Põhjalik ülevaade meie Päikesesüsteemis asuvatest planeetidest. (1)

Päikesesüsteem
1. Päikesesüsteemi kuuluvad Päike, kaheksa suurt planeeti - Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter , Saturn , Uraan ja Neptuun , kääbusplaneet Pluuto , nende planeetide kaaslased ja rõngad, asteroidid , komeedid ning planeetidevaheline tolm ja gaas .
2. Planeedid alates Päikesest on Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto. Suurim neist on Jupiter, väikseim Merkuur (kuid kui võrrelda algset üheksat planeeti, siis on väikseim Pluuto).
3. Maa tüüpi planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Nad koosnevad täielikult või peaaegu täielikult tahketest koostisosadest, neil on enamasti kihiline ehitus: keskmes rauast tuum, selle peal silikaatidest ja oksiididest koosnev paks kiht ning kõige peal õhuke koor, mis koosneb samuti silikaatidest ja oksiididest. Mõnel Maa-sarnasel planeedil on koore kohal atmosfäär.
4. Hiidplaneetide rühma kuuluvad Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun. Nad koosnevad valdavalt erinevatest gaasidest ning jääst. Hiidplaneetidel pole tahket pinda, vaadeldav on vaid pilvkatte välispind. Sisemuses asub tõenäoliselt vedelas olekus mineraalidest ja gaasidest tuum.
5. Iga planeet tiirleb ümber Päikese mööda ellipsit, mille ühes fookuses asub Päike. Päikesele Lähemate planeetide orbiidid on enamvähem ringi kujulised.
6. Mille poolest erineb Pluuto teistest planeetidest? Pluutot ei saa lugeda ei hiidplaneetide ega ka Maa-tüüpi planeetide hulka. Taevakeha võrdlemisi madal tihedus viitab 70% kivi ning 30% jää segule, pinnatemperatuur jääb sõltuvalt asukohast orbiidil -235°C ja -210°C vahele. Väga madala temperatuuri tõttu on heledamad alad arvatavasti kaetud lämmastiku jää või lumega, millega on segatud metaani, etaani ning süsinik-monooksiidi lumi või jää. Alates avastamisest kuni 2006. aastani nimetati teda planeediks ning loeti Päikesesüsteemi üheksandaks planeediks. 24. augustil 2006 otsustas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kvalifitseerida Pluuto ümber kääbusplaneediks.
7. Kaaslased puuduvad Merkuuril ja Veenusel. Kõige rohkem kaaslasi on Saturnil.
8. Merkuur on Päikesele kõige lähem planeet. Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303× 1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Raskusjõud ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Merkuuri pind sarnaneb Kuu pinnaga: seal leidub teravate piirjoontega kraatreid ja mäeahelikke. Pinda katab tolm. Merkuuri pind on tervikuna väga vana. Laamtektoonika puudub.
9. Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet. Kuna ta on piisavalt hele, on ta taevast kergesti leitav. Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves : 49-63 km kõrgusel paikneb tihe, 71-72 km kõrgusel hõredam pilvekiht . Pilvekihtide vahel puhub kogu aeg tuul kiirusega 300-400 km/h. Temperatuur planeedi pinnal on 480 °C. Atmosfäär on ligi 100 korda tihedam Maa omast, rõhk on 9 MPa ehk 90 at, süsinikdioksiidi sisaldus on 96,5%, lämmastikku 3,4%, argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral on CO, SO2 ja veeauru. Pilvede põhikiht koosneb väävelhappest. Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane , rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit. Madalamad alad (" ookeanid ") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega). Veenusel on kuni 3 km kõrgusi mägesid, 2 km sügavune, 1500 km pikkune ja 150 km laiune lõhe ning vulkaan , mille jalami läbimõõt on 300-400 km. Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav laava on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km.
10. Marss on Maast 2 korda väiksem punakas planeet, mis on teleskoobist hästi vaadeldav iga 15–17 aasta tagant suurte vastasseisude ajal, kui Marsi ja Maa vaheline kaugus on ainult 55–60 mln km. Sel ajal paistab Marss taevas niisama heledalt kui Veenus. Et Marsi ja Maa pöörlemistelgede kalle on enam-vähem ühesugune, ilmnevad Marsilgi aastaajad ja kliimavöötmed, kuid ringjoonest erineva orbiidi tõttu on temperatuuri muutumine keerukam . Enamik Marsi pinda meenutab punakat kivikõrbe. Heledamad alad ( mandrid ) on keskmiselt 3 km kõrgemad tumedatest ( mered ). Mandritel on meteoriidikraatreid rohkem kui meredel, järelikult on viimased tekkinud hiljem. Väiksemad kraatrid on tuulte ja liivatormide mõjul tasandunud. Mäeahelike ja orgude kõrguste vahe küünib 14 km-ni. Marsil asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi, kustunud vulkaan Nix Olympica, mille jalami läbimõõt on 600 km, kraatri läbimõõt 80 km ja kõrgus 24 km. Silma paistab 5000 km pikkune, 120 km laiune ja kuni 8 km sügavune lõhe Valles Marineris. Osa pinnavorme — kuivanud jõesänge meenutavad orud, poolenisti ärauhutud valliga kraatrid — lubavad arvata, et varem on Marsil olnud vett. Atmosfäärirõhk Marsi pinnal on võrreldav õhurõhuga 35 km kõrgusel maapinnast . Atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist, lämmastikku ja argooni on kuni 2%, hapnikku 0,3%. Kui see vähene veeaur, mis Marsi atmosfääris leidub, sadestuks Marsi pinnale, moodustaks vaid u 0,02 mm paksuse veekiht. Enne koitu võib Marsi taevas olla hõredaid pilvi. Pooluste piirkonda katab kuni paarikümne meetri paksune valge tahke süsinikdioksiidi ehk süsihappelume kiht.
11. Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetidel puudub tahke pind. Teleskoobis on näha heledad ja tumedad pilvevööndid, mis tiirlevad ümber planeedi eri kiirusega. Jupiteri 1000 km paksune atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust (70%) ja heeliumist (27%), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Atmosfääri all on 24 000 km paksune kiht, milles gaas läheb sujuvalt üle vedelaks molekulaarseks vesinikuks, ja 46 000 km paksune nn. metallilise vesiniku tsoon. Maa-taolise tiheda (oletatavasti kivimitest koosneva ) tuuma raadius on umbes 4000 km. Kõrge rõhu tõttu on temperatuur Jupiteri keskmes ligikaudu 20 000 °C ning planeet kiirgab 1,9 korda rohkem soojust kui ta Päikeselt saab; pilvedes on temperatuur -140 °C. Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni.
12. Saturn on tuntud oma rõngaste poolest, mis on tõenäoliselt tekkinud mitmeid miljardeid aastaid tagasi. Nad asuvad ekvatoriaaltasandil ja nende kogulaius ületab planeedi läbimõõdu. Rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini. Planeedi läbimõõt on 120 600 km, mis on 9,4 korda suurem kui Maal. Kuigi Saturn on oma läbimõõdult umbes 20% Jupiterist väiksem, moodustab ta mass vaid ligikaudu 1/3 Jupiteri omast (5.6846×1026 kg) ehk umbes 95 maa massi. Saturni keskmine tihedus on ligikaudu 0,687 g/cm³, mis tingib ka asjaolu, et ta on meie päikesesüsteemi planeetidest kõige lapikum. Saturni atmosfääri peamisteks koostisosadeks on vesinik (~96%) ja väiksemal määral ka heelium (~3%). Esindatud on ka metaan (~0.4%), ammoniaak (~0.01%), etaan (0.0007%) atsetüleen ja fosfiin.
13. Uraan on tüüpiline hiidplaneet nii kuju, tiheduse kui ka keemilise koostise poolest. Spektroskoopiliste vaatlustega on leitud Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Planeet ei pöörle Päikese tiirlemisega samas suunas, vaid peaaegu risti, sest tema telje kaldenurk on ainult 8 kraadi. Pöörlemisperioodi väärtuseks on pakutud 10-16 tundi.
14. Millest tekkisid planeedid? Valdavalt arvatakse, et ka planeedid moodustuvad gravitatsiooniliselt kollapseeruvast gaasipilvest, millest tekkis planeedi täht. Kokkutõmbumise käigus muutub gaasipilv väiksemaks ning hakkab pöörlema, mis omakorda muudab pilve lapikuks. Tekkiva paksu prototähe gaasiketta tasandisse kogunevad suuremad aineosakesed, mis aja jooksul omavahel kleepudes üha kasvavad. Sellised klombid koonduvad veel suuremateks moodustisteks, mida nimetatakse planetesimaalideks. Arvatakse, et planetesimaalide kokkupõrgete ning kokkusulamiste käigus tekivad protoplaneedid, mille sisemusse koonduvad raskemad elemendid ning väliskihid koosnevad põhiliselt erinevatest gaasidest. Kui tekkiv täht lõpuks süttib, puhutakse tähe ümbrus väga tugeva tähetuule poolt suhteliselt kiiresti gaasist ja väga peenikesest tolmust puhtaks. Ajapikku kaotavad tähele lähimad või väiksema massiga protoplaneedid oma atmosfäärist suure osa kergetest gaasidest (nagu vesinik ja heelium), põhjuseks noore tähe soojendav mõju ning planeetide väike mass, mille tõttu nad ei suuda kiiresti liikuvaid gaasimolekule kinni hoida.