Õpilase
kooli nimi
Õpilase
nimi
Puitesemete
kaunistamine intarsia ja puitdekooriga ning katmine laki ja peitsigaReferaat
Tallinn
2016 Sisukord
Puitesemete kaunistamine 3
Intarsia 4
Peitsid 5
Peitsimine 6
Lakid 6
Lakkimine 8
Puidu peitsimise ja lakkimise erinevused 8
Puitdekoor 9
Puurdekoor 9
Süvadekoor e täpitsa- ja täkkedekoor 10
Panusdekoor 11
Pildid 13
Intarsia 13
Peitsitud puit 15
Kasutatud allikad 17
Puitesemete
kaunistamine
Tänapäeval
on metallid ja
plastid puidust
tarbeesemed meie ümber peaaegu välja
tõrjunud (välja arvatud mööbel).
Puit ei suuda nende materjalidega võistelda praktilisuses, küll aga
võistleb ta oma soojuse, värvitoonide mitmekesisuse ja
tekstuuri loodusliku iluga.
Puit on tänuväärne materjal lihtsa ning kõigile jõukohase
töödeldavuse poolest.
Vanasti
hinnati puitesemeid eelkõige praktilise kasutavuse poolest, kuid
leidus ka meistreid, kes nendesse oma ilumeele lisasid.
Nende
meistrite oskusi ja kogemusi anti edasi põlvest põlve.
Dekoratiivesemete
esmaülesanne on eeskätt kaunistada.
Praktilise kasutamise nõue jääb nende puhul tagaplaanile, tuleb
pearõhk asetada eseme esteetilisele mõjule.
Intarsia
Puit
oma värvitoonide ja tekstuuri mitmekesisusega on sobiv materjal
mosaiikornamentide ja figuraalsete kompositsioonide
koostamiseks .
Väärispuitu kasutati puitesemete inkrusteerimisel juba väga
ammu ,
kuid eriti populaarseks sai see mööblimeistrite juures 14.-19.
sajandil.
Aja
jooksul kujunes välja kaks erinevat tehnoloogiat.
Ühel juhul süvistati iga panustükk eraldi põhimaterjali sisse
(itaalia keeles „intarsiare“ – puitu süvistama), teisel juhul
kaeti kogu pind ühepaksuste puidutükkidega (prantsuse keeles
„marquetrie“ – tükkidega katma).
Kui
tehnika arenedes
leiutati mehhanismid õhukeste ühepaksuste
puitlehtede lõikamiseks, muutus viimane
tehnoloogia valdavaks, kuid
selle nimetusena on kasutusel nii „marketrii“ kui ka „intarsia“.
Eesti keeles on saksa keele vahendusel enam juurdunud sõna
„intarsia“.
Intarsiat võib edukalt kasutada mitmesuguste väikeesemete (nt
karpide ,
laegaste, kandikute jt.)
tasapinnaliste külgede, kaante ja põhjade
kaunistamiseks .
Tänapäeval kasutatakse intarsiatöös materjalina lehtvineeri ehk
spooni .
Intarsiatehnikat
tuntakse juba mitmeid sajandeid.
Intarsia õitsenguajaks oli XV ja XVI sajand Itaalias ja
XVIII sajand
Prantsusmaal.
Eestis esineb intarsia lihtsustatud kujul näiteks saarte
õllekannudel, kus selleks kasutati kadakast või mustast tammest
plaadikesi.
Intarsia
moodustatakse peamiselt värvitoonidelt erinevatest puiduliikidest,
kasutades nende
parimat looduslikku värvi, mis sobituks valitud
kavandile.
Väljavalitud puit lõigatakse, kujundatakse ja viimistlatakse
eraldi.
Pärast kõikide detailide
valmistamist , sobitatakse need kokku nagu
pusle ja liimitakse kavandile.
Ajalooline
intarsia on ühetasapinnaline.
Teda koostati kahel põhimõttel: tume või hele siluett vastavalt
heledal või tumedal põhjal või maaliline lahendus mitmete
puiduliikide ja värvitoonide
kasutamisel .
Uute väljendusvõimaluste otsimine on võetud kasutusele ka
kahetasapinnaline intarsia kahe variatsiooniga –
kujutatav motiiv
on
taustast viinerikihi võrra madalamal või kõrgemal.
Peitsid
Sageli
on vaja enne lõplikku viimistlemist – sõltuvalt värvist ja
tulemusest, mida
soovite saavutada – puidupoore täita ja puitu
toonida.
Väikesi pinnadefekte, näiteks pragusid ja vagusid, on võimalik
peita .
Peitsid võivad puidu tooni tunduvalt muuta või jääda ka üsna
tagasihoidlikuks lastes puidusüül läbi paista.
Peits imbub puitu ning värvib ainult puidupealispinna.
Tulemuseks on läbikumav värvitoon, mis toob esile ning rõhutab
puidu loomulikku tooni ning tekstuuri.
Peitse
toodetakse lahustuvate värvainete või mikropigmentide baasil.
Lisades veidi sideaineid, parandatakse
peitsi kinnitumist
pealispinnale.
Peitsi võib pinnale kanda pihustades, pintseldades või toodet
peitsi sisse kastes.
Kõikide peitside puhul annab parema tulemuse peitsi kandmine
värskelt
lihvitud pinnale.
Erinevad
toonimisvahendid võivad tagasihoidlikke puitmaterjale täiustada ja
värvisügavust lisada, lastes samas puusüül läbi paista.
Valmissegatud
õlipeits sisaldab lakibensiini.
Õlipeitsid
kiude pinnalt üles ei tõsta, kuid annavad
sellegipoolest hea tulemuse.
Piirituspeitse
lahustatakse
piiritusega ning need kuivavad kiirelt.
Keerulisem kasutada, kui teisi peitse.
Vesipeitse
on kergem lahjendada kui teisi petsitüüpe, need imbuvad hästi
puitu ning kuivavad sellevõrra aeglasemalt.
Seetõttu on neid lihtne kasutada ning need ei tekita enamiku
viimistlusainete pealekandmisel mingeid probleeme.
Müüakse valmisseguna kui pulbrina.
Peitsimine
Enimkasutatav on vees lahustuv pulberpeits.
Tööriistad :
kvaliteetne ja ebemetu pintsel,
svamm ja õhukesed
kummikindad Peitsi pulbrile valatakse kuum vesi peale, segatakse ja lastakse jahtuda.
Peitsilahuse jahtudes on peits kasutusvalmis.
Niisuta puit niiske lapiga ja kanna peits pinnale pintsli või svammiga.
Kandke peitsi ühtlaselt piki puidukiu suunda materjali pinnale.
Jälgige, et märjad servad kiirelt sulanduks.
Töö ajal kandke alati kaitsekindaid
Lakid
Lakk on läbipaistvate sünteetiliste kattevahendite üldnimetus.
Need on vastupidavad viimistlusained, mida laias laastus võib jagada
lahusti ja vee baasil valmistatud toodeteks .
Saadaval on palju tooteid, mis sobivad nii sise- kui välistingimustes
kasutamiseks.
Üks
populaarsemaid pintsliga pinnale kantavaid lakke, müügil on nii
kõrgläikeline, siidine kui ka matt lakk.
Eriti vastupidavat ja kõigele (põrandatest mööblini) sobivat
polüuretaani on kerge kasutada.
Väga
kiiresti kuivav akrüüllakk põhineb veel, seega peab pintslite puhastamiseks vaid veekraani lahti keerama . See lakk on vastupidav ning talub nii vett kui alkoholi.
Lühikese
kuivamisajaga, populaarne näiteks mööblitööstuses.
Pihustatavatest lakkidest on see eelistatuim.
Lakkimine
Laki
pealekandmiseks kasutatakse pehmet naturaalset pintslit või
kokkukeeratud puuvillasest riidetükist palli.
Sobiv alternatiiv on ka pihustamine, selleks on aga vaja erivarustust
ja vastavat tööpinda.
Pärast pinna korralikku ettevalmistamist vedeldage esimene lakikiht sobiva lahusti abil. Kandke kvaliteetse naturaalse pintsli abil lakk detaili pinnale, töödeldes kõigepealt nurki ja sooni ning seejärel laiemaid ja tasasemaid alasid. Soonte lakkimisel kasutage kitsamat pintslit (umbes 13 mm) ning laiemaid pindu lakkige suurema pintsliga (umbes 51 mm).
Tõmmake pintsliga puusüü suunas, sulandades märjad servad kiiresti kokku, enne kui need jõuavad kuivama hakta. Pärast kuivamist tehke 320-se lihvpaberiga vahelihv ning pühkige pind tolmust puhtaks. Lisage järgmised lakikihid.
Puidu
peitsimise ja lakkimise erinevused
Peitsimisega
antakse odavale puidusordile õilsam välimus, tumedam ja ilmekam
värvitoon või lihtsalt soovitud värvus. Puidule soovitud värvuse andmiseks kasutatakse vee-, piiritus - ning
keemilisi peitse.
Lakkimine
on enamkasutatav viis läbipaistva ja vastupidava kelme tekitamiseks
puidu pinnale.
Lakkimiseks kasutatakse peamiselt piiritus-, õli- ja nitrolakki.
Puitdekoor
Sajandite
vältel on tööriistu, tarbe- ja dekoratiivesemeid kaunistatud
süvenditega.
Kuigi me tänapäeval hoidume esemete ülekuhjamisest
süvenddekooriga, ei tohiks me seda vana kaunistusviisi siiski ka
päris unarusse jätta, ka tuleks rohkem mõelda sellele, et nuga ja
peitel pole ainukesed vahendid süvendite tegemiseks.
Selleks
kõlbavad ka ketassaag, puu- ja rauapuur, viil, mitmesuguse vormiga
metallist täpitsad, hambaarasti puure meenutavad freesid, liivajuga
jne.
Süvendeid võib materjalisse mitte ainult lõigata, vaid ka pressida
ja vajutada .
Puidu
looduslik ilu tuleb täielikult esile ainult kvaliteetse
viimistlusega pinnal.
Mõnel juhul on puidu pinda otstarbekas ilmestada dekooriga.
Kuna ka see toimub enamasti pärast eseme või detaili lõplikku
vormimist, võib kaunistamisoperatsioonid arvata viimistlustööde
hulka.
Puurdekoor
Puurisüvendite
tegemiseks kasutatakse nii puidu- kui ka rauapuure.
Puidupuuridest tsenter -, kruvi- ja spiraalpuuriga saab lõigata
järsuservalisi ja lamedapõhjalisi lohke, mille keskele jääb
puuritsentrist tekitatud auk.
Ühe
ja sama puuriga saab teha ainult ühesuuruseid, kuid erineva
sügavusega lohke.
Senkpuuri ja spiraalse rauapuuriga saab lõigata koonilisi lohke. Samade puuridega saab puurida erineva läbimööda ja sügavusega
süvendeid.
Puurisüvendeid
kasutatakse pinnafaktuuri saamiseks nii ranges kui ka vabas rütmis.
Neid on võimalik kasutada ka koos sälklõike, täkete ja
täpitsadekooriga.
Süvadekoor
e täpitsa- ja täkkedekoor
Täpitsadekoor.
Kõige algelisemaks kaunistuseks puitesemel on tömbi riistaga eseme
pinda vajutatud, surutud, või pressitud lohk .
Kasutatavad on punkt, joonelõik, kolm- ja nelinurk nii pind- kui
joonelise kujundina, sõõrpind ja ringjoon ning terava- ja
tömbiharulised tähekesed.
Täpitsadekoor lüüakse puidule metallist täpitsatega, mille tasapinnalised otsad
puidukiudusid kokku suruvad.
Erinevalt lõiketeradest võib täpitsaid välja viilida ka näiteks
pehmest mittekarastuvast terasest .
Täpitsakiri peab koosnema võimalikult lihtsatest kujunditest, mille vahed on küllalt suured.
Vastasel juhul kipuvad puidu külgpinnal lahti rebenema ka täpete
vahele jäävad puidukiud .
Pehme puidu puhul on takistuseks ka süvendite servade ümmardumine.
Sootuks täpsemat ja efektsemat dekoori on võimalik pressida puidu
otspinnale, kuigi tööesemete juures on selliseid võimalusi
kasinalt.
Täkkedekoorist.
Faktuurimine terariistaga täkkimise teel ja dekoorimine
täkkeornamendiga on vanimaid ja ürgsemaid puitesemete kaunistamise
viise.
Täkkekaunistus eelnes sälklõikele.
Täke on õieti sälklõike üks osa, tema algus, sest
teravapõhjalise sälgu lõikamisel tehakse esmalt sügav täke, siis
alles lõigatakse sälk täkke suunas viltu alla.
Täkkimisel
surutakse
või lüüakse puidu pinnasse lõiketera, kuid ei lõigata laastu.
Läbilõigatud puidukiud surutakse külgsuunas kokku ning pinnasse
jääb tera ristlõike kujuline süvend – täke.
Täkkeid
võib puidusse vajutada pussnoa otsa või peitli nurgaga , kuid
paremaid tulemusi annab siiski vastavate täkistate kasutamine, mille
otsa teritus ja terakeha profiil vastavad täkke kujule .
Sel juhul ei olene täkke kuju terale mõjuva jõu suurusest.
Kasulik on valmistada mitmesuguse terakujuga täkitsate komplekt,
milllele saab lüüa vasaraga (kõvemate puiduliikide täkkimisel)
või vajutada käega (pehmemate puiduliikide täkkimisel).
Täpitsa-
ja täkkedekoor on
lihtsad kaunistamisviisid, jõukohased ka noorematele õpilastele.
Neid võib kasutada ka üheaegselt.
Kindlaksmääratud elementidest (töökojas leiduvate täpitsate ja
täkitsate jäljendeist) võivad õpilased kavandeid ka ise koostada.
Panusdekoor
Puitesemeid
võib kaunistada ka teiste materjalidega, mis süvistatakse puidu
pinnasesse või kinnitatakse selle külge.
Sellist moodust nimetatatakse panustehnikaks.
Panusena võib kasutada metalle , merevaiku, plastmasse, teist värvi
puitu, õlgi jne.
Metallpanusena on soovitatat kasutada värvilisest metallist (vasest,
messingist, alumiiniumist) naelu, neete, traati või plekiribasid.
Kõige lihtsam on kinnitada naelu või naelataoliselt teritatud
traadijupikesi, sest neid saab puidusse lüüa eelneva süvistamiseta.
Mõnikord õigustab end ka harilike terasnaelte kasutamine.
Neetidele ja jämedamale traadile tuleb ette puuride augud.
Plekiriba olgu kitsas (3-4mm) ja ühest servast veidi õhemaks
töödeldud.
Siis piisab kaldpeitli nurgaga lõigatud täkkejoonest, et plekiriba
puidu pinasse lüüa.
Plekiribast panus võimaldab dekoorina kasutada kõverajoonelisi
figuurikesi.
Paksema metalliriba jaoks tuleb pinnasse lõigata täpse laiusega
soon, mida on kõige lihtsam teha näiteks ketassae, treipeitli või
universaalpuuriga.
Loomulikult saab sellisel juhul ainult sirg- või ringjoonelisi
lahendusi.
Süvistatud
puitpanus kujutab endast lihtsat puitmosaiiki, mille koostamisel nii
panusetükikesed kui süvendid lõigatakse tänapäeval
mehhanismidega.
Ketassaega lõigatud soonde on lihtne liimida vastava profiiliga
liistukesi ja puuritud aukudesse lõikepeadega lõigatud pulki.
Sageli
kasutatakse puidu kaunistamiseks ka reljeefset metallpanust.
See moodus oli väga levinud keskaegsete linna käsitöömeistrite
valmistatud esemete juures.
Enamasti oli siis metallpanusel aga ka praktilise otstarve (näiteks
lukusildid, hinged , käepidemed).
Tänapäevalgi võiks otsida selliseid seoseid .
Peale
puidu ja metalli tulevad panuse materjalina arvesse veel plastid. Plast kui tehismaterjal peidab endas ohtu liigse kuhjamise korral
looduslikku puidu pinda varjata.
Seetõttu on pinnale liimitud panusena parem kasutada loodusmaterjale
– õlgi, kasetohtu jne.
Loodusmaterjalid sobivad eriti noorematele õpilastele, kellel on
neid lihtne lõigata.
Õlgpanusega kaunistatud ehistööd kuuluvad ukraina ja valgevene
rahvuslike käsitööesemete hulka ja neid valmistatakse seal palju
ka õpilaste poolt.
Meil tuleks vältida naaberrahvaste ornamentide kopeerimist ja leida
omanäolisi variante .
Pildid
Intarsia
Peitsitud
puit
Kasutatud
allikad
Rihvik,
E. (1978). Puitehistöö koolis. Tallinn:Valgus.
Mölder,
A. (1968). Puit vormis, vorm puidus. Tallinn: Kunst.
Davy ,
P. (2008). Puutööraamat. Tallinn: Varrak
Lorenz ,
J. (2006). Puutöö käsiraamat. Tallinn: Sinisukk
Guidice,
A. (2005). Puutöö A & O. Tallinn: TEA
(2016)
AS SYNTEMA koduleht . (www) http://www.syntema.ee/firmast.ht m
(2.01.2016)
(2016)
Antiigiveeb.ee koduleht. (www) http://www.antiigiveeb.ee/antiigiveeb/ope/moobel/viimistlemine-hooldus-2/
(3.01.2016)
(2016)
Nokitse.ee koduleht. (www) http://www.nokitse.ee/puitpindade-v%C3%A4rvimine/lahusti-baasil-puidupeitsi-kasutamine (2.01.2016)
(2016)
Tarmatrade.ee koduleht. (www) http://www.tarmatrade.ee/tooted.php?cat=206 (3.01.2016)
Kõik kommentaarid