rütmikas ei olnud selliseid tühjeauke kus oleks pidanud ootama, vaid kõik sujus suurepäraselt, see oli ka väga tore, et õhtujuht, Hannes Võrno rääkis vahepeal nalju. Vanemuise sümfooniaorkester mulle ka meeldis sellepärast et nad ei olnud ka tuimad vaid tegid ikka vahel nalja ja olid väga vabad. Üheks huvitavaks faktiks võik välja tuua selle, et kui nad viimase laulu Lotte muusikalist esitasid tõusis rahvas püsti ja paluti uuesti seda laulu, ning kui nad uuesti ära esitasid plaksutas rahvas ligikaudu 5 minutit ja nad laulsid lõpetuseks veel ühe laulu, sellel hetkel kui rahvas plaksutas ja nad uuesti laulsid tuli mul kananahk ihule, sellist elamust kontserdist pole mul eales olnud ja seda tunnet tahaks isegi tagasi. Lavastuse kohta mul pole midagi halba öelda, solistidel olid sõnad ilusti peas ja terve see kontsert oli tervik, mitte ühtegi miinust mina ei näinud. Räägin natuke solistidest ka siis. Koit Toome õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klassikalise klaveri ja
Konsterdil kõlasid ansambli Ruja parimad palad. Nüüd tunnen minagi mõne loo raadiost ära. ,,Nii vaikseks kõik on jäänud ´´ ,,Suudlus läbi jäätunud klaasi ´´ ,,Must Ronk ´´ ,,Eesti muld ja Eesti süda ´´ ,,Eile nägin ma Eestimaad´´ jpt Kontserdil laulsid mulle juba tuttavad lauljad ja ka superstaarisaatest - Taavi Peterson ja Rosanna Lints. Mulle meeldis kõige rohkem laul ,,Eesti muld ja Eesti süda´´ Rosanna Lintsi esituses. Rahvas plaksutas mitu korda Rosannat tagasi ja tänas tugeva aplausiga. Tal oli väga tugev ja võimas hääl. Veel esinesid Liisi Koikson, Indrek Patte, Priit Võigemast ja Evelin Pang. Liisi Koiksoni esitatud laulud olid meloodiliselt aeglasemad ja rahulikumad. Näitlejad Evelin Pang ja Priit Võigemast on ka väga head lauljad. Mina ei olnud neid varem laulmas kuulnud. Soliste saatsid orkester Reaalmazoor ning ansambli kooseisus. Renee Puura - klahvpillid Indrek Patte - laul Jaanus Nõgisto - kitarr
Kontsert ise toimus Kuressaare Linnateatri Sinises saalis, kus interjöör ja akustika olid imehead, aga ainuke asi millega võiks viriseda, oli istumine, kus toolid olid ilmselt rohkem päevi näinud. Sellegipoolest ma ei lasknud sellel asjaolul endid segada ja proovisin keskenduda kontserdile. Tõsiselt kahju hakkas mul klaveri taga istuvast Helin Kaptenist, kes peale igat lugu pidi püsti tõusma ja kummardama, kuna publik plaksutas peale igat pala nii valjusti. Kontsert lõppes väga huumoorikalt, kuna artist ütles ette ära, et neil on ka üks lisapala, kui publik seda nõuab. Muidugi publik seda nõudiski. Selleks looks oli "Saaremaa valss", mida nii mõnigi saalisviibija kaasa laulis. Koostas:
Näitlejateks olid noored inimesed. Tegevusajaks oli 13. sajand. Etendus meeldis mulle väga, sest see sisaldas palju huumorit ning kestis mõistlikult kaua. Mu lemmik näitlejateks olid kaks pisikest tüdrukut. Nad olid umbes kümnesed ja mängisid poiste rolle. Algul ma kahtlesin, sest hääled on noortel poistel peened, lõpuks reetis neid siiski tütarlapselik käitumine ja olemine. Ainsaks häirivaks faktoriks oli see, et publik plaksutas pidevalt peale laule ja nalju. See ei häirinud ainult mind vaid ka näitlejaid endid. Minu arust said noored näitlejad väga hästi hakkama. Pidevad naljad hoidsid publiku erksana. Vaheaja alguses, kui kardinad olid ette tõmmatud, pistis üks mu kahest lemmikust peanupukese kardinate vahelt välja ning teatas peenel ja säraval toonil, et vaheaeg kestab viisteist minutit. Tuttavatega muljeid vahetades selgus, et kõigile meeldib etendus väga.
teises osas olid juba päris Aafrika pärased kostüümid. Aafrika pärased kostüümid rõhutasid eriti nende suurepärast rütmi tunnetust, liikumist ja tantsuoskust. Hoolimata sellest, et laulude sisust aru ei saanud oli ikkagi huvitav kuulata. Kogu kontserdi aja kuulasin ja jälgisin tähelepanelikult nii nende laulu, kui liikumist ilma, et mõte oleks uitama läinud. Nad suutsid väga hästi kuulajad kaasa haarata. Publik elas väga kaasa ning plaksutas neid kontserdi lõpus korduvalt tagasi. Nad ei olnud ka kitsid lisalugude esitamisega ning laulsid veel mitu suurepärast laulu. Eriti tore oli see, kui nad lõpu poole ennast eesti keeles tutvustama hakkasid ja üks meestest rääkis, et Aba Taano tähendab eesti keeles number viite ja seejärel lugeski viieni. Ma pole Aafrika muusikat kunagi varem kuulanud ega oma sellest ka ettekujutust. Võib-olla mõnes filmis on pärismaalased trummipõrina saatel tantsinud ja laulnud.
Sain jällegi teada,et eestis on olemas nii ambitsioonikaid muusikuid. Nemad moodustavad tõepoolest perfektse duo ning võin öelda,et see oli üks mu parimaid kontserdi elamusi senini. Kogu kontserdi aja kuulasin ja jälgisin tähelepanelikult nii nende laulu, kui liikumist ilma, et mõte oleks uitama läinud. Nad suutsid väga hästi kuulajad kaasa haarata. Publik elas väga kaasa ning plaksutas neid kontserdi lõpus korduvalt tagasi. Peale ametliku kontserdi lõppu, kui enamik publikust oma teed läinud, jätkus kontsert vabas vormis veel soovijatele edasi. Lauldi koos kohalejäänutega nii võimsaid rahvalaule, kui esitati omaloomingut, polkast rokini, aeti niisama juttu ja tehti palju head muusikat. Alguses veidi teatud eelarvamusega minnes, kuid mis kontserdi vältel sai kiirelt ümber lükatud, jäin kontserdiga väga rahule, see ületas kõik mu
kuulata nii vanematele kui ka noortematele inimestele. Minu arust olid nad väga julged, rõõmsameelsed ja enesekindlad. Solistid elasid laulu sisse ja seda oli hea vaadata. Esinejate riietus oli suht tavapärane. Võib-olla oleks nad võinud natuke pidulikumalt riides olla, sest see oleks jätnud veel parema mulje, aga mind see eriti ei häirinud. Kirikus valitses sõralik ja õdus meeleolu. Publik kuulas hoolega neid ja plaksutas kaasa, kui oli tempokas laul. Kui kontsert lõppes, aplodeeriti kõvasti ja paljud tõusid isegi püsti. Ei usu, et just kõik sealsed kuulajad gospelmuusika austajad olid, kuid rahval oli hea tuju ja rõõmus meeleolu. Esinejate ees ei pidanud piinlikust tundma, sest kirik oli rahvast täis. Enim meeldis mulle lugu Listen to the Angels Sing, sest sõnad ja meloodia olid head. Minu arvates oli see kontsert väga hästi õnnestunud, rahvale meeldis, tekitas hea
Konserdil oli koik hästi korraltatud ja halbu külge selles väga ei leidunutki.Kõige parem oli konserdil kindlasti naishääl(Tuhkatriinu),kelle hääl oli suurepärane ja seda oli hea kuulata.Kahjuks veidi halvasti oli õnnestunud printsi hääl.Printsi hääl jäi veidike nõrgaks. Üldilselt õnnestus konsert väga hästi,ning konserti oli hea kuulata,ning olen rahul,et käisin seda vaatamas. Publiku suhtumine oli konsertisse väga hea ja kogu saal plaksutas,kui laval mingi hea laul voi sündmus lõppes.Kõik inimesed jälgisid konserdi ja olid kindlasti koik rahul. Oma poolseid soovitsui mul polegi,kunagi konsert oli väga hea ja seal pole enam midagi paremks muuta.Ainuke halb külg oli printsi nõrk hääl,aga ma arvan,et see oli ka ainukse korra viga ja teistel etentustel esitab ta ennast paremini.
2 Leian, et kõige paremini õnnestusid muusikalis massilaulmised, kuna mitmete hääletämbrite segunemine lõi võimsa üldmulje. Sooloesinemistest nautisin enim Ott Leplandi esitusi, kuna minu arust on ta hääles selline mõnus kargus, mis toob kananaha ihule. Kõige paremini õnnestus esinejatel lõpulaul ,,Me oleme kõik selles koos". Muusikal oli kindlasti väga õnnestunud, kuna publik plaksutas lugude lõpus väga kõvasti ning lõpus saadeti noored esinejad lavalt ära selget tänu avaldava aplausi ja hõigetega. Kuigi mõningad stseenid tekitasid igavust ning küsimuse ,,millal see ometi läbi saab?", jäin muusikaliga siiski rahule ja soovitaksin seda kõigile, kellele meeldivad särtsakad esinejad, rütmikad laulud ja hea kontseptsiooniga teos. Tulevikus on mul kindel soov veel noortemuusikale külastada.
sünge aga kuidagi ka lõbusa tooniga. Kõik lood olid ikkagi väga head. Kuna terve kontsert oli selline rohkem rokkiv ja tõsine, siis ei meeldinud mulle väga nende viimane lugu "It`s ok". See oli väga lustakas ja rõõmus laul ning minu arvates ei sobinud see väga lõppu. Kontsert õnnestus väga hästi. Rahvas oli väga rahul ja paluti lõpus isegi, et nad veel ühe loo teeks. Rahvas elas terve kontserdi aja esinejatele kaasa ja kui oli vaja siis laulis või plaksutas kaasa. Võrreldes varasemate kogemustega oli see väga võimas. Oleksin nõus neid kindlasti uuesti kuulama minema.
mängivad tšellod, neid oli huvitav jälgida ka, kuna istusin täpselt nende juures, teises reas. Pala ise on väga väljendusrikas, kõlav, meloodiline, üpriski tempokas, tunda oli selles tohutut emotsiooni. Meeldis selle juures väike osa, kus kõlasid koos flööt ja klaver. Samuti meenutas klaverikontsert mulle vahepeal filmi „Kariibi mere piraadid“. Esimese osa lõppedes sai Mihkel Poll tohutu suure aplausi publiku poolt. Samuti oli tal üks suur fänn, kes plaksutas nagu segane rõdult, ning hüüdis „Braavo, braavo!“. Pianist ei saanudki lahkuda saalist, kuna aplaus ei lõppenud, ning kõigi üllatuseks pani ta lilled klaveri kõrvale maha ja istus uuesti klaveri taha. Istudes maha, jäi saal vaikseks, ning ta ütles: „Tšaikovski „Mõtisklus“ ,“ ja hakkas mängima. Mängis üksi, ilma orkestrita ja terve saal oli lummatud. Peale seda lugu, sai ta uuesti tohutu aplausi ja paljud trampisid ka jalgu
Tegemist oli aariaga ooperist „Jegveni Onegin“, mida esitas jällegi bariton Andrejs Krutojs. Siiamaani olid mulle meeldinud rohkem teosed, kus kaks solisti koos laulsid, aga nüüd läks hinge baritoni vaikne aeglane esitus, klaver sillerdas taustaks. Kui üldse soliste omavahel võrrelda, meeldis mulle bariton rohkem. Võibolla ka sellepärast, et soprani kõrged partiid läksid minu jaoks liiga kiljumiseks ära. Kui viimane lugu lõppes, tõusis rahvas püsti ja plaksutas, kohal oli ka õpetaja ja kauaaegne ooperilaulja Anu Kaal, kes läks oma õpilast kallistama, solistidel olid kaasas ka lilled, sopranil Anu Kaalule ja baritonil Mati Palmile, kes kahjuks viibis haiglas ja kelle lillekimbu sai omale tema abikaasa. Esitati lisalugu: Mozati duett ooperist „ Don Juan“, laval kõik kolm suurepärast muusikut. Mulle kontsert väga meeldis, oli huvitav ja hästi esitatud, soovitaksin kõigile. Sain laupäeva
Viktoril olid kopsud haiged ning arst soovitas talle maaõhku.Viktor tegeles ka mustkunstiga. Ta võlus kõiki õpilasi enda vägevate trikkidega ning klass valis ta Nääriõhtul saali ees tüdrukute poolt tehtud luuletust lugema. Viktoril läks samal päeval mustkunsti trikkideks mõeldud hästi veniv Vietnami kumm katki ja tänu sellele ta ei saanud trikki teha. Viktor poetas lavale tibupoja ja sellega sai ta suurt tähelepanu. Terve saal plaksutas talle. Suvel, kui kool oli lõppenud teenisid poisid visalt raha kolhoosis, põllutöödel. Viiendale klassile pakuti välja võimalus minna pealinna klassi ekskursioonile ning klass valis ekskursiooni lõbustusparki. Lõbustuspargis aga kohtuti hoopis oma dzuudovastastega Tallinnast. Tallinna dzuudopoisid arvasid, et nad jälitasid vaenlaste spiooni, kuid Vilgumäe poiste abiga tehti kindlaks, et tegu on tõelise kunstnikuga, kes otsis endale sobivaid modelle
Lugu „Someone Like You“oli väga võimas sissejuhatus kontserdi teiseks osaks. Silmapaistvamad esitused olid veel „One and Only“, „Right As Rain“, „I Miss You“, „All I Ask“. Mu lemmik oli „Rollin in the Deep“. Peale seda oli aeg üllatuse jaoks, kus Voorand esitas oma lugusid. Eriti meeldis mulle lugu, kus oli kuulda bassisti soolot. Kadri Voorand köitis oma muusika ja häälega publikut niivõrd, et viimase loo ajal rahvas tõusis põsti ja tantsis ning plaksutas artisti lisa lugude mängimiseks lavale tagasi ning kontsert lõppes 40 minutit arvestatust hiljem. Võimsa punkti pani kontserdile „Skyfall“. See kontsert on üks mu lemmikuid, ainult head emotsioonid ning Kadri Voorand on väga andekas Eesti naisartist, kelle hääl on lihtsalt hämmastavalt võimas ja kõlav. Kahtlusteta külastaksin võimalusel tema kontserte edaspidigi ja jään jälgima tema tegevust.
oli minu arust üks kaunim laul sellel kontsedil, laul pani minu südame kiiremini käima ja tundsin mitu korda oma näol tõelist rõõmu naeratust ; Lembit Veevo ja Helga Tõnson´i ,,Romanss", mis tõi nii mõnelgi vanaproual pisara silma, see laul oli muidugi eriti romantiliselt ehk emotsionaalselt lauldud; Arne Oit´i ja Heldur Karmo ,,Minu südames sa elad", selle lauluga tõstis bariton publiku tuju jälle lakke, rahvas plaksutas, laulis kaasa; seoses Arne Oit´i ja Heldur Karmo lauluga ,,Ära võõrks jää" tundisin,et see muserdas natuke mind, teine liiga tõsine laul juba, kuigi Zahharov oskas sellegi väga veenvalt ja kaasakiskuvalt esitada, segas see tõsidus mind ikkagi; Arne Oit´i ja Heldur Karmo- ,,Unustuse jõel" muutis mu tunded hetkeliselt vastupidiseks. Tundsin, et vaatamata selle laulu tegelikult kurvale meloodiale ja sõndadele oli just sel hetkel seda laulu vaja, see laul tekitas publiku ja Estonia
selgelt läbi mõeldud, mida teha? ja kuidas teha?. Esitajate muusikaalast taset andis tunda igas muusikalises esituses, mis oli tõesti suurepärane. Enamasti elas publik kontserdile kaasa, vastates nende poolt esitatud küsimustele ja plaksutates pärast igat muusikapala. Pärast lõpumängu käisid artistid veel mitu tiiru ennast esitlemas ja kummardumas, samal ajal kui publik pingsalt plaksutas. Minu enda mõtted ja tunded kontserdit meenutades ei ole positiivsed, ega negatiivsed, pigem neutraalsed. pean tõdema, et ei olnud mul kontserdi suhtes ühtegi ootust, kuna ei tundnud selle vastu suuremat huvi. Kontserdi ajal sain teda palju uusi ja hämmastavaid asja, nagu näiteks : trummipulkadega saab teostada väga meeldivaid ja tõhusaid trikke, ise samal ajal rütmi lüües, marimbal on väga rahustav ja
jõudes välja uhkesse fortesse. Oli näha, kuidas viiuldajatel olid käed-jalad tööd täis. Peale võimsate kohtade oli neljandas osas ka laulvaid ja vaikseid kohti, need vaheldusid võimsa teemaga. Neljanda osa puhul meeldis mulle jälgida viiulite tehnilist virtuoossust ning laulvaid klarneteid. Mozarti-aegsetes sümfooniates oli põhiraskuse kandjaks tavaliselt esimene osa, kuid oma viimases sümfoonias on just finaal kogu teose kõrgpunktiks. Pärast teose lõppu rahvas plaksutas veel pikalt , kuid seekord lisalugu ei mängitud. Kogu kontserti juhtis saksa dirigent Christoph Poppen, kes on olnud ka viiuldaja. Viiuldajana on Poppen pälvinud tunnustust paljudel rahvusvahelistel konkurssidel ning lisaks külalisdirigendina on ta juhatanud arvukalt orkestreid. Kontsert oli korraldatud koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga, sest selle hinnalisemate varade hulgas on Mozarti enda käega kirja pandud kadentsid 30.septembri õhtul kuuldud klaverikontserdile.
Fedjal ei läinud oma istekoha otsimisega kaua aega, sest ta pileti peal oli number üks ja sellest võis järeldada et ta istus kõige esimeses reas, kas vasakul või paremal pool. Lõpuks kui terve rahvamass oli oma kohtadele jõudnud paluti saalis vaikust, et anda sõna tenniseliidu presidendile. Peale tenniseliidu presidendi kõnet, kutsuti saali naine, keda Fedja nii kaua ja pingsalt ootas. Kõik tennisehuvilised ja muidu huvilised tõusid püsti. Terve rahvamass karjus ja plaksutas kui Serena lõpuks saali astus. Rahvas, kes oli teda nii kaua oodanud, ei tahtnud maha rahunedagi, kuid siiski lõpus paluti vaikust, et saaks asja kallale asuda. Kõige pealt tutvustas Serena ennast ja rääkis oma raskest lapsepõlvest, kuidas ta isa oli pere maha jätnud ja kuidas ema vaevu tuli toime sellega, et kõigil kõhud täis toita ja riided selga saada. Järgmiseks võttis ta kätte reketi ja hakkas tegema erinevaid lööke ja õpetas tehnikat.
Kirjanikuna oli ta väga produktiivne Looming: Luulekogud: ,,Oodid ja ballaadid" ,,Sügislehed" ,,Kunst vanaisa olla" Romaanid: ,,Jumalaema kirik Pariisis" ,,Hüljatud" ,,Mees, kes naerab" Näidendid: ,,Cromwell" ,,Mary Tudor" ,,Jumalema kirik Pariisis": Tegevus toimus aastal 1480. See oli jube aeg. Tänavatel tegutsesid lõbutüdrukud ja vargad. Enamus inimesi olid vaesed. Ühel päeval peeti tänavail pidu. Lõbutüdrukud tantsisid, rahvas plaksutas ja kuningapere kritiseeris neid. Rahvas otsustas valida endale kõige koledama kuninga või kuninganna. Samal ajal tuli Quasimodo kiriku kellatornist alla. Ta jälgis huviga ümberringi toimuvat... kuni teda märgati. Inimesed olid jahmunud tema välimusest. Quasimodo sai narride kuningaks. Kuna Quasimodo oli kirikukellade tugevast helinast kurdiks jäänud ja ta ei saanud hästi rääkida arvati, et ta sobib ideaalselt Prantsusmaa kuningaks. Quasimodo arreteeriti
pakkus lonksu Liisale. Liisa aga märkas samal ajal, et mina istusin ka teisele pool lauda ja hakkasin ka teed jooma. Selle peale näitas tüdruk näpuga minu peale ja tegi suured silmad ette. Vanaisa ütles rahulikult: „Ja, Nadja joob ka teed meiega.“ Vanaema pakkus Liisale õhtusööki aga Liisa pööritas ainult pead vastates ainult ühe sõnaga: „mkmmkm“. Vanaema ei hakkanud teda sundima ja pakkus selle asemel Liisale sefiiri. Selle võttis laps vastu, tegi ampsu, plaksutas käsi ja naeratas kõigile. 18.32 Tahtis Liisa potile (nimelt ta hakkas ühe koha peal tantsima, jalgu trambitama). Vanaema reageeris kiiresti, küsis Liisa käest, kas ta tahab pissile, Liisa vastas kiiresti: „pipipipi jaa“. Vanaema võttis Liisa poti, püksid maha ja pani ta potile istuma. Potil istudes kordas laps jällegi temale tuttavaid sõnu: kiisu, koer, auh-auh, kraaks-kraaks. 18.36 Puhastati laps ära, vanaema pani lapsele sukapüksid jalga ja laps jooksis jälle oma
publikut nähes ja kuidas ta siis püüdis publiku meelt lahtuda. Väga meeldejääv oli see kui rekvisiitor laulis tänutäheks laulu nimega ,,Salajane pisar", mis tundus olevat väga emotsionaalne südant soojendav, sest see oli väga soojalt ette kantud. Samuti jäi väga meelde need humoorikad äpardused ja seigad, mis toimuvad teatrisaalis nii lava taga kui lava peal. Publik oli väga heas suhtluses näitlejaga, ega vaadanud tuimalt seda etendust. Publik plaksutas pärast igat esitatud etendust ja naeris naljade üle, mis muutis publik väga positiivseks ja kaasa haaravaks. Hiljem oli ka kuulda paljude inimeste seast, nende positiivseid arvamusi antud etendusest. Seda etendust soovitaksin soojalt vaatama minna kõigil noortel inimestel. Kindlasti võiksid seda külastada gümnaasiumi õpilased, sest etendus on väga huvitav, kaasahaarav ja seda ei ole igav vaadata. Monoloog etendus võib olla väga huvitav ja kaasa haarav, sealt võib leida nii mitmedki
KUULMISVAEGUSE TÕTTU KOLIS TA MÕNEKS AJAKS VIINIST ÄRA HEILIGENSTADT'I NIMELISSE LINNAKESSE. SEAL KIRJUTAS TA OMA TESTAMENDI, MILLES KINNITAS, ET JÄTKAB MUUSIKA KIRJUTAMIST KÕIGEST HOOLIMATA. ON TEADA LEGEND, ET KUI TOIMUS TEMA KÕIGE KUULSAMA SÜMFOONIA NR.9 ESIETTEKANNE, SIIS TEOSE LÕPPEDES SEISIS TA RAHULIKULT DIRIGENDIPULDIS JA VAATAS ORKESTRIT JA KOORI. KUID JÄRSKU PÖÖRAS TA ÜMBER JA NÄGI, KUIDAS RAHVAS TORMILISELT PLAKSUTAS. TA MÕISTIS, KUI HEA OLI SÜMFOONIA OLNUD NING VIIPAS RAHVALE. BEETHOVENI KÕRVAKUULMINE OLI SIIS TUHMUNUD TÄIELIKULT. MUUSIKAT KIRJUTAS BEETHOVEN EDASI NII NAGU MITTE KEEGI ENNE TEDA POLNUD TEINUD. KLAVERI KÜLGE KINNITATI ERILINE METALLIST PULK, MIS HAKKAS KLAVERIHELIDE PEALE VIBREERIMA NING LUDWIG KUULIS SEDA HELI, MIS SIIS TEKKIS, JA KIRJUTAS SELLE JÄRGI. PALJUD TEMA ,,KUULAMISPULGAD" ON EKSPONEERITUD BEETHOVENI MUUSEUMIS. HOOLIMATA SELLEST, ET
ma loodan teha seda paremaks ja veidi erilisemaks." Novembris 2010, Susan sai üheks kolmest lauljast eales, kes on olnud samal aastal topis nii USA's kui ka Suurbritannias. 30 novembril 2010 Ameerika Ühendriikides, esitas ta laulu ,,O holy night", ja siis Rockefeller'i keskuses ,,Perfect day" ja ,, Away in a manger". Tema esituse ajal, ta ei suutnud lõpetada laulu, öeldes, et tal oli ,,konn kurgus". Ta tahtis laulda uuesti, kuid seda ei lubatud. Publik plaksutas talle sellest hoolimata ja ta hiljem tegi uue esituse, mis laeti üles Youtube'i. Someone to watch over me (2011-2012) Emili Sande oli teatanud aidata Susanit laulude kirjutamises tema kolmandaks albumiks, mis ilmus 31. oktoobril 2011. Boyle esines teises poolfinaali show's, kuuendas Ameerika talendisaates, mis oli eetris 31. augustil 2011. Boyle tegi oma esimese esinemise Austraalias, Austraalia X-Factoris, 8. novembril 2011, lauldes laulu ,,Autumn leaves" Parimad laulud lavalt
Ruutjuure, said aru, või isegi korrutan su hoopis nulliga läbi, selge!" Ta ei jõudnudki lauset veel lõpetada, kui Kümnendik juba kadunud oli. "See ei tähenda head" pomises Pythagoros "Sel vanal kavalpeal, Archimedesel on midagi plaanis..." Nii ta seal arutas omaette, kohendades aegajalt oma uhkeid pükse. Oma mõtete keskel ei kuulnud ta vaikset põrinat, mis kostus kõrgustest. "Haahh, ma ju ütlesin, et see asi töötab!!!!" plaksutas Leonardo da Vinci lapselikult käsi "Mis ma ütlesin" kordas ta, patsutas seejärel kavalalt silma pilgutades Archimedese õlale. Mona Lisa, kes samuti õhulaevas kaasas oli, vaatas oma mõtlike silmadega Leonardole otsa ja naeratas.... Kui tihane tahtis rähniks saada ,,Ära siis liiga kauaks õue jää," manitses tihaseema tihasepoiss Taavit. ,,Sul on homme koolipäev ning õhtul tuleb veel nokkimist harjutada." ,,Ei jää emps," lubas tihasepoiss Taavi.
Mis sa arvad, mida tüdruk praegu tunneb/mõtleb? Miks tüdruk rõõmustab? Kuula, tibu jutustab ka selle pildi kohta. Pane hoolega tähele, kas tibu jutustab kõik õigesti! Iga lause järel ütled sina, kas lause on õige. Kui lause on vale, ütled sina õigesti. Helene ladus väiksemad klotsid alla ja suuremad peale. Lõpuks seisis toas päris väike torn. 3. pilt: Vaatame, mis nüüd edasi juhtus. Helene rõõmustas kõvasti ja hakkas plaksutama. Kuid ta plaksutas nii hoogsalt, et ajas oma torni ümber. Kõik klotsid kukkusid põrandale laiali. Miks kukkusid klotsid laiali? Helene läks pihta Miks Helene plaksutas? neile. Kuidas Helene plaksutas? Rõõmust, et torn Kuhu klotsid kukkusid? valmis sai. Hoogsalt. Põrandale laiali. Kuula tibu juttu ja paranda teda.
sõdurite närvid kogu aeg pingul. Isegi kui neil on õnne ja nad erinevalt piinarikkalt surnud kaaslastest sõja lõpus koju tagasi saavad, on nad vaimselt hävitatud. Victor Hugo ,,Jumalaema kirik Pariisis" Esmeralda; Quasimodo; Claude Frollo Shakespeare ,,Hamlet" Ühel päeval peeti tänavail pidu. Lõbutüdrukud tantsisid, rahvas Prints Hamlet leinab Helsingöri lossis oma isa, kuningas Hamletit, plaksutas ja kuningapere kritiseeris neid. Rahvas otsustas valida kes on kaks kuud varem surnud. Troonile on tõusnud vana kuninga endale kõige koledama kuninga või kuninganna. Samal ajal tuli vend ja Hamleti onu Claudius, keda prints kahtlustab oma isa Quasimodo kiriku kellatornist alla. Quasimodo sai narride mõrvamises. Claudius abiellub Hamleti ema Gertrude'iga, raevunud
Kodanlus oli tol perioodil oma positsioonis ebakindel ja avangardistlike liikumiste esiletõusu mõjutas tehnika areng: fotograafia, film, elekter jne. Ilma elektrifitseerimiseta poleks liikumine saanud esile tõusta, kuna võimalus lava elektriga valgustada avas kunstnikele uusi dimensioone. Kogu teatrimajas elektri kasutuselevõtt võimaldas esimest korda saali pimendada. Sotsiaalsest sündmusest sai rohkem privaatne sündmus. Varem publik vestles, kommenteeris, parandas, hõikas, plaksutas vahele; üldjoontes see kõik nüüd lõppes. Lava ja saal eraldusid rohkem. Sellest tingituna prooviti kodanlikku publikut sokeerida; mõned liikumised kasutasid teatri võimu uhkes üksilduses eksperimenteerida ja uut vaadet kunstile. Palju oli, mida maailmas muuta. Maailmapilt muutus: traditsiooniline kiriklik usk vahetus relativistliku maailmavaatega, mille tõi kaasa antropoloogia areng. Polnud enam ühtset, objektiivset tõde. See maailmavaade mõjutas kunstide arengut. Tõdede paljusus
Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme. «Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes. Rahvas plaksutas käsi. «Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!» 9 «Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.» 18 «Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.» Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa. Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad, mis neid
teosed, et lugejad saaks neist õigesti aru. ,,Revidendile" kirjutab järelnäidendi - ,,Teatrist lahkumine pärast.. ? ,,- mis on revidendi peamise idee lahtimõtestamine. Inimesed ise on süüdi selles, mis nende ümber toimub. Inimesed peavad muutuma. Kunsti-peegel peab andma inimestele võimaluse end parandada. ,,Ära peeglit kiru kui lõust viltu." - kunstiteos annab võimaluse aru saada, mis on viltu ja aitab inimest seeläbi parandada. Revidenti saatis suur edu - isegi tsaar plaksutas. See edu aga oli Gogoli jaoks läbikukkumine. Ta ootas, et inimesed nutaksid, vajuks mõttesse. ,,Surnud hinged" kaudu üritab Gogol samuti näidata, kuidas ei tohi elada, et tuleb ennast parandada. Gogol sai aru, et positiivsed kangelased II köites ei tule tal loomulikult välja. Arvas, et põhjus seisneb temas endas- ta peab ennast ise parandama. Jumal ei õnnista tema tegevust, sest ka tema on halb. Kirjutab publits. raamatu ,,Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega" -
Mispärast sa neid kõhe ei sidunud ja siia ei toonud?» «Oh, helde härra, mis jõudsin mina väeti üksi hulga vastu? Mina käskisin neid seal» -- kubjas näitas sulaste poole, kellel põlved hirmu pärast nõrkema hakkasid -- «appi tulla ja härra au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi . . . » 79 «Nad naersid?» «Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi . . . » «Orjad siia!» hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku. «Viige need lurjused talli!» käskis noor lossihärra mürisevalt. «Kummalegi sada hoopi vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!» Värisevad pahategijad viidi ära. Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. «On. see kõik sõnasõnalt tõsi?» «Viimne kui sõna!» tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües. «Käsi!» Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema.
kella üheteistkümneks. Ta lähenes aknale, seadis ennast valguse kätte, võttis kirja taskust ja luges uuesti: ta polnud eksinud, kohtumine pidi toimuma tõepoolest kell kümme. Ta asus endisele kohale tagasi. Vaikus ja üksindus hakkasid talle muret tegema. Kell lõi üksteist. D'Artagnan hakkas tõsiselt kartma, kas proua Bonacieux'ga pole midagi juhtunud. Ta kasutas armastajate tavalist märguannet ja plaksutas kolm korda käsi, aga keegi ei vastanud talle, isegi mitte kaja. Siis mõtles ta teatava pettumusega, et võib-olla oli noor naine teda oodates magama uinunud. Ta lähenes müürile ja püüdis üles ronida. Müür oli aga värskelt krohvitud ja d'Artagnan murdis ainult tagajärjetult oma sõrmeküüsi. Sel hetkel märkas ta valgusehelgis ikka veel hõbedaselt säravaid puulehti ja kuna üks puu oli tee poole längus, arvas ta, et selle okste vahelt ulatub ta aiamajja sisse vaatama.
annaabi.ee 
