhul oli tegu ka 
vanatüdrukuga. Üks erinevustest oli see, et Klaral oli poeg. Mõlemaid 
naisi sidus  armulugu  Joonataniga ning mõlema puhul lõppes see 
Joonatani tüdimuse hoo tõttu (Klaral nõudis see küll kahte sellist 
hoogu). Mõlemad armastasid ka palju  vaielda  ja nad olid väga tegusad.
Nii Klara kui ka Veronika olid mõnikord väga naiivsed. Selles raamatus 
sidus neid kõige rohkem aga Tuudami talu, mida nad kahepeale 
ehitama hakkasid.
Joonatan oli rikas, kuulus ja tunnustustega pärjatud arhitekt. 
Teda iseloomustati raamatus kui lõket. Kui ta põleb, siis seda teeb ta 
võimsalt ja ereda leegiga, aga kui ta  kustub , siis pole endisest enam 
midagi järgi. Just selline ta oligi. Oma „leegiperioodil“ oli ta väga lõbus,
elav ja aktiivne, kuid tema tüdimushood kustutasid selle leegi. Ta 
tundis naisi hästi ning tema jaoks polnud mingit probleemi naisi 
endasse armuma panna. Kuid ta armastas kuni järgmise tüdimushooni.
Lisaks tuleks veel mainida, et ta oli väga aus inimene. Ta rääkis kõigest
nii nagu asjad olid.
Kalev oli Jorma isa. Kalevi ja Klara  suhtesse  lõi kiilu Joonatani 
ilmumine Klara ellu. Kalev ei teadnudki, et ta isa on. Sellest kuulis ta 
alles siis, kui ta poeg juba kuue aastane oli. Ta oli väga viisakas ja 
arvestas  teistega , kuid Klara pidas teda seetõttu mökuks. Kalev tahtis 
väga oma poega toetada ja kasvatada. Pidev soov olla pojaga, saada 
kasvatamisest ka osa võtta hakkas teda mehelikumaks muutma. Ta ei 
lasknud teistel enam endale pähe astuda.
Põhiprobleem
Raamatu keskpunkti on pandud kaks vanatüdrukust naist, tegu 
on keskealiste  naistega . Kui muidu on neil peaaegu kõik eluks vajalik 
olemas, siis pereeluga on neil asi untsus.  Kummalgi  pole meest, keda 
nad armastaksid. Aga  pereelu  puudumisest tingitud tühimikud katab 
ära töö ja mured maja ehitamisega Pariisi.
Minu arvamus
Tuli valida mingi Kaugveri raamat. Ema ütles, et võta „Pariisi 
lõbusad naised“, see on meil kodus olemas ja oli ka päris  loetav  
raamat. Mõtlesin, et okei, siis ei pea vähemalt raamatukokku minema, 
kuigi pealkiri just eriti ei tõmmanud. Arvasin, et raamatus tuleb juttu 
ehk Pariisis elavatest lihtsameelsetest naistest. Kuid peale mõne lehe 
lugemist võttis asi hoopis teise pöörde. Tegu oli hoopis Eestis asuva 
Pariisi külaga, kuhu kaks vanatüdrukut endale maja ehitama hakkasid. 
Raamatu sündmustik  on päris huvitav. Mulle meeldis ka see, et 
raamatus näidati sündmusi kordamööda läbi mõlema naise silmade. 
Sealt, kus üks peatükk lõppes, läksid sündmused edasi läbi teise 
sõbranna silmade. Ainult lõpus pettusin ma veidi. Ma  lootsin  sealt pisut
konkreetsemat tulemust. Raamat oli lihtsalt ilusa lõpuga, aga seda, 
mis  sai kolmest mehest, kes nendega kuidagimoodi seotud oli, sellele 
raamat vastust ei anna. See-eest saab iga lugeja ise edasi 
fantaseerida, kuidas nende elukäik edasi minna võis.