Poliitika mõiste Mis on poliitika olemus? Milles seisneb poliitika? Kus võib tekkida poliitika? Olulised mõisted: · Poliitika on erinev eriajastutel ja erinevates riikides. · Järjest rohkem elu valdkondi on seotud poliitikaga. · Poliitika tähtsus kasvab poliitikas osalevate inimeste tõttu. (Või tähendab see seda, et üksikisiku tähtsus poliitikas langeb? ) Sõna poliitika pärineb Kreeka keelest. ,,Zoon politikon" Aristoteles võttis selle mõiste kasutusele. Polis linnriik Zoon politikon ehk linnriigi loom. Inimene on poliitiline loom. (Lootusrikas definitsioon) ,,Poliitika on nähtus, kus inimesed tulevad kokku ning räägivad, kuidas oma elu õiglaselt korraldada." Clauscwitz ,,Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega." Kas on võimalik poliitika ilma inimesteta? Arutle! Poliitika on protsess, mille läbi üks osa inimrühmast saavutab ning põlistab oma võimu teiste üle
See materialistlik inimeseteooria on lähtekohaks Hobbes'i filosoofia kõige tähtsamele ja jäävamale osale- tema riigiteooriale: enne kui inimesest saab kodanik, on ta loomu poolest olend, kes tahab ennast säilitada ja peale selle veel oma eksistentsi veel nautida. Ta tahab endale võimalikult palju aega ega hooli oma ligimesest. Ta ei ole oma loomult seltsi otsiv 4 olend nagu Aristotelese Zoon politikon, inimene on kui poliitiline loom, vaid uusaegne, pidevalt omataolistega konkureeriv kodanlane, varajane kapitalist. Seetõttu sõlmivad nad lepingu, millega nad loovutavad tsentraalse instantsi-suverääni-osa oma loomulikust õigusest võimalikult palju kasu saada. Suverään peab suutma tagada, et kõik peavad kinni suveräänse lepingu tingimustest. Sellepärast peab tal olema sõjaline jõud ja maksustamisõigus. Samuti peab ta kontrollima riigi vaimu-ja usuelu, et suuta eos lämmatada
Sellest lähtus ka tema eetikaõpetus. Õnne, püüdluste ülima eesmärgi, saavutab inimene oma loomusesse kätketud võimalusi, eelkõige mõistust arendades. Eetilised voorused tugi- nevad seejuures mõistuspärasele tegevusele, dianoeetilised voorused arukale mõtlemisele. Vooruslik elu eeldab tahtekasvatust. Riigi peaülesandeks pidas Aristoteles kodanike kõlbelist kasvatamist. Ainult omasugustega kokkupuutes võib inimene kui zoon politikon saavutada kõlbelise täiuslikkuse. Aristoteles oli orjapidajate ideoloog, ta õigustas sõnaselgelt klassierinevusi, kurnamist ning rõhumist. Ta kirjutas ka mitu olulist loodusteaduslikku uurimust. Hellenismiaja filosoofia (epikuurlased, stoikud, skeptikud) - Aristotelese järgsel ajajärgul toimusid sügavad ühiskondlikud muudatused. Kreeka linnriigid alistusid Makedoonia võimule ja said hiljem Rooma riigi osaks. Tugevad
See tung on paratamatu, järelikult ei saa inimese vabast tahtest juttugi olla. See materialistlik inimeseteooria (antropoloogia) on lähtekohaks Hobbesi filosoofia kõige tähtsamale ja jäävamale osale, tema riigiteooriale: enne kui inimesest saab kodanik, on ta loomu poolest olend, kes tahab ennast säilitada ja peale selle veel oma eksistentsiuuri nautida. Ta tahab endale võimalikult palju ega hooli oma ligimehest. Ta ei ole oma loomult seltsi otsiv olend nagu Aristotelese Zoon politikon, inimene kui poliitiline loom, vaid uusaegne, pidevalt omataolistega konkureeriv kodanlane, varajane kapitalist. Hobbesi kogemus kodusõdadega lõhestatud maailmast ütleb, et inimene on inimese hunt: homo homini lupus est. See ei ole Hobbesi moraaliotsustus, vaid lihtsalt loodusliku seisundi kirjeldus. Inimesed kisuksid üksteist lõhki, kui neil puuduks aru, mis ütleb, et on üks asi, mis on nende kõikide huvides - see on rahu. Seetõttu sõlmivad nad lepingu,
kleebitud. Tema eetikat kokkuvõttes: me ei toimi õigesti seepärast, et oleme vooruslikud, vaid oleme vooruslikud, sest toimime õigesti. Me oleme seda, mida korduvalt teeme. Ühiskonnast ja poliitikast. Inimene juba oma loomu poolest kaldub elama ühiskondlikku elu s.t. et soovib elada teiste inimestega koos ja vajab osadust teiste omataolistega. A. on nimetanud seetõttu inimest ,,ühiskondlik loom" (zoon politikon kr.k.), kes selleks, et hästi hakkama saada ja elada vooruslikku ja õnnelikku elu vajab teisi inimesi (üksi võib tema arvates elada ja hakkama saada vaid loom või jumal). Ta vastandas enese käsitlust ideaalsest riigist Platoni omale. A. hindab eraelu, vabadust ja eraomandust. Tema arvates on üksikisiku heaolu tähtsam kui riigi oma või vähemalt ei tohi üksikisiku heaolu oluliselt kannatada, et riigile tagada heaolu. Ta ei
olemas, eetilised eesmärgid teostuvad teiste tegevuste kaudu. NB! Eetiline käitumine eeldab valikuvõimaluste olemasolu ja oma tegevuse tagajärgede selget teadvustamist. Aristoteles eetikast Aristoteles (384 322 eKr) oli esimene, kes hakkas tegelema eetika kui iseseisva uurimisobjektiga. A. huvitab tegutsev ja toimiv inimene. A. käsitluses inimene on: · zoon politikon (ühiskondlik olend) · zoon logistikon (mõistuslik olend) A. ei lähtu käskudest ja keeldudest vaid püstitab küsimused: mis on hea elu? (kuidas on meeldiv elada?) mis on hüve? mis on õnn? Praktilisel tegutsemisel on suundumus mingi hüve poole ülim hüve on eudaimonia (õnn või parim elu), sest õnne me valime tema enda pärast. Eetiline käitumine ei ole antud sünnipäraselt, eetiliseks inimeseks saadakse loomutäius (voorus) on kujundatav.
Regime: The Changing Views of Russians, UK: Cambridge University Press 20. Russia', Democratization, 18(3), 655-681 21. Sakwa, R. ( 2008). Putin: Russia's choice (2nd ed.). New York: Routledge 22. Smyth, R., Anna, L.; Brandon W. (2007). Engineering Victory: Institutional Reform, Informal Institutions, and the Formation of a Hegemonic Party Regime in the Russian Federation, Post-Soviet Affairs, 23(2), 11837. 23. Suttner, R. (2006), Party dominance theory: Of what value?, Politikon, 33(3), 277-297 24. White, D. (2011). Dominant party systems: a framework for conceptualizing opposition strategies in
omistatakse ka nn. isetekkimise võimalus: mõningate putukate tekkimist roiskuvast lihast peetakse täiesti kindlaks tõsiasjaks. Aristoteles jaotab loomariigi kaheks põhiklassiks: verega ja verteta loomadeks. Aristotelese vaateid ühiskonnast. 1. Inimühiskonna areng ja alused. Inimene oma loomult kaldub ühiskondlikule eluviisile, kes tingimata vajab teiste omataoliste juuresolekut. Seega on inimene sõna otseses mõttes "ühiskondlik olend" ("zoon politikon"), kes tingimata vajab, selleks, et ise elada vooruslikku elu, teisi taolisi oma kõrval ja läheduses. Õnn seisnebki vastastikuses mõistmises ja lugupidamises või teisisõnu - armastuses. Tegelikult on see vajadus kogu ühiskondliku elu aluseks. Täiusliku ühiskonna vormiks on riik. Riigi otstarve seisneb oma kodanikele õneliku elu võimaldamises. Iga ühiskonna algvormiks on perekond, mis tekib mehe ja naise abielust. Kuigi riik on ülim ideaal, ei kao selle kõrvalt
n Politoloogia ja halduse teadusühing puudub, väheaktiivselt tegutsetakse Eesti Sotsioloogide Liidus n Teadustöö ja õpe on alarahastatud, vahendid ennekõike tasulisest õppest ja Euroopa Liidu uurimisprogrammidest n Üliõpilased on suutnud koostöö paremini käivitada MTÜ Riigiteadlaste Ümarlaud ja haldusjuhtide suvepäevade kaudu II Loeng Poliitiline inimene Inimene ühiskondliku olendina n Aristoteles: zoon politikon n Isend, isik ja isiksus n Sotsiaalselt konstrueeritud tegelikkus: tähen-duste, kõne ja oskuste sotsiaalne tingitus n Lapse ja teovõimetu füüsiline abitus ja sõltuvus n Eraldatuses kasvanud lapsed n Lindpriius sugukonnas n Vs Robinson Crusoe üksikul saarel n Kultuur ja geenid: ühemunakaksikud Sotsialiseerumine n Sotsialiseerumiseks nimetatakse protsessi, mille käigus isik võtab omaks ühiskonna kultuuri ja struktuuri ning kujuneb tema isiksus
Naine on intell. reserv. Atlantoloogia-atkantuse teadus, müütiline mander. Pl. pidi kõlblikuks 2 riigivormi: monarhia- päritav võim(dünastia) ja aristokratia-targemate võim.Järgmised ei kõlble: oligarhia-rikkus ei tähenda alati tarkust, timokraatia-diktaator kasutati võimul olemisel demagoogiat, odav populaarsus, demokraatia-rahvas on omamoodi ohtlik, meeletused. Aristoteles(384-322) loogika teaduse rajaja, süllogistika.Poliitiline fil."In on poliitiline loom" ,,Zoon politikon".Pl. õp. Ritorika kõnekunsti õppejõud. avas Lyceion (pr lütseum), kus uurisid tead. meetodil. Õppetöö: 1)eksoteeriline-laiale publikule- pop-teaduslik. 2)esoteeriline-huvistele, kitsas ring.Teaduslik.Õnne õpetus e eudaimonoloogia. In elu eesmärgiks on õnn. elu.Vaba, head suhted, meelerahu."Terve mees kehas, terve vaim". Vormiõpetus- igale asjale on omane sisu ja vorm.Vorm on tähtsam ja püsivam.Põhjusõpetus-Igal asjal on 4 tüüpi põhjusi a)aineline p
hüljatakse). Kuid olemegi eksinud ajast ettepoole... 1 Hinge surematust, mida näiteks Platon käsitleb kuulsas dialoogis Phaidros, ma siinkohal ei puuduta. 3 Võtame edasise analüüsi aluseks neli inimese ideaaltüüpi, mis Lääne tsivilisatsioon on aegade jooksul sünnitanud2. Antiikajast pärineb poliitilise inimese tüüp (zon politikon), kes saab õnnelik olla vaid teiste inimeste seas hästivalitsetud riigis. Keskaeg lõi usuinimese ideaali, kes leiab õnne vaid siis, kui ta on oma suhted Jumalaga hästi korraldanud. Valgustusaeg viis täide liberalismi unistuse ja sünnitas majandusinimese (homo oeconomicus), kes ratsionaalselt kalkuleerib, mis talle kasulik on. 2 Philip Rieff. ,,Freud. The Mind of the Moralist". Viking Press 1959. Tsiteeritud läbi Sigmund Freud. ,,Inimhinge anatoomiast"
eripäraks on formaliseeritud õiguse keskne roll ühiskonnas. Seaduste tundmine oli kesksel kohal ka Rooma eliidi hariduses. Ühiskond jagunes kaheks rühmaks: plebeid ja patriitsid. Riigiorganeist tähtsaim oli senat. Lisaks 2 konsulit (üks neist pidi olema plebei) ja rahvatribuunid. Alul oli tegemist üsna tüüpilise antiikse demokraatiaga, mis oli siiski aristokraatsem nt Ateena demokraatiast. Samas poliitika (st ühiskonna-asjad) Roomas nagu Kreekaski inimeste auasjaks - zoon politikon. Rooma võimu laienemine Rooma võimu laienemine oli järkjärguline. Divide et impera – jaga ja valitse. Üldjuhul olid roomlased allutatud linnade vastu suuremeelsed. Säilis autonoomia - munitsiipium. Sageli oli initsiatiiv mitte Rooma käes, vaid Rooma väed nö kutsuti appi - nt kutsus Etruski linn Clusium Rooma IV sajandi alul appi gallialaste vastu (kes olid Po orgu asunud juba V saj). 3.2 Puunia sõjad ehk sõjad Kartaagoga
· Keskmine tuleb valida liialduse ja puuduse vahel. · "Armastada ei saa seda, keda sa kardad, ega seda, kes · Poliitika kardab sind." · Kõigi vooruste koondmõiste on ÕIGLUS. · "Silmanähtavus kahaneb tõendusvahenditega." · Inimene on ühsikondlik loom zoon politikon, kes vajab · "Tõelist sõpra tuntakse hädas." ühiskonda. · "Pole olemas muret, mida aeg ei vähenda ega · Inimeste suur enamus on loomult rumalad ja laisklejad, pehmenda." keda tuleb kasvatada. · "Kaheldes jõuame tõeni." · Iga olendi kõrgeim väärtus on tema eripära
mitte võimuvõitlus ja võimu teostamine (nagu see valdavalt saab olema uusajal), vaid praxis tegevus, mille eesmärk on temas endas - ühiskonna tasandil. Poliitika on inimese loomuse täideviimine, tema kui looduslik-sotsiaalse olendi eneseteostamine kaasinimestega koos tegutsedes. Tema kuulus inimese määratlus inimene on loomult polis`lik olend just niisugust poliitika-mõistmist lühisõnastuses rõhutabki. Vanakreeka keelest sageli poliitiliseks loomaks tõlgitud zoon politikon on kindlasti ebatäpne ümberpanek. Aristoteles arutleb, et madalamad olendid, taimed ja loomad, ning kõrgemad jumalad, elavad väljaspool polist. Teisalt siiski on ju olendeid, kes elavad lävimises enesesarnastega, nt mesilased ja sipelgad, siis lisab ta inimese eelmise määratluse juurde täiendavalt: inimene on endas logos `t kandev olend. Siin rõhutatakse seda, et polise elu toimub mõistusliku aruteluna kõige olulisemate poliitiliste väärtuste üle
Mis on olluline, mis mitte. Ehk eriarvamuste leidmine arutlevas demokraatias (mis oleks justkui ratsionaalne) on sama oluline kui (ratsionaalse) konsensuse leidmine. - Mõned sotsioloogia jaoks tähtsad küsimused, millele vastata saab ainult oletamisi: * Kas inimene on oma põhiolemuse poolest ratsionaalne/irratsionaalne; homo oeconomicus või suunavad teda emotsioonid, arvestamine teiste heakskiiduga, tavad jne? * Kas inimene on loomuselt sotsiaalne (Platon/Aristoteles: Zoon politikon ja kahejalgne karvutu (ja viievarbaline)) või asotsiaalne = ühiskonnaga vastuolus (Freud: Lustprinzip ja Realitätsprinzip)? * Kas ühiskond on harmooniline (Parsons ja funktsionalistid) või konfliktne (Marx)? * Kas otsustav on subjekt või struktuur, kumba uurima peab? inimesel on vaba tahe/ei ole (miks on kl 16-17 kõik tänavad autosid täis . miks inimesed seda .tahavad.?) # eelpool mainiti 2 definitsiooni, see küsimus koondab suurt osa vastuoludest
mille eripäraks on formaliseeritud õiguse keskne roll ühiskonnas. Seaduste tundmine oli kesksel kohal ka Rooma eliidi hariduses. Ühiskond jagunes kaheks rühmaks: plebeid ja patriitsid. Riigiorganeist tähtsaim oli senat. Lisaks 2 konsulit (üks neist pidi olema plebei) ja rahvatribuunid. Alul oli tegemist üsna tüüpilise antiikse demokraatiaga, mis oli siiski aristokraatsem nt Ateena demokraatiast. Samas poliitika (st ühiskonna-asjad) Roomas nagu Kreekaski inimeste auasjaks - zoon politikon. Rooma võimu laienemine 15 Rooma võimu laienemine oli järkjärguline. Divide et impera – jaga ja valitse. Üldjuhul olid roomlased allutatud linnade vastu suuremeelsed. Säilis autonoomia - munitsiipium. Sageli oli initsiatiiv mitte Rooma käes, vaid Rooma väed nö kutsuti appi - nt kutsus Etruski linn Clusium Rooma IV sajandi alul appi gallialaste vastu (kes olid Po orgu asunud juba V saj).
Ateena lähedale Lykeioni gümnaasioni oma kooli toonase Hellase kuulsaim filosoof Aristoteles. Siin valmis arvatavasti oluline osa tema kogu varasemat kreeka õpetust sünteesivatest ja süstematiseerivatest teostest, teiste seas ka "Poliitika" (õpetus polisest riigist), kus filosoof esitas empiirilistele näidetele tugineva teoreetilise ühtevõtte kreeka linnriigist, sõnastades muuhulgas ka inimese olemuse möödapääsmatult ühiskonda kuuluva olendi ehk "poliitilise loomana"(zoon politikon). 324. a., kui Aleksandri varasem kaasvõitleja Harpalos suure raha ja palgasõduritega Kreekasse põgenes, keeldusid ateenlased teda esmalt vatu võtmast, lubasid aga varjupaika, kui ta sõdurid Peloponnesosse jättis. Raha, mida Harpalos ateenlastele pakkus, deponeeriti akropolil, Harpalos ise aga oli sunnitud, pärast Aleksandri nõuet pagulane välja anda, põgenema Kreetale, kus ta mõrvati. Pagendusse pidi minema ka
linnas ja selle tegemistes. Perikles ütles: "Inimene, kes ei tunne huvi avalike asjade vastu, on kasutu" ja ,,Kuigi vähe on poliitika algatajaid, oleme me kõik poliitika üle otsustajad". (nagu kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik..) Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. Inimene on polise loom (zoon politikon). Ateenlase religioon oli linna religioon, usulised sündmused olid linna sündmused ja kunst oli linna kunst. Aristoteles ütles: "Ateenlase konstitutsioon on tema elustiil" (mitte legaalne struktuur). Avalikus ametis olemine polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus iga tavalise kodaniku elus. Aristoteles väitis "Ateena Konstitutsioonis", et umbes iga kuues kodanik osales igal aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus)
elemente sellest ülimast heast, mis väljendus selles, et inimene omas kohta linnas ja selle tegemistes. Perikles: "Inimene, kes ei tunne huvi avalike asjade vastu, on kasutu" ja ,,Kuigi vähe on poliitika algatajaid, oleme me kõik poliitika üle otsustajad" (nagu kokandust võivad osata vähesed, kuid toidu maitsvuse üle saavad otsustada kõik) Kõik väärtuslik, ihaldatav ja loov, põhimõtteliselt kõik, mida inimene teeb, teeb ta linnas, polises. Inimene on polise loom (kr zoon politikon, võib öelda ka ühiskondlik olend). Aristoteles: "Ateenlase konstitutsioon on tema elustiil" (mitte legaalne struktuur). Avalikus ametis olemine (poliitiku-amet) polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus küllaltki regulaarselt iga tavalise kodaniku elus. Aristoteles väitis "Ateena Konstitutsioonis", et umbes iga kuues kodanik osales igal aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena
annaabi.ee 
