Paberi struktuur ja koostis Jaan Lehtaru 1823 ilmus maalehes paberi kohta seitung. 1282 vesimärgi kasutusel võtt. 1640 massollanderi kasutuselevõtt. 1667 Tallinna ametlik paberiveski 1774 avastati Rootsi keemiku poole kloor, pleegitati pabermassi valgendamiseks. Aasia traditsioonid olid teised, tooraine oli teine. Aasia paber oli pikakiulisem ja vastupidavam. Paber on õhuke lehekujuline materjal, mis tekib tselluloosikiudude kokkuhaakumisel. Paberid liigitatakse erinevate kategooriate järgi: sõltuvalt tehnoloogiast, tooraine järgi, kaal ja paksus, tarbimisvajaduse, valmistamise piirkonna järgi. Paberipakkidele on peale märgitud kaal. Paber koosneb kiulisest materjalist, täidisainest, liimainest ja veest
laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes
Dalamaatika on varrukatega T- kujuline tuunika. 1.2 Naiste riietus Naised kandsid samuti tuunikat mida aga naistel nimetati stola, mis oli pikkem, kui meeste tuunika. Stola käib palla peale selle pildi järgi on stola see punane ümber naise. Palla on hästi pikk ja lai. Selle peale pandi ka tuunika. Naised kandsid jalas sandaale ja saapaid. Soengul olid kaunistuseks juuksenõel, võrgud, pärlid, paelad, kammid ja diedeemid. Juukseid värviti ja pleegitati. Eheteks Kõrvarõngad, kaelapaelad, käevõrud. Kosmeetikaks oli neil huule ja põsepuna, kosmeetilised operat-sioonid. 1.3 Laste riietus Lapsed kandsid vööga tuunikat kaelas oli neil aga amulett mida kutsuti bullaks. Tüdrukud kandsid seda kuni nad abiellusid. 1.4 Jalanõud Üldjalanõu mida kanti vabal ajal mille nimi oli calceus. 1.5 Sõjamehe riietus ja soeng Sagum oli roomlastest sõjameeste keep mida kanti siis rohkem, kui olid halvad ilmad.
kunstiteosed. Juuksuriorjad pidid jälgima harmoonia ja esteetika nõudeid. Halva töö eest karistati karmilt. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikud vahetasid kõiksuguseid uudiseid ja oma mõtteid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti või hoopiski masseeriti. Loodus oli andnud kreeklastele tihedad, sirged, mustad juuksed. Blondid kiharad olid Muistses Kreekas haruldased ning, et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi, vee -ja kummelitõmmise seguga. Sel eesmärgil kasutati ka peenestatud riisi ja jahu. Eriti pidulikel sündmustel kaunistati juukseid kuldpulbriga. Kreeka ühiskonna arenedes hakati ka inimeste sotsiaalset kuuluvust määrama soengute järgi. Kreeka naiste soengud olid varasemal perioodil lihtsad. Sparta naised kandsid seljal patsi, ateenlannad seadsid juuksed kuklale sõlme. Ajapikku läks soeng keerukamaks, hakati
pikkem, kui meeste tuunika. Stola käib palla peale selle pildi järgi on stola see punane ümber naise. Palla on hästi pikk ja lai. Selle peale pandi ka tuunika. Naised kandsid jalas sandaale ja saapaid. Soengul olid kaunistuseks juuksenõel, võrgud, pärlid, paelad, kammid ja diedeemid. Juukseid värviti ja pleegitati. Eheteks Kõrvarõngad, kaelapaelad, käevõrud. Kosmeetikaks oli neil huule ja põsepuna, kosmeetilised operat-sioonid. 1.3 Laste riietus Lapsed kandsid vööga tuunikat kaelas oli neil aga amulett mida kutsuti bullaks. Tüdrukud kandsid seda kuni nad abiellusid. 1.4 Jalanõud Üldjalanõu mida kanti vabal ajal mille nimi oli calceus. 1.5 Sõjamehe riietus ja soeng
Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv potisinine (indigo). Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus. Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted, villasest pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi. Esimese ostuvärvina levis 18. sajandil indigo. Ehted ja ornamendid olid nii kaunistuseks kui maagiliseks kaitseks. Rõivaesemetest usuti kõige rohkem kaitsevõimet olevat vöödel ja kinnastel. Rõivad kujutasid endast ka sotsiaalset märki. Nad andsid teavet kandjate sotsiaalsest seisundist,
EHTED JUUKSED Muistse Kreeka ajastul oli juuksurikunst juba kõrgel tasemel. Kammimine, juuste värvimine ja lokkimine oli hästi väljaõpetatud orjade tööks. Juuksuriorjad pidid jälgima harmoonia ja esteetika nõudeid Juuste seadmine soengusse oli kreeklastel omaette tseremoonia ja soengud olid nagu kunstiteosed Loodus oli andnud kreeklastele tihedad, sirged, mustad juuksed. Blondid kiharad olid Muistses Kreekas haruldased ning, et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi, vee -ja kummelitõmmise seguga. Sel eesmärgil kasutati ka peenestatud riisi ja jahu. Eriti pidulikel sündmustel kaunistati juukseid kuldpulbriga Kreeka ühiskonna arenedes hakati ka inimeste sotsiaalset kuuluvust määrama soengute järgi JUUKSED NAISED Kreeka naiste soengud olid varasemal perioodil lihtsad. Ajapikku läks soeng keerukamaks, hakati lokkima, karkasse kasutama, juukseid kinnitati ka juuksesidemetega
1. Pidulikud rõivad (kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve); 2. Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks); 3. Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta). Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et
See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või väikest vitssõlge meenutavat kuhiksõlge ja suurema rinnaehtena preesi või kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid. Meeste rõivad Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19
Rõivastus Laialt oli levinud kodune kangakudumine. Kooti takust ja jämedat linast riiet suvisteks rõivasteks ja viljakottideks, peenemat linast aluspesuks, voodi- ja laudlinadeks ning aknakardinateks, villast riiet pealisriideks, ülikondateks, naiste seelikuteks. Kangaid kooti kindlast järjekorras: Ühel talvel kedrati lõnga, millest kooti järgmisel talvel kangas, millest valmistati voodilinad. Linast kangast kooti kuni kümme küünart päevas. Kangast pleegitati lumel. Voodi magamiskotid kooti triibulised. Sokid, kindad ja sukad kooti käsitsi. Seda õpetati tüdrukutele juba nooreseas. Õmblemine oli aga rändrätsepate töö. Neid telliti ka kojuu ja lasti õmmelda kogu perele. Meeste pemiseks talviseks töörõivaks olid villased pikad püksid, kuub ja vest. Lisaks kanti pööratud kraega kampsunit- seda sai kanda ka vesti all. Jalatsid olid pastlad ja jalarätid. Pealisrõivaks kanti töö juures lambanahkset kasukat
15. sajandil trükiti Saksamaal esimesed mängukaardid ja pühakute pildid. Trükipress muutus uue ajastu sümboliks. Hakati väärtustama erootikat ja meelelist armastust. Levis teadmine, et need, kes egoistlikult ja hoolimatult oma eesmärke taotlevad, on enamasti edukad. Et erootika pop oli, seda näitab ka renessansiaegne riietus - see tõstis esile kehavorme ja jäsemeid (näiteks olid härrasmehe sukkpükste sääred erinevat värvi ja naiste heledad juuksed väga trendikad - pleegitati mikstuuride abil päikese käes). 15. sajandil sai Itaalia üheks juhtivamaks maaks moe alal. Ka taskurätt võeti just renessansiajal kasutusele. 16. sajandi teisel poolel levis Hispaania mood, mis nõudis ka meestelt korseti kandmist. Naised suruti võruseelikutesse, mehed kandsid puhvpükse ja peleriini, mille juurde kuulusid parfüümitud kindad. Terava ninaga kingad, kikkhabe ja vurrud ei puudunud ühegi endast vähegi lugupidava härrasmehe juurest.
Helmestesse aukude puurimiseks kasutati väga tugevast kivimist tillukesi puure. Ühe kee valmistamiseks kulutas käsitööline ilmselt 10-15 päeva. Eriti keeruline oli saada pikki mõlemast otsast ahenevaid kivihelmeid. Kasutati mitmesuguseid pruune, punaseid ja rohelisi kivimeid, eriti aga vöödilist ahhaati. Sellest lõigati väga oskuslikult helmeid, mis olid summeetriliselt värvunud, meenutades näiteks silma (võimalik et õnne toov kujund). Sügavalt oranzikaspunastele karneoolidele pleegitati peale vööte, et saavutada sama efekti. Tähtsad isikud kandsid vandlist, kullast ja hõbedast kaelakeesid, lihtrahvas aga keraamilistest helmestest keesid, mis tihti imiteerisid hinnalisi, mõlemast otsast ahenevate vääriskivihelmetega ehteid. Tihti riputati kaela mitu materjali ja kuju poolest erinevat keed" (2001: 63-64). Kõrvaloleval pildil on pisikesed
19. Naistel oli pikk ja kitsas nina, väike ja korallpunane suu, sirge rüht, ei tohtinud olla paks ega peenike, kontsakingade eelkäijad. 20. Kasutati palju siidi ja sametit, juukseid kaunistati pärlite ja paeltega, kanti palju ehteid. 21. Pisikesed lapsed kandsid samasuguseid riideid nagu täiskasvanud. 22. Tekkisid täpsed iluideaalid. 23. Galileo Galilei konstrueeris termomeetri ja teleskoobi. 24. Blondid juuksed olid erit hinnatud. Pleegitati 25. Firenze 26. Suur katk 27. Shakespeare – „Kuningas Lear“, „Tõrksa taltsustus“ 28. Gutenberg leiutas trükipressi, nõudlus raamatute järgi suur 29. „Mona Lisa“, Leonardo Da Vinci 30. Sündis Karl V, kõige võimsam valitseja. 31. Itaalia õukonnas hakati harrastama balletti. 32. Loodi esimene botaanikaaed, Badova. 33. Konstatinopol hävib 34. Esimesed jumestamisvahendid 35. Kunstnik peab olema isikupärane ja tal on nimi. 36. Palazzo 37
15. sajandil trükiti Saksamaal esimesed mängukaardid ja pühakute pildid. Trükipress muutus uue ajastu sümboliks. Hakati väärtustama erootikat ja meelelist armastust. Levis teadmine, et need, kes egoistlikult ja hoolimatult oma eesmärke taotlevad, on enamasti edukad. Et erootika pop oli, seda näitab ka renessansiaegne riietus - see tõstis esile kehavorme ja jäsemeid (näiteks olid härrasmehe sukkpükste sääred erinevat värvi ja naiste heledad juuksed väga trendikad - pleegitati mikstuuride abil päikese käes). 15. sajandil sai Itaalia üheks juhtivamaks maaks moe alal. Ka taskurätt võeti just renessansiajal kasutusele. 16. sajandi teisel poolel levis Hispaania mood, mis nõudis ka meestelt korseti kandmist. Naised suruti võruseelikutesse, mehed kandsid puhvpükse ja peleriini, mille juurde kuulusid parfüümitud kindad. Terava ninaga kingad, kikkhabe ja vurrud ei puudunud ühegi endast
pronksikultuur, al 8. saj eKr rauakultuur. Hallstatti kalmistu soolakaevandu Beinhaus kuna avastas Johann Georg Ramsauer (kaevas 17 a jooksul 993 sed 300 m maad vähe, siis 15 matust), saatis materjalid Viini, kus van Sacken avaldas sügavused a möödudes raamatu OMA nime all (FAIL). Leitud palju ehteid ja mõõku käigud treppide kaevati üles, luud (rauast ja pronksist) n Hochmichde?? vankermatus, ja toetustega pleegitati ja pandi Hochdorfi vankermatus, Heuneburgi linnus (tellismüürid) vaatamiseks välja LA TÉNE KULTUUR jätk Hallstattile. Seostatakse tavaliselt keltidega. 450 eKr-0 A.D. Selle Esiaeg ja arheoloogia alused (AIA6042) avastas Friedrich Schwab Neuenburgi/Neuchäteli järveasulad vaiadel. Esemed kui täiesti uued. Kasutusel nn ,,arheoloogilised kalurid", kes klaasist põhjaga paadis uurisid järvepõhja. Kokku on leitud üle 2500 eseme (juba siis oli palju leitud)
Ta kaevas 17 aasta jooksul üles 993 matust, tegi suure aruande, saatis Viini ja siis üks arheoloog avaldas neid oma nime all. Sealt vist leiti rauast mõõku ja pronksist asju jne. Sealsetest soolakaevandustest on leitud üsna muumiaid ja vanu treppe. Üks huvitavamaid vaatamisväärsusis on Beinhaus, järve ja mäe lähedal olevad majad. Surnuaed väike surnutele rajati luumaja (Beinhaus), esialgu mati surnu kalmistule, kus ta oli 15 aastat, siis kaevati välja, luid pleegitati (et oleks ilus) ja pandi hoiule siis, pealuud joonistati täis ja pandi riiulile. Üheks huvitavaks muistiseks on ka rikast kääpad, tulid ka vankermatused (vanker maeti kaasa). Sageli on kaasa pandud ka kullast esemeid. Heuneburgi linnus võis olla omaaegse vürsti elupaik, see olla korralikult rajatud, tugevate kindlustustega. Tal on olnud võimas puit- ja muldvall. Seal on kasutatud ka toortelliseid. Telliskivid olla pärit Kreekast.
Glükoos C6H12O6 Naatrium formaldehüüd sulfoksünaat NaHSO2.CH2O 3. 2. Pleegitamine ja pesemine. Kiudainetes on sageli sellised värvaineid, millest tahetakse vabaneda. Olemuselt on tselluloos ja paljud teised kiudu moodustavad polümeerid valged, kuid sisaldavad lisandeid, mis annavad kiule kollaka tooni. Eriti palju on neid lisandeid linas, puuvillas on vähem. Pleegitamine on olulisem naturaalkiudude korral, sest sünteeskiudusid saab valmistada nii, et nad oleksid valged. Vanasti pleegitati kangaid päikesevalguse käes. See võttis küllalt palju aega ega olnud väga efektiivne. Tänapäeval kasutatakse pleegitamiseks enamasti keemilisi reagente ja pleegitamist teostatakse ka siis tihti, kui kangas läheb edasi värvimisele ja kasutatakse küllaltki tumedaid värvitoone (oluline on tooni puhtus, mis nii saadakse). Pleegitamise eesmärk on seega muuta keemilisel teel värvituks need värvilised ained, mis varjutavad kiudude loomulikku valgedust.
Kaskelt lahku kammitud juuksed langesid seljale palmikute või lokkidena, vahel aga raamisid juuksed nägu lainelise tuulesoenguna. Populaarne oli kähardatud tukk, ülejäänud juuksed põimiti seljale langevateks palmikuteks või pisteti juuksevõrgust kotti. Juuksevõrguga võis olla kaetud kogu soeng. Teinekord kinnitati juuksed võrgu abil kuklasse, kusjuures laupa katsid lokid. Juukseid pleegitati, soenguid ehiti kuld või pronksspiraalidega, levinud olid metallist soengukaunistused ning luust, elevandiluust või metallist juuksenõelad. Mehed kähardasid habemeid ja laubajuukseid, aegajalt aga olid moes päris lühikesed juuksed. Kübarad ja muud peakatted: Tüüpiline etruski kübar oli tutulus toekas, näopoolses osas äärega, teravatipulist tiaarat meenutav peakate. Kübarat kandsid etruskid vajaduse korral peamiselt
Kaskelt lahku kammitud juuksed langesid seljale palmikute või lokkidena, vahel aga raamisid juuksed nägu lainelise tuulesoenguna. Populaarne oli kähardatud tukk, ülejäänud juuksed põimiti seljale langevateks palmikuteks või pisteti juuksevõrgust kotti. Juuksevõrguga võis olla kaetud kogu soeng. Teinekord kinnitati juuksed võrgu abil kuklasse, kusjuures laupa katsid lokid. Juukseid pleegitati, soenguid ehiti kuld või pronksspiraalidega, levinud olid metallist soengukaunistused ning luust, elevandiluust või metallist juuksenõelad. Mehed kähardasid habemeid ja laubajuukseid, aegajalt aga olid moes päris lühikesed juuksed. Kübarad ja muud peakatted: Tüüpiline etruski kübar oli tutulus toekas, näopoolses osas äärega, teravatipulist tiaarat meenutav peakate. Kübarat kandsid etruskid vajaduse korral peamiselt
aastast, pärit Vihterpalust. "Küindlapää on naiste püha. Siis naised võivad käia külas. Aga kui näärihommiku naine esimeseks külaliseks on, siis visatakse talle kohe vanad pastled kaela. Küindlapää ei tohi naised kedrata, kedravad kärbsed kokku. Küindlapäeva nimi on tulnud sellest, et siis küindlaid tehti. Sel ajal on hea neid teha, sest siis on kõige külmem aeg ja rasv hangub kergesti ära. Küindlad tehti sedamoodi, et takkudest kedrati jäme lõng, pleegitati valgeks, ropsiti hästi pehmeks ja kõik luukihud pidid väljas olema, mudu praksub. Siis tehti parajad tahid valmis ja kahekordselt pandi üle pika pulga, sõlm pulga all. No, üks kümmekond tükki rippus neid ikke seal reas. Neid pulki oli harilikult mitu, üks kasteti sisse ja pandi hanguma, siis kasteti jälle teine, jne. Esiti tõmmati taht natuke rasvaga üle, et ta kõvemaks läks ja kergem sisse kasta oli. Kasteti nii mitu korda, kuni soovitatav jämedus kätte sai." Vastlapäev
väikemõisates juba renessanssarhitektuurist pärinev sümmeetriataotlus ning rõhutatud kesktelg (Maiste 1996). Mõisaõuel või selle lähemas ümbruses oli muudki, mis külas oli tundmatu. Sinna kuulus kõigepealt aed nii köögiviljade kui ka viljapuude ja põõsaste jaoks. Köögiviljaaed, mida tollal kutsuti "vürtsiaiaks" (saksa Kräutergarten) oli jagatud hiliskeskajal ruutudeks. Eraldi seisid veel kapsaaed, tapuaed ja eriotstarbeline "pleekaed", kus kevaditi pleegitati linaseid kangaid. Rohuaedades, mis asendasid pärastisi parke, kasvatati juba 17. saj lõpul ja hiljem tuntud viljapuid, marjapõõsaid ja ka roose. Aias leidus tihti kalatiik ja enamasti ka paviljonitaoline ehitis, mida kasutati ka praktilistel põhjustel - juustu kuivatamiseks. 17. sajandi II poolel rajatud iluaeda võib ette kujutada tolleagse aedniku kirjelduse põhjal. Nt Padisel, Kolga mõisas: aias kasvasid õuna-, kirsi- ja pirnipuud
annaabi.ee 
