Ansambli "Komodo" lastekontsert (0)

12. märtsil 2013 toimus Pärnu kontserdimajas ansambli " Komodo " lastekontsert
"Kabare kalabalik", mis jääb kindlasti üheks meeldejäävamaiks kontserdiks kogu mu elus, mitte just imelisuse pärast, vaid rohkem selle koomilisuse poolest. Juba kontserdi esimeste minutite jooksul, olin arvamusel, et kontsert ei ole meievanusele publikule mõeldud. Esitajad olid väga lastesõbralikult, rääkisid titekalt ning tegid nalju, mis ei ole kohane minusugusele vanuseklassile.
Tundus, et artistid ei pannud suurt rolli muusikale , vaid pigem proovisid laste tähelepanu saada lollitamise ja naljatamisega. Kuna esitajad rääkisid inglise- ja vahel ka rootsikeeles, millest arvatavasti lapsed midagi aru ei saanud, olid nad rõdult vaadates siiski vaikselt ja hämmingus.
Siiski jättes kõige muu seljataha , oli esitajate muusikaline oskus külmavärinaid pealeajav. Nende
show-d vaadates, võis vahest jääda mulje, et miski siin maailmas pole võimatu ning suurejoonelisi trikke saab teha ka tavaliste trummipulkadega. Sellele kontserdile õhutas mind ja minu klassi minema meie muusika õpetaja Elo, kes arvatavasti arvas , et kontsert on meile eakohasem ja silmaringi suurendav . Olen enam kui kindel, et taolisel kontserdil pole ma varem käinud, kui siis lapseaes, kuid seda enam ei mäleta. Ise sellisest kontserdist enam osa ei võtaks, kuid kellegile nooremale soovitaksin kohe kindlasti.
Esinejaks olid Rootsi löökpilliansambel "KOMODO", kus esinejateks olid 4 meest ja hulgaliselt löökpille nagu näiteks: marimba; tamburiin ; triangel; soolotrumm; klassikaline trumm ; taldrikud ning sahistid. Varasemast tegevusest tean vaid nii palju, et ansambel on andnud kontserdit suurtemates Eesti linnades ning piletid on enamasti väljamüüdud. Tean ka seda, et kontserdit on antud ka paljudes Põhja- ja Kesk-Euroopas. Artistid esitasid kaasaegset löökpillide show-d ja omajagu teatrit. Tundus nagu iga esitaja oli saanud akadeemilise kõrghariduse igaüks omamoodi muusika instrumendi eest.
Nagu ma ennist mainisin , oli kontsert mõeldud lastele, umbes 1-6 klassini , mistõttu tundus esitus n.ö. titekas. Siiski olid kavanumbrid ilusti paigutatud ja kontsert sujus ilusti tõusvas joones. Alguses prooviti laste tähelepanu endale suunata, tehes palju nalja ja igasuguseid kahtlaseid žeste. Hiljem suunati tegevus juba muusikale ja pillimängule ja hiljem said lapsed nii show-d kui ka muusikat koos nautida. Lavakujundus ei olnud just suurepärane, kuid millestki puudust ka ei tulnud. Kostüümid olid perfektsed ja artistlikud ning igati kontserdile sobilikud .
Tavaliselt kui külastan mõnda kontrerdit, jäävad mulle alati meelde need parimad ja enimmeeldinud kavapunktid . Ka sellelgi kontsrdil ei olnud erandit ja järgmisena iseloomustan ma kahe enimmeeldinud kontserdi esitust :

• Enim meeldis mulle teos löökpilli marimbaga, kus alguses mängis pilli vaid üks artist, veidi hiljem lisandus talle teinegi, ning siis kolmas. Koos mängiti veidi aega ühe pilli taga mõnusat meloodiat, kuid siis liitus ka neljas mängija. Pill oli nelja inimese jaoks liiga väike ja peagi hakati üksteist mänguhoos välja tõukama, kusjuures peab mainima, et meloodia tase ei muutunud aeglasemaks ja halvemaks. Veidi aega mängisid esitajad neljakesi pilli taga, pidevalt üksteist välja tõukamas, kuid hiljem juba segasid nad oma käed üksteise vahel ära ning mängisid täiesti teadmatuses, kuid siiski õiget meloodiat.
  
• Teine kavapunkt, mis mulle meeldis oli mäng trummikomplektiga, kus üks esitajatest mängis rahulikult trumme. Peagi tuli teine esitaja ja võttis temalt ühe trummi ära ning hakkas seda õiges rütmis taguma, hiljem tuli teine ja kolmaski, kes samuti võtsid esimeselt mängijalt pilli ära, nii, et lõpuks jäi esimesele mängijale võimalus taguda võid bassi ning pulkadega õhku lüüa, kuid teised mängijad mängisid igaüks eraldi pille iga esitaja selles samas õiges rütmis ja järjekorras.
  

Pean mainima, et kontserdil oli ka väga palju negatiivseid pooli. Esiteks oli probleem selles, et publiku eakohasus ei olnud korralikult läbi mõeldud ja tundus, et oli kontsert suunatud algklassi lastele ja seetõttu ei tundunud minule see kontsert, peale muusika, väga istuvat. Peale selle tegid artistid vahest väga labaseid nalju, lükates piltlikult teisele esinejale näpu "igaüks teb kuhu" ning see tundus vägagi reaaln ja lastele halba eeskuju andvat. Vahel oli aru saada, et esitajad rääkisid inglise keele asmele ka rootsi keelt, mis tundus natuke nõme, aga samas, ka midagi uudset.
Tegelikult, kui jätta eemale vanus, oli kontsrt hästi õnnestunud ja selgelt läbi mõeldud, mida teha? ja kuidas teha?. Esitajate muusikaalast taset andis tunda igas muusikalises esituses, mis oli tõesti suurepärane. Enamasti elas publik kontserdile kaasa, vastates nende poolt esitatud küsimustele ja plaksutates pärast igat muusikapala. Pärast lõpumängu käisid artistid veel mitu tiiru ennast esitlemas ja kummardumas, samal ajal kui publik pingsalt plaksutas.
Minu enda mõtted ja tunded kontserdit meenutades ei ole positiivsed, ega negatiivsed, pigem neutraalsed. pean tõdema, et ei olnud mul kontserdi suhtes ühtegi ootust, kuna ei tundnud selle vastu suuremat huvi. Kontserdi ajal sain teda palju uusi ja hämmastavaid asja, nagu
näiteks : trummipulkadega saab teostada väga meeldivaid ja tõhusaid trikke, ise samal ajal rütmi lüües, marimbal on väga rahustav ja kaasakiskuv kõla ning löökpillidega saab teha väga head muusikat. Arvan, et samalaadsele kontserdile ma enam ei läheks ning teistele omavanustele ka ei soovitaks, küll aga saadaksin ma meeleldi sinna nooremaid lapsi. Lõpetuseks on mul üks soovitus esinejatele : Vähem teatrit, rohkem muusikat !