PIKAAJALISE TÖÖTUSE KASV (0)

PIKAAJALISE TÖÖTUSE KASV
(probleemi analüüs)
Tänase Eesti kõige suuremaks probleemiks on tööpuudus ja väikesed palgad . Enne 2008. aastat, kui Eestis oli majanduskasv märgatav, siis tööd oli palju ja pidevalt vajati tööjõudu juurde. Vaatamata sellele, et Eesti Panga prognoosi kohaselt on 2010. aastast alates majandus tõusulainel1, on töötuse määr olnud kõrgel. Suurimaks probleemiks on pikaajaline tööpuudus ja selle kasv. Pikaajaline tööpuudus on suur probleem, millega puutuvad kokku paljud riigid. Pikka aega kestev töötus toob endaga kaasa raskeid tagajärgi nii töötule endale, tema perekonnale kui ka ühiskonnale tervikuna . Mida kauem vältavad tööotsingud, seda keerulisem on töötul uut töökohta leida. On hulk sotsiaalseid ja majanduslikke põhjuseid, miks peaks pikaajalise töötuse kasvu pärast muret tundma. Antud töö eesmärk on analüüsida töötuse kasvu algprobleeme ning pikaajalise töötuse põhjustavaid tegureid. Samuti anda võimalikud parimad lahendused antud probleemi lahendamiseks.
Viimase kümne aasta jooksul on Eesti tööturg elanud üle kaks suuremat majanduskriisi, mil nii töötute kui ka pikaajaliste töötute arv on mitmekordistunud. Esimest korda jõudis töötute arv rekordtasemele vahetult pärast Venemaa majanduskriisi aastal 2000, kui töötuid oli 89 900 ja pikaajalisi töötuid 40 8002. Majanduse ümberorienteerumine lääneturgudele aitas kaasa majanduse tõusule ning alates 2001. aastast hakkas tööhõive taas kasvama. Ühtlasi vähenes töötute arv ja lühenes tööotsingute kestus. Eriti kiiresti kahanesid töötus ja pikaajaline töötus majandusbuumi aastatel 2006–2008, kui valitses tööjõupuudus ning tööd leida oli varasemate aastatega võrreldes tunduvalt lihtsam. See oli paljuski seotud kinnisvarabuumiga ja sellest tingitud ehitussektori laienemisega. Et ehitustöödel ei nõutud sageli spetsiifilisi oskusi ja tööjõupuudus oli suur, võeti tööle ka pikka aega tööturult eemal olnud madala haridustasemega
inimesi. Kõige rohkem väheneski buumi ajal pikaajaline töötus madala haridustasemega töötute hulgas. Aastal 2008, vahetult enne uue majanduskriisi algust, kahanes pikaajaliste töötute arv 11 800-ni.3
Hoopis raskemad tagajärjed on Eesti tööturule üleilmsel majanduskriisil, mille ilminguid võis märgata 2008. aasta lõpust alates. Aasta keskmine töötute arv suurenes 2009. aastal 2008.aastaga võrreldes 2,5 korda. Kui võrrelda 2008. aasta esimese kvartali ja 2010. aasta esimese kvartali pikaajaliste töötute hulka, on kasv olnud ligemale viiekordne. Töötute arv on suurenenud järjepidevalt seitse kvartalit järjest. 2010. aasta esimeses kvartalis oli töötuid juba 137 000, kellest 51 000 oli tööd otsinud aasta või kauem4.
Peamised töötuse kasvu põhjused Eestis on järgmised. Esiteks viisid allhankeid kasutanud välisfirmad töökohad Eestist välja odavamate tööjõukuludega riikidesse. Lisaks eksportturgude kokkutõmbumine ja tellimuste vähenemine Eesti firmades . Samuti mulli lõhkemine kinnisvaraturul, riigisektori kulutuste kärpimine, koondamised avalikus sektoris. Turismi ja majandusteenistuse, meedia- ja reklaamitarbimise ning müügi ja teeninduse üldine vähenemine. Töövõimaluste vähenemine välisriikides, seal töötuks jäänud on naasnud Eestisse. Haritud, endised kõrgepalgalised töötud keelduvad madalapalgalisest lihttööst. Pikaajalise töötuse kasvu suurenemine tuleneb eelkõige lühiajaliste töötute kõrgest arvust, mille on põhjustanud eelnimetatud põhjused. Selleks, et mõista pikaajalise töötuse teket ja põhjusi, on vajalik sellise grupi iseloomustamine. Tihti on pikaajalise töötuse põhjustajaks madal haridustase, vähene tööalane ettevalmistus, nigel keeleoskus ja isikuomadused.
Oluline tegur, mis mõjutab tööotsingute kestust, on haridustase. Üldjuhul on madalama haridustasemega inimeste hulgas töötuse määr kõrgem. Kõrgema haridustasemega ja erialaste oskustega inimesed otsivad tööd intensiivsemalt, on tööandjale atraktiivsemad ning leiavad sobiva töökoha kiiremini. Majanduskriisi tingimustes venivad aga tööotsingud sobivate töökohtade vähesuse tõttu pikemaks ka kõrgema haridustasemega inimestel, ehkki võrreldes madalama haridustasemega töötutega on nende olukord tööturul tunduvalt parem. Võrreldes töötajate ning lühi- ja pikaajaliste töötute haridustaset kriisieelsel (2008) ja kriisiaastal (2009), võib märgata mitut erinevust.5 2008. aastal oli nii hõivatute kui ka töötute seas suhteliselt rohkem madalama haridustasemega inimesi. Tööjõupuudus oli suur ning töökoha saamiseks piisas sageli ka ainult põhiharidusest. Võrreldes töötajatega on pikaajaliste töötute seas põhiharidusega inimeste osatähtsus ligikaudu kolm korda suurem ning kõrgharidusega inimeste osatähtsus üle kahe korra väiksem. Pikaajaliste töötute haridustase on madalam ka lühiajaliste töötutega võrreldes, kuigi kriisi ajal on vahed mõnevõrra kahanenud. Kui buumiaastatel oli lühiajaliste töötute hulgas kõrgharidusega inimesi tunduvalt enam kui pikaajaliste töötute hulgas, siis 2009. aastal oli nii lühi- kui ka pikaajaliste töötute seas kõrgharidusega töötuid 16%6. Võrreldes buumiaastatega on pikaajaliste töötute keskmine haridustase tõusnud, sest koondamiste käigus
kaotasid töökoha ka paljud kõrgharidusega inimesed. Väheste töökohtade tingimustes on raskustes ka kõrgema haridustasemega inimesed, kel õnnestub küll tööd leida suurema tõenäosusega, kuid see ei pruugi vastata õpitud erialale. Sageli peavad tööandjad peale omandatud eriala oluliseks ka töökogemust. See on üks põhjus, miks paljudel majanduskriisi ajal kõrgkooli lõpetavatel noortel on probleeme erialase töö leidmisel – nad on valiku ees, kas võtta vastu madalamat haridustaset nõudev töö või jääda töötuks. Sobivaid töökohti täidetakse enamasti töökohta vahetavate inimestega, kellel on erialane töökogemus. Pealegi on tööturule saabunud laulva revolutsiooni põlvkond, mis tähendab, et tööotsijate hulka
on lisandunud üha enam noori. Enamasti on madal haridustase ja erialaste oskuste puudumine peamine tõke, mis takistab töötusest väljumist.
Teiseks töötuse kasvupõhjuseks on rahvus ning piirkondlikud erinevused. Eestlaste seas on töötus olnud alati väiksem ja lühiajalisem kui mitte-eestlaste seas. Mitte-eestlaste suuremat töötust võib selgitada peamiselt nende elukoha, halva eesti keele oskuse ja väikse geograafilise mobiilsusega. Mitte-eestlased elavad peamiselt linnades ning on koondunud kahte piirkonda: Kirde- Eestisse, kus 80% rahvastikust on mitte-eestlased, ja pealinna Tallinnasse, kus mitte-eestlasi on umbes 50%. Kirde-Eestis moodustasid mitte-eestlased 2009. aastal koguni 89% pikaajalistest töötutest ning Põhja-Eestis ligikaudu 70%7. Kuni 2001. aastani olid nii töötuse maar kui ka pikaajalise töötuse määr kõrgemad maapiirkondades. Järgnenud aastatel levis
pikaajaline töötus rohkem linnalistes asulates. Maapiirkondade töötuse vähenemine
oli suurel määral seotud enam levinud heitumusega: inimesed loobusid tööotsingutest,
sest töökohti oli vähe ning halb transpordiühendus ja lastehoiuvõimaluste puudumine ei võimaldanud kaugemal tööl käia. Eluga tuldi toime tänu põllumajandussaaduste kasvatamisele
oma tarbeks ja juhutööde tegemisele. Majandusbuumi aastatel, mil töötus ja heitumus vähenesid, oli pikaajaline töötus jällegi suurem maapiirkonades. Uus majanduskriis tõi endaga kaasa suurema töötuse kasvu ja tööotsingute kestuse pikenemise linnalistes asulates..
Töötuse, sealhulgas pikaajalise töötuse kasvu piiramiseks parimaid lahendusi nagu olemas ei ole. Nimelt sõltub tööhõive ettevõtluse ja riigi majanduslikust olukorrast ning see omakorda kõigi osaliste haridusest ja oskustest. Mitte ainult töötajate, vaid ka ettevõtjate ja poliitikute omast. Siiski põhimõtteline lahendus tööpuuduse vähendamiseks on olemas ja seda on ka Eestis osaliselt korraldatud. Esmaseks lahenduseks on loodud tööturu teenistused, nende ülesandeks on mitte üksi arvestuse pidamine töötute kohta, teabe vahendamine töötute ja tööandjate vahel tööotsijate ja töötajate vajaduse kohta ja kestvalt töötute abistamine, vaid ka tööturu nõudluse uurimine ja prognoosimine kutsete ja kvalifikatsioonide kaupa ning tööelu eelset ja aegset haridust andva süsteemi ning kutsenõustajate varustamine andmetega tööturu prognoositava nõudluse kohta tulevikus.8 Siiski ei ole tänapäeva Eestis viidud kooskõlla ja töösse konventsioone, mis käsitlevad tööelu eelset ja aegset haridust ning samuti riigiosa töösuhete juhtimisel on osaline9. Nende tundmaõppimine ja töösse viimine võiks olla edasiviivaks lahenduseks. Tulevikule mõeldes, tuleks panustada teadus-ja arendustegevustesse. Lisaks eelnimetatule tuleks soodustada töökohtade loomist maapiirkonnas maksusoodustustega investeeringutele. Panustada tuleks rohkem töötute koolitusse. Lisaks võib veel välja tuua lahendusi nagu - toetada kõige haavatavamas olukorras olevate kodanikerühmade ostujõudu näiteks aktsiiside ja käibemaksu alandamisel, suunata avaliku sektori investeeringud infrastruktuuridesse ja eluasemeturule, toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust näiteks laenuraha abil, rakendada paindlikku tööaega, toetada jõuliselt ümberõpet, pikendada töötu abiraha saamise perioodi jne.
Kokkuvõtvalt peab tõdema, et töötus üldse ja selle kasv on pikaajaline probleem. Nii lühiajalisel kui ka pikaajalisel töötusel on omad mõjupunktid, põhjused ning lahendused. Paljut on juba tehtud, kuid pikemas perspektiivis on veel palju teha ja vajab pidevat tähelepanu, lahenduste otsimine ja teostamine ei lõppe iial.
1 Eesti Pank “ Rahapoliitika ja Majandus2/2010” kättesaadav interneti keskkonnas http://www.eestipank.info/pub/et/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/ylevaade/_2010_02
2 Eesti Statistikaamet , tööjõu-uuring
3 Eesti Statistikaamet, tööjõu-uuring
4 Sotsiaalministeerium (2006). Tööturu riskirühmad: pikaajalised töötud.
5 Statistikaamet, tööjõu-uuring
6 Eesti Statistikaamet, tööjõu-uuring
7 Eesti Statistikaamet, tööjõu-uuring
8 Tööorganisatsiooni ILO konventsioon (C88)
9 www.ilo.org.