„Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja näitlejate, pealtvaatajate ja näitlejate, pealtvaatajate ja tegelaste vahekord. „Groteski teatri“ esimene teos on Luigi Chiarelli „Mask ja nägu“. Maskid ja tõelised näod, lõputud maskide ja tinglikkuste jadad, kus pealtvaatajad teatris võivad hakata kahtlema, kes nad ise on, on ka selle suuna tuntuima esindaja Luigi Pirandello (1861 – 1936, näidendid „Kuus tegelast autori otsimas“, „Heinrich IV“) meetod ja teema. Mihhail Bahtini järgi lähtus Kayser oma groteski definitsioonides liiga kitsalt 19. sajandi alguse saksa romantismi hirmu- ja surmameelsest groteski mõistest. Bahtini väitel oli algne, keskaegne (Rabelais), institutsioonide vastane grotesk kui lihtsalt elu tants (mille valuline, aga loomulik osa on surm) põhiolemuselt elurõõmus
lõppeb eksamiga, kordusküsimused olemas (2 küsimust eksamil) *Random ülespanekud lonegust Gabriel Zaid „Liiga palju raamatuid“ 2013 ajakiri Methis nr 11 – meta-postmodernismist artikkel Urmsas Vadi – mõtestab inimese probleeme, siiras aga teisalt aga siiski veits tühistab seda irooniaga, mängulisusega 3 põhi romaani, kasutasid postmodernismi esteetikat (realismi asemel) Selle eeliseks on kultuurilised vabamad olud, enne oli ju nõukogude tsensuur. Nõukogude kirjakeel oli nö ilus väljendusviis – metafoori,kujundlike rikkus. selle määras tol ajal olev kultuuri eetika.. Mati unt öös on asju peeter sauter indigo jaan undusk kuum Muudatused kirjakeeles: lause muutus lihtsamaks, lühemaks, realistlikumaks. mitte absoluutne muidugi (ei ole ilus-inetu) Autori positsioon/tähendus/idee: varemalt on autor rahva eest kõneleja, keda rahvas usaldab. kes väöjendab tekstis rahva soove jm., nt jaan krossi balthasar russowist raamat, mis samal ajal räägib ka eesti ol
MÕISTED: Theatron vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti etenduslikke kunstiliike Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus
TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KIRJANDUSE ÕPPETOOL Eike Metspalu HEIKI VILEP JA UUSIM LASTEKIRJANDUS BAKALAUREUSETÖÖ Juhendaja: dotsent Ele Süvalep Tartu 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 3 1. LASTEKIRJANDUSEST JA UUSIMAST EESTI LASTEKIRJANDUSEST ... 5 1.1. Tõlkekirjanduse domineerimine ................................................................... 6 1.2. Intertekstuaalsus............................................................................................ 7 1.3. Diletandid...................................................................................................... 9 1.4. Elektroonilise meedia võidukäik................................................................. 10 1.5. Kommertsialiseerumine .....................................................................
Andrus Kivirähk on 2000. aastate üks menukaimaid eesti kirjanikke. Suurma kuulsuse tõi talle romaan ,,Rehepapp ehk November", mis ilmus aastal 2000 ja mida on müüdud üle 25 000 eksemplari ning tõlgitud soome, norra ja ungari keelde. Sellele järgnes mitmeid väiksemamahulisi teoseid ja näidenditsenaariume, kuni aastal 2007 ilmus tema teine palju kuulsust kogunud romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Kivirähk on humorist, kes naerab eestlaste pühade asjde ja rahvustunde üle. Tema võime kujutada asju nii, nagu ta neid näeb, on imetlusväärne. Ta suudab oma kirjatükkides panna asjad teistpidi liikuma, kirjutada ümber ajalugu ning naeruvääristada eestlaste igipõlist loomust. Tema tekstid on suures osas iroonilised ja otsekohesed, ta ei karda kasutada roppu kõnepruuki ega naerda kõigi eestlaste, sealjuures ka iseenda üle. Järgnevalt võrdlengi tema kahte suurteost - ,,Rehepapp" ja ,,Mees, kes teadis ussisõnu", mis on samaaegselt nii v
Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 Elulugu.................................................................................................................................................3 Looming...............................................................................................................................................3 Näidendid.............................................................................................................................................5 Enn Vetemaa lühiromaanide eetilis-filosoofilisest probleemistikust ...................................................6 Teo ja tahte vahekorrast...................................................................................................................6 Luulenäited.......................................................................................................
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18.saj. lõpust – kirjandus kui väljamõeldis fiktsioon. Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja v?
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane Eepika ja selle alaliik eepos Eepika ja eepose seos - 18-19.sajand oli eepika
Kõik kommentaarid