Rahvuslik ärkamine Eestis (0)

Rahvuslik ärkamine Eestis ja Eesti sajandivahetusel

Rahvusliku liikumise eeldused

19.sajandil algas Eestis rahvuslik ärkamine. Oli sündinud vaba põlvkond. Alanud oli talude päriseksostmine, mis muutis talupojad oma maa täielikeks peremeesteks. Eestlastel oli oma haritlaskond , sihiks polnud kiire saksastumine, vaid töö oma rahva hüvanguks, näiteks rahvusliku eneseteadvuse kasvatamine.
Poliitiline olustik oli rahvuslikuks ärkamiseks soodne, 1855.aastal oli troonile tõusnud keiser Aleksander II, kelle vaated olid vabameelsed. Kasuks tulid hõõrumised vene keisrivõimu ja baltisakslaste vahel. Mõlemad tahtsid inimesi oma poolele meelitada.
Eeldused: mõisnike eeskostest vabanemine , talurahva eneseteadvuse ja haridustaseme tõus ning eesti soost haritlaskonna kujunemine.

Mõisnike eeskostest vabanemine

1866. aasta vallaseadus vabastas lõpuks talurahva mõisnike eeskostest.
Valiti valla volikogu ja ametimehed. Valla eesotsa asus vallavanem (mõni jõukam taluperemees, jälgis seaduste täitmist ja korda). Vallavanem võis rahatrahvi määrata või arestikambrisse toimetada.
Valla eelarvet käsutas volikogu, kes kehtestas maksud ning määratles valla kulutused( vallamaja , kooli, teede, sildade korrashoid , õpetaja palk, toetused). Kulutused tasusid volikogu liikmed ise, kuid ei koonerdatud.
Õpiti esindajaid valima ja koosolekuid pidama , valla poliitikat ajama. Omandati riigijuhtimiseks vajalike kogemusi.

Rahvahariduse edenemine

Üheks ärkamise eelduseks oli rahva haridustaseme kasv. Eestlaseste silmaring arenes tänu ajalehtedele ja raamatutele.
Talupoja haridustee algas vallakoolis(kohustuslik, eesti keelne), sellele järgnes kihelkonnakool, peale seda mingi saksakeelsetesse koolidesse järjekorras: kreiskool -> gümnaasium -> Tartu Ülikool. Tartu Ülikool oli baltimaade ainus ülikool, siin õppisid ka lätlased. 1870. Aastal rajati Eesti Üliõpilaste Selts, mille värvid olid sinine, must ja valge, millest said hiljem meie riigilipu värvid. Ka Läti värvid tulid sealt.

Johann Voldemar Jannsen(1819-1890)

Jannsen oli algusaastate keskne kuju, kelle sihiks oli rahva eluolu edendamine kehtiva korra raames. Virgutas eestlasi talusid ostma, andis tulusaid õpetusi põllupidajatele ja kirjutas hariduse vajalikkusest .
Esimeseks suuremaks ettevõtmiseks Perno Postimehe asutamine aastal 1857. Jannsenil oli lihtne, petlik ja rahvapärane jutustamisviis, see tegi lehe kiiresti populaarseks.
1864. aastal kolis ta Pärnust Tartusse . Ta võttis kõikidest üritustest osa. Tütar Lydia Koidula(1843-1886) oli suureks abiks. 1865. aastal loodi nende pere algatusel laulu- ja mänguselts Vanemuine .
Jannsen korraldas ka esimese eesti üldlaulupeo, mis toimus 1869. aastal Tartus. Seal oli eestlaseid üle kogu maa. Kasvatas kokkukuuluvustunnet ja andis jõudu ning julgust tulevikuks.

Jakob Hurt(1838-1907)

Jakob Hurt oli Otepää kirikuõpetaja, kes oli kõikide rahvuslike ettevõtmiste eesotsas 1870. aastatel.
1872. aastal asustati Eesti Kirjameeste Selts. Seltsi põhiülesandeks oli eestikeelse kirjasõna väljaandmine, eelkõige kooliõpikud. Esimeseks presidendiks seltsil oli Jakob Hurt. Ta kogus ja avaldas eesti rahvaluulet.
Asustati eestikeelne kreiskool Aleksander I auks, nimeks Aleksandrikool . Annetuste jaoks korraldati nn. tuluõhtuid(näitemängud, kontsertid, näitused). Korraldati komiteede suurkoosolekuid. Peakomitee eesotsas oli samuti Jakob Hurt.

Carl Robert Jakobson(1841-1882)

1878. aastal hakkas ta andma välja ajalehte Sakala, millest sai loetavaim leht Eestis.
Kui Hurt pööras tähelepanu põhiliselt vaimsetele väärtustele, siis Jakobson seadis esiplaanile majanduslikud olud.
Tänu liigsele enesekindlusele ja esiletükkivusele läks ta vastuollu oma mõttekaaslastega. Hurt läks Peterburi. Jakobson valiti 1881. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. 1882. Kevadtalvel sai ta kopsupõletiku ja suri sellesse. Tema noor surm vapustas ühiskonda.

Venestamine

1881. tõusis Venemaal troonile Aleksander III. Poliitiliste ümberkorralduste eesmärk oli muuta siinsed provintsid Vene riigi osade sarnaseks. Ametnikeks määrati kõikjal vene ametnikud, kes ei tundnud ei kohalikke olusid ega keelt. Asjaajamine muudeti venekeelseks. Vallategeleasi lasti lahti vähese vene keele oskuse tõttu. Vallavalitsused ja –kohtud seati Venemaalt saadetud talurahvaasjade komissaride järelvalve alla.
Venestamisaeg oli löögiks paljudele ärkamisaja tegelastele, kes olid tegelikult lootnud Vene riigi abile.

Raudteede ehitamine

1870. valmis esimene raudtee Eestis. Raudteega olid kiirelt ühendatud kõik Mandri-Eesti linnad. Raudtee olemasolek andis võimaluse vabrikute ja tehaste tekkeks, mida oli nüüd kergem toorainega varustada. Türile ja Kohilasse ehitati paberivabrikud, Pärnusse tselluloositehas , Tallinna metallitööstuseettevõtted. Raudtee soodustas põllumajanduse arendut, võimaldas värskete asjade turustamist suurtesse linnadesse.
Raudteevõrk aitas kaasa erinevate Eesti maanurkade ühendamisele.
Mitmed Eesti väikelinnad(Jõgeva, Elva jt) said alguse raudteejaamade juurde kujunenud alevikest.

Erakondade kujunemine

1896. aastal sai Jaan Tõnisson Tartu ajalehe, Postimehe, toimetajaks. Nad kaitsesid rahvuslikke vaateis. Oluliseim nõue oli emakeelse koolihariduse taastamine. Tõnisson ja tema mõttekaaslased kõnelesid eesti keelt demostratiivselt.
1901. aastal hakkas ilmuma ajaleht Teataja, mida toimetas Konstantin Päts(1874-1956). Oluliseimaks peeti rahvusliku olukorra parandamist. Sealt algas Eesti erakonnastumise algus.
Sajandivahetusel levisid sotsiaaldemokraatlikud ideed. Muutus arvestatavaks poliitiliseks voolus Eestimaal. Peeti vajalikuks rahvuslike huvide kaitsmist ja toetasid hiljem riikliku iseseisvuse saavutamist.

1905. aasta revolutsioon

Revolutsioon , mis algas Peterburis, levis kiiresti Baltikumis. Korraldati streike ja peeti miitinguid. Nõudmised Baltikumis olid: demokraatlike vabaduste kehtestamine, talurahvale maa andmine ja eeslaste poliitiliste õiguste laiendamine.
Revolutsioonisündmuste keskpaigaks oli mõistagi Tallinn. Linnas olid koosolekud ja rongkäigud keelatud(peeti surnuaedades, liivakarjäärides jms).
16.oktoobril.1905 toimus Uuel turul suur rahvakoosolek. Ilus sõjavägi, tapeti ligi sadakond inimest, palju oli haavatuid ja vigastatuid.
Järgmise päeva tsaari manmifestis lubati: isikuvabadust ja üleriigilise rahvaesinduse kokkukutsumist. Viimase korraldas ära Jaan Tõnisson, kes kutsus kokku rahvaasemike koosoleku. Kokkutulnud jagunesid kaheks: mõõdukad( soovisid konstitutsioonilist monarhiat ja eesti keele suuremat kasutusõigust) ja käremeelsed(nõuti demokraatliku vabariiki, tsaarivalitsuse boikoteerimist, keelduti maksude maksmisest ja väeteenistusest).
Detsembris algas üle kogu maa mõisate rüüstamine ja põletamine(eestvedajad oli Tallinna töölised), mille lõpetas karistussalkade saabumine.
Tegutsesid sõjakohtud ja karistussalkade ohviks landes 328 inimest(vallavanemad, kooliõpetajad, seltsitegelased). Paljud avaliku elu tegelased põgenesid maalt. Tähtsad ajalehed suleti.

Revolutsioonist maailmasõjani

Revolutsioon aktiviseeris rahvast. Hoogustus ühistegevuslik liikumine, hangiti põllumasinaid ja muud tööstuskapa, rajati piimaühistuid(ümbertöötlemine ja turustamine), kuivatati soostunud alasid. 1902 . Asustas Tõnisson Eesti Laenu- ja Hoiuühistu(ehk esimene Eesti rahvuslik pank ). 1906. Avati esimene eesti õppekeelega gümnaasium( Miina Härma Gümnaasium) ja 1907. kutsuti ellu Eesti Kirjanduse Selts, ülesandeks eesti keele, kirjanduse ja ajaloo uurimine . 1909. loodi Eesti Rahva Muuseum, kus oli ainelist kui ka vaimset vanavara.
Varem olid kuluurilised suhted peamiselt sakslastega, nüüd laienesid sidemed ka ülejäänud eurooplastega. Eesti noored olid väga tegusad kirjanduses, teaduses , kunstis ja keeleuuendustes.