"Protsess“ Franz Kafka - kokkuvõte (39)

Franz Kafka „Protsess“

Kokkuvõte (subjektiivne*)
Romaan Josef K. nimelisest mehest, kes ühel hommikul arreteeritakse teadmata põhjustel, mida ei talle ega ka kellelegi teisele ei avalikustata. Talle tehakse teatavaks, et ta peab ilmuma kohtu ette ja on käimas protsess tema süüasja kohta.
Arreteerimine
Ühel hommikul veidi enne K. kolmekümnendat sünnipäeva ilmuvad tema elukohta ametnikud, kes teevad K.le selgeks, et ta on arreteeritud, täpsustamata mille eest. Siiski peab K. ilmuma Asjaajamiste komitee ette ja ennast kaitsma. K. arvab , et see kõik on vaid nali. Siiski, pärast seda, kui tal lubatakse vahetada öösärk ülikonna vastu, kohtub ta politseiülemaga, kes tundub k.le isegi meeldiv. Pärast jutuajamist ametnikud lahkuvad ja jätavad k. omapead . K. ulatas uurijale käe, millele too ei vastanud. Jutu käigus lõhuti pr.Grubachi serviis ja tekitati talle peavalu. Politseiinspektor võttis K. vastu preili Brüstneri toas, kus viibisid ka kolm ametnikku pangast, kus K. töötas. (K. oli pangas saavutanud küllaltki hea koha, ning tal olid head suhted panga presidendiga, aga mitte nii head asepresidendiga, kes kõigest hoolimata pidi K., kui arvestatava jõuga, suhteid parandama hakkama*) Sama päeva õhtul läks K. Brüstneri juurde vabandama, kes oli nii hilisest jutuajamisest pisut ehmunud. Nende juttu kuuli pealt majaomaniku sugulane, kes magas kõrvaltoas. K. oli valmis preili au eest seisma ja ütles viimasele, et ta teeb kõik heaks. Ta rääkis talle ka seda, et oli arreteeritud. Rohkem ta preiliga kokku ei juhtunud, sest naine samahästi kui vältis teda.
Kohturuum (esimene ülekuulamine)
Josef otsustab lõpuks siiski kohtusse kohale ilmuda, peale seda, kui talle töö juurde helistatakse. Panga asedirektor oli K. Enda juurde sööm kutsunud, aga K. Pidi kutsest loobuma . Pärast saadud kõnet jäi K. Telefoni juurde seisma, samal ajal, kui panga ad. Rääkis, ja selleks, et endale vabandust leida, ütles K., et talle unustati täpsustada kellaaega. Asedirektor pakkus talle lahkesti, et K. võib neile tagasi helistada, aga K. loobus sellest ning tema vabandus muutus veelgi mannetumaks. Kohtu asus küllaltki kõrvalises linnajaos ja K. le üllatuseks kõige ülemisel korrusel. Ta oli otsimisele kulutanud päris pikka aega, sest selleks, et vältida ütlemist, et otsib kohust, ütles ta hoopis, et otsib meistrit (käsitöölist*), keda ta siiski ei leidnud. Lõpuks jõudis ta ühte ruumi, kus oli väga palju rahvast ja kogu inimsumma keskel oli naine, kes K. järel ukse sulges ja ütles, et teda oodatakse . Kohturuumi astudes nägi K., et ametnikud jaguneksid justkui kahte leeri, aga see oli vaid pettekujutelm. (Ametniku tundis ära ühe teistsuguse nööbi järgi. Spetsiifiline*) K. polnud mitte midagi ette valmistanud ja otsustas rääkida nii, nagu asi talle tundus. Kohtunikuks oli nooremapoolne mees, kelles K. autoriteeti ei näinud. Kõigele lisaks tegi K. nalja kohtuniku raamatu üle ja see võttis kohtuniku kohmetuma. K.le aplodeeriti (üks pool) ja sellest sai mees innustust. Ta hakkas veelgi vaimustunumalt rääkima ja tegi kohut küllaltki maha. Kogu selle tegevuse käigus astus kohturuumi seesama naine, keda K. oli enne eesruumis näinud. Tema tulek häiris pisut K.d, veidi aega hiljem nägi K. kuidas üks mees selle sama naise kinni