10 d. "Faust" Kokkuvõte "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg- Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima,
suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde elu mõtet. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes
,,Faust" on Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia. "Fausti" algvariandi kirjutas Goethe tõenäoliselt aastatel 17731775. Faust on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga (Kurat ehk Mefistofeles teenib eluajal Fausti, peale Faust surma aga vastupidi). Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on
nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib
"Faust" Kokkuvõte "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning
on seadus koormaks inimsool. (Juurast) MEFISTOFELES: See eit on loodud kupeldaja, Just säärane kui meile vaja. Johann Wolfgang von Goethe- (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres 22. märts 1832 Weimar) "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse
Faust I osa Faust on doktor. Ta on depressioonis. Ta ei hinda oma teadmisi. Faust on oma toas, kirjutab. Kutsub vaimu välja. Faust ja Wagner tulevad linna. Rahvas koguneb nende ümber. Nad austavad Fausti, kui haritud doktorit. Nende juurde tuleb koer. Nad lähevad koos koeraga töötuppa siss. Ilmub kurat, nimega Meifistofeles. Kurat tahab Faustiga lepingut sõlmida. Selle lepingu sisu on järgmine: Maa peal teenib kurat Fausti, põrgus aga Faust kuradit. Nad löövad käed, et kui Faust kunagi hüüab: “ On ilus hetk, viibi veel” siis peab ta surema. Lõbusate tudengite jooma seltskond. Lauldakse, juuaks. Faust ja kurat astuvad sisse. Nad läksid sinna, et Faustil mustad mõtted meelest läheksid ja meel muutuks heaks ja rõõmsaks. Mefistofeles laulab ja pakub veini. Minnakse Mefistofesele kallale. Faust ja Mefistofeles lahkuvad nõiakööki. Faust soovib nõiajõuga nooreks saada. Mefistofeles räägib ahvidega
`'Faust'' See on värsstragöödia mida peetakse Goethe peateoseks. I. osa 1808, II. osa 1832. Ainet sai Goethe 16. Saj legendist. Kirjanik kasutab folkloorile omaseid tegelasi(groomed, nõiad, nümfid, inglid jne..). Teose filosoofiline alus Filosoofia põhiküsimus on teaduse ja mateeria vahekorrast. idealistide arvates on primaarne teadus, mis on loonud kui avastanud mateeria. Materialistic avadavat, et primaarne on mateeria, mille pika arengu tulemuseks on teadus. Faust arutleb filosoofia põhitõe üle ja jõuab järeldusele, et tõeline väärtus on vaid TEGU. Pühendus Goethe kirjutab, et fausti tegelased on teda juba varem huvitanud. Ta on tahtnud neid püüda, kuid need on hajunud. Eelmäng teatris teatri direktor, kirjanik ja näitleja vestlevad teatrist. Direktorit huvitas ainult raha. Näitleja unistuseks on see, et talle plaksutatakse. kirjanik esitab lavastusele kõrgemad nõuded.
annaabi.ee 
100 punkti
~ 2 lehte
26 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid