muusikaandelise teoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindumusest puhkenud tunded ajendasid 1885-1886 Haava kirjutama armastuslaule. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsasaimaks inspiratsiooniallikaks. Vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga. Aastatel 1892-1894 viibis Haava nii Saksamaal kui Venemaal. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. On mainitud, et välismaal olles tundis luuletaja üksindust ning kirjutas kodumaast eemal olles mitmeid isamaa-ja kodumaateemalisi luuletusi. Haava jaoks oli kindlasti raske ka lähedaste kaotus, isa ja õe surmale järgnes üsna pea ka ema surm. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kogu
Senise tsaari nõukoja, bojaaride duuma asendas Peeter I oma sõpradest ja usaldusalustest koosneva senatiga, mis muutus kärk järgult Venemaa kõrgeimaks valitsusasutuseks. Kui mina oleksin olnud üks liige bojaaride duumast siis oleksin olnud väga vihane, et alati on olnud bojaaride duuma ja nüüd ajab järsult selle laiali ja asendab enda sõpradega. Peeter I valitsus ajal oli Venemaa pealinnaks Peterburi mitte Moskva. Peeter I kutsus kõiki Peterburisse elama, aga see asus soisel maad kus polnud võimalik kive saada, et seda linna rajada. Venelased olid muidugi vihased kuna alati oli olnud Moskva Venemaa pealinnaks ja nüüd ütleb Peeter I, et Peterburist saab on uus pealinn. Mina arvan, et oleksin algatanud mässu Peeter I vastu, aga kuna tal oli suur sõjavägi siis oleks see luhta läinud ja arvan, et inimesed elasid pigem hirmus Peeter I juures kui eemal kuhu ta oleks võinud lihtsalt sisse marssida ja makse nõuda.
Peategelase juures meeldis mulle väga see, et kui ta 20.aastaselt oli lasteaias kasvatustööga tutvunud, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ning andis neile lisaks eratunde (meenutab mulle veidi ettevõtlust). Samas kirjutas ta ka aktiivselt luulet, mis viisistati kiirelt. Ei meeldinud see, et kui 7 aasta jooksul suri tema isa, ema, ainukene õde, lähedaseim inimene Jaan Lellep ning kaotas lõplikult ka isakodu, katkestas ta kõik suhted ja kirjavahetused läks ta Peterburisse, kus hakkas tööle halastajaõena. Ta oleks võinud leinata ning siis tagasi vana elu juurde minna, kirjutades luuletusi ning õpetades lapsi. Küsimused peategelasele: 1) Kuidas suhtuti eestlastesse ning eesti rahvusesse tol ajal? 2) Kui palju suruti võõrast võimu ning kultuuri peale ja kästi unustada enda juured? 3) Kui raske oli naistel elatusraha teenida ning tööd leida? Huvitavaid fakte Annast: o Tõlkijana vahendas ta palju maailmakirjanduse
muusikavideod), Rob Bourdon (trummid). Selle gruppi muusika esindab meile hip-hopi, rokki ja electro samplist segu. Nii tekstides, kui ka vokaalis on säravalt väljendatud emotsioonilist kuju. Esimest korda millal ma kuulsin selle bändi muusikat olin 14 aastat vana. Sellest ajast loen palju nende kontserditest, uutest albumitest ja üldse nende elust. Üks kord ma nägin uudist veebilehel, et Linkin Park sõidavad Peterburisse 26.07.14 ja esinevad Greenfesti festivalil. Samal õhtul palusin ema käest piletite ostmisest fan-piirkonnasse minu sünnipäeva kingituseks. Ta mõtles 2 päeva ja lubas. Hommikul kell 4 ma sõitsin bussiga Narvast, aga 15:30 olin juba onu juures. Pärast koos kell 20:00 seisime järjekorras, sest kontsert pidi algama kolme tunni pärast. Nagu mäletan, seal me seisime umbes 2.5 tunni, sellepärast hakkasin kiiresti väsima. Aga meid ikkagi lasti sisse ja nüüd
Kohale saabub Stiiva õde Anna, kes lahkhelid silub. · Kitty peab valima Vronski ja Levini vahel, toimub Kitty debüüt ballil, kus avastavad üksteist Anna ja Vronski. · Anna ja Vronski kohtumine Peterburis, suhte areng, seltskondlikud üritused Betty juures. · Ratsavõistlus, mure Vronski pärast ja Karenini teadasaamine naise armusuhtest. Keeldub lahutusest, nõuab avalikkuse ees koos olemist.. · Anna ja Vronski sõidavad maakodusse, Serjoza jääb Peterburisse. Anna on rase. · Vronski põrkab kogemata kokku Kareniniga, Karenin tahab lahutust. Anna on pärast sünnitust palavikus, Karenin halastab ja annab lahutuses otsustusõiguse Annale. Anna loobub lahutusest. · Anna ja Vronski sõidavad Itaaliasse, naasevad mõne aja pärast ja Anna saab Venemaal halvakspanu osaliseks. · Dolly külastab Annat, Anna tundub õnnelik. · Stepan viib Levini Annat külastama, mõlemad tunnevad üksteise suhtes sümpaatiat, Anna on
Kuid raha ta ei saanud. Kodust saadud rahaga, suutis ta siiski õppeaasta lõpuni pidada ja Kunstide Akadeemia teise kursuse lõpetada. 1865. aasta kevadel lahkus Weizenberg Berliinist. Ta saabus Tartusse ja sealt edasi Erastverre. Parun sõitis noormehega oma venna Karli juurde Kooraste mõisa ja tutvustas Weizenbergi skulptor Marie von Ungern-Sternbergile. Weizenberg modelleeris noorparunist Gustav Paulist portreemedaljoni ja mõisarahvas otsustas toetada teda Peterburis. Peterburisse sõiduks varustas Weizenberg end mitme soovituskirjaga. Lootusrikkalt ruttas Weizenberg Peterburisse, kuid tal tuli pettuda. J.Köler ja tema hea sõber A.von Bock laitsid kuntsnikukutse maha. Weizenberg sai teada, et stipendiumi ja abiraha alguses loota ei saa, sest ennem peab ta enda võimeid näitama. Hoiatusele vaatamata jäi ta endale kindlaks. Peterburi Kunstide Akadeemias oli Weizenbergi eriala õpetajaks Põhja- Tartumaalt pärit kujur Alexander von Bock.
Baeri ning Gregor von Helmerseni toimetatud raamatu ,,Lisandusi Vene riigi ja tema Aasia piiririikide tundmaõppimiseks", esmaköites. Oma naasmisest Venemaale Kalifornia ja Mehhiko kaudu kirjutas Wrangell raamatus,,Ülevaade reisist Sitkast Peterburi", kus ta annab sõbraliku läkituse vormis edasi ameerika looduse koloriiti ning kirjeldab indiaanlaste elu kontrastis euroopaliku tsivilisatsiooniga. Naasnud Peterburisse, määrati Wrangell 1836. aastal Laevaehituse departemangu üldsessiooni liikmeks ja direktori asetäitjaks. Wrangell loobus teenistusest pealinnas 1849. aastal ning siirdus Eestimaale, kus ta asus elama abikaasa kaudu 1840. aastal päritud Roela mõisa Virumaal. Pärast abikaasa surma 1854. aastal tehti talle ettepanek teenistusse tagasi pöörduda. Wrangell võttis ettepaneku vastu. Järgnes kolmeaastane mereväeteenistus erinevatel ametikohtadel (Hüdrograafia
Seltsi esimeseks presidendiks valitud Jakob Hurt osales agaralt kõigis seltsi tegevusvaldkondades. Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872.aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele,mis on eesti keeles käibel tänapäevani. Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa tõusis Carl Robert Jakobson. Jakobson töötas kooliõpetajana Tormas ,aga kuna tekkisid tülid kohalike mõisnikega,siis ta lahkus. 1863.aastal jõudis Jakobson Peterburisse,sooritas ülemkooliõpetaja eksami ning sai suurvürsti ,mis kindlustas küllusliku elu . 1870.aastate algul pöördus Jakobson tagasi Eestisse kindla sooviga hakata põllumeheks. Ta ostis Uue-Vändrasse Kurgja talu ning abiellus. Talutööde kõrval kirjutas Jakobson põllumajandusküsimustest üle paarikümne brosüüri,pöörates tähelepanu piimakarjanduse arendamise küsimustele. Pika nõudmise järel õnnestus Jakobsonil saada luba oma ajalehe asutamiseks. 1878
allikaks. Kuna Tallinna raad ja aadel teatrit soosisid, seda siiski ära ei keelatud. 18. sajandi esimesel poolel soikus teatritegevus Esti Põhjasõja tõttu, kuid omandas sajandi teisel poolel hoopis uue kvaliteedi. Peeter I raiutud ,,aken" Euroopasse (Peterburist sai Venemaa uus keskus ning algas Euroopa kultuuri aktiivne importimine) ja Katariina II teatrihuvid tõid Venemaale väljapaistvaid teatritruppe ja näitlejaid. Tihiti reisisid nad Peterburisse Tallinna või Riia kaudu. Nii jõudis Tallinnasse mitmel korral Viinist pärit koomik Joseph Scolari oma trupiga. Nende mängukavva kuulus muu hulgas ka Lessingi, Racine`i ja Moliere`i näidendeid. Vaimuliku õpetuse ja moraali vahetasid aegamööda välja kodanliku moraali kategooriad voorus ja head kombed. Pärast Scolari surma jätkas Tallinnas teatritegevust Hundeburgi (Hündebergi) trupp (1777- 1780), kes esines juba regulaarselt kolm korda nädalas. Seega kujunes välja järjepidev
Viljakas komponist. koorilaule 350: soolo 120 ja klaver 120 lugu. "Lindude laul" "Kõver kuuseke" "Tipa-tapa hällilaul" "Luule see, ei tule tuulest" 1914.a "Põhjavaim". Cyrillius Kreek Sündis Vormsil. Isa tegi kodus kodukoori, kus kõik lapsed laulsid midagi. Nad olid õigeusklikud. Kuna Vormsil oli ainult 6kl kool, siis kolisid nad Haapsallu laste hariduse pärast. Lapsepõlves meeldis talle trombooni mängida. Ta hakkas ka klaverit õppima. Koos sõpradega tegid nad nn bändi. Ta läks Peterburisse õppima tromboonimängu (1908-1912) ja kompositsiooni (1912-1916). Seal leiab ta endale palju uusi eesti tuttavaid, kellega näiteks ta peab jagama tuba ja kõike muud. Nad elasid ja õppisid seal vaesuses. Peeter Süda ja Mart Saar. Kodus leidis tööd muusikaõpetajana Rakveres ja Tartus. Läks Haapsallu õpetajate seminarile õpetajaks. Tal ei lubatud oma loomingut avaldada ja tänu sellele avaldasid neid tema sõbrad korjates ka endale raha. Ta pidi ära toitma oma suure pere
Gattsina akvarellid on hindamatu väärtusega sellepärast, et Teise Maailmasõja ajal põletasid taganevad sakslased lossi maani maha. Loss taastati suures osas Hau akvarellide põhjal. Oskar Georg Adolf Hoffmann (5. veebruar 1851 Tartu 3. märts 1912 Novaja Derevnja) oli baltisaksa maalikunstnik. Õppis 18711877 Düsseldorfi Akadeemias Eugen Dückeri ja Eduard von Gebhardti käe all. Peale akadeemia lõpetamist töötas F. Cormoni juures Pariisis. 1883. aastal asus Peterburisse, kus valiti järgmisel aastal akadeemia auliikmeks. Alexander Friedrich Wilhelm Franz von Kotzebue (9. juuni 1815 Königsberg 24. august 1889 München) oli baltisaksa maalikunstnik. Alexander oli näitekirjanik August von Kotzebue poeg. Pärast isa surma 1819. aastal õppis Alexander kadetikorpuses Peterburis, mille ta lõpetas 1834 kaardiväeleitnandina. Sellest hoolimata otsustas ta neli aastat hiljem kunstniku elukutse kasuks ja alustas kunstiõpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias
R. Jakobsoniga. Eesti Aleksandrikooli komiteed - üritati teha eesti keelset kooli. Eesti Kirjameeste Selts - koondas haritlasi. Esimene president J. Hurt - suure töö tegi ta ära eesti rahvaluule kogumisel ja avaldamisel. Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa tõusis C. R. Jakobson (1841-1882). Kuigi ta isa oli suur Jannseni sõber, kasvas poeg tänu emale üles saksa vaimus. Üritas töötada kooliõpetajana, kuid tekkisid tülid mõisnikega. 1863 jõudis Peterburisse, sai suurvürsti tütre koduõpetajaks. Köler tõi ta rahvusliku liikumise juurde. 1868. a pidas Jakobson "Vanemuise" seltsis esimese isamaakõne valguse-, pimeduse- ja koiduajast - selles rääkis kadunud kuldsest muistsest iseseisvusajast, mitmesaja-aastasest orjapõlvest sakslaste poolt ja koiduajast, mil rahvas tõuseb. 1870 tahtis eestis saada põllumeheks, ostis kurgjal talu, arendas, valiti nii pärnu kui ka viljandi põllumeeste seltsi presidendiks. 1878
Kunderi peokõnet, kaitstes nii nimetatud baltlasi. Koos 1883 avaldatud ja eespool käsitletud kõnega on Reimani üliõpilasajast kindlasti teada ainult need kolm ajalehekirjutist. Nii arenes ja küpses V. Reiman ülikooliaja jooksul teadlikuks rahvuslaseks ja idealistiks. Samal aastal, kui ta oli esimees EÜS- is, avaldas ta 1886. aastal semestrikroonika lõppsõnas otsekui usutunnistusena enda vaateid ja veendumusi. Kui Reiman peale ülikooli lõpetamist Peterburisse prooviaastale sõites lahkus oma kaasvõitlejaist, ja talle lahkumissõnu öeldi ning klaasi tõstes elagu lauldi, milles ka vihje armsamale, siis oli Reiman vastanud, et tema armsam ainult Koidula mõttes - ,,Mu isamaa on minu arm"- on mõeldav ja oli jätkanud: ,,Isamaa, kallis Eesti isamaa, olevat tema armukene, keda ta igavesti armastada tahtvat, ja et kaasvõitlejad isamaale ja Eesti rahvale truiks jääksid, olevat tema palavam palve ja viimane soov."
loomulikke küsimusi olen töötanud riigihangete õnnestumine ei maksa töödelda jõi mõru ravimteed pikki videoid mõttekad koosolekud pärast kella viit naasin Helsingist vilusid põõsaaluseid tool oli nisis ei joodud õlut mõrvatud elanikke ohtlikem teelõik neid oksjoneid koka-köögitöölise koormus jäime kontsertidega rahule Peterburi, Peterburisse käsin lõpetada Õlu, õlle, õlut, õlled, õllede, õllesid laevajuhi-mehaaniku ametikoht Suhkur, suhkrut, tuhkur, tuhkrut Kosrtnat, korstnate, korstent, korstende Veensin, veenda, veennud Video, videot, videote, videoid Möönsin, möönda, möönnud Stereo, stereot, stereote, stereoid Valdama, vallanud, vallatakse Rodeo, rodeot, rodeote, rodeoid Baarmen, baarmenit, baarmenite, omas :omakse, omast, omaksesse; omaste,
hulka. 1888.aastal ilmus ,,Luuletused" 1, millele kiiresti järgnes ,,Luuletused"11 (1890) ja hiljem ,, Luuletused" 111 (1897). Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama
talle usaldatud ülesandeid. 1905. aasta detsembris kehtestati seoses revolutsiooni algusega Baltimaadel sõjakohus ja algas politseiterror Eesti linnades. Tartus vahistatakse massiliselt inimesi, ,,Uudiste" toimetuses tehakse läbiotsimine. Vildel õnnestub otsesest allikast teada saada, et varsti on tulemas korraldus tema arreteerimiseks. Koos naisega sõidab Vilde Tartu lähedasse Haage mõisa, kus elas Linda tädi T. Vilberg. Kui olukord muutub veelgi pinevamaks, otsustavad nad rongiga Peterburisse sõita. Enne minnakse veel Tallinnast läbi, et vanematelt ja õelt raha laenata ja 1906 aasta eesimestel päevadel suunduvad nad Peterburi ning algab Vilde 14 pagulaspõlv, mis kestab üle üheteistkümne aasta. Vilde vahistamissüüdistuse aluseks olid järgmised süüdistused: osavõtt Eesti Sotsiaaldemokraadide Tööliste Ühistu Tartu osakonna koosolekutelt, aktiivne kihutustöö ajalehe ,,Uudised" kaudu, valitsusevastaste kõnedega
Viljakas komponist. koorilaule 350: soolo 120 ja klaver 120 lugu. "Lindude laul" "Kõver kuuseke" "Tipa- tapa hällilaul" "Luule see, ei tule tuulest" 1914.a "Põhjavaim". Cyrillius Kreek Sündis Vormsil. Isa tegi kodus kodukoori, kus kõik lapsed laulsid midagi. Nad olid õigeusklikud. Kuna Vormsil oli ainult 6kl kool, siis kolisid nad Haapsallu laste hariduse pärast. Lapsepõlves meeldis talle trombooni mängida. Ta hakkas ka klaverit õppima. Koos sõpradega tegid nad nn bändi. Ta läks Peterburisse õppima tromboonimängu (1908-1912) ja kompositsiooni (1912-1916). Seal leiab ta endale palju uusi eesti tuttavaid, kellega näiteks ta peab jagama tuba ja kõike muud. Nad elasid ja õppisid seal vaesuses. Peeter Süda ja Mart Saar. Kodus leidis tööd muusikaõpetajana Rakveres ja Tartus. Läks Haapsallu õpetajate seminarile õpetajaks. Tal ei lubatud oma loomingut avaldada ja tänu sellele avaldasid neid tema sõbrad korjates ka endale raha. Ta pidi ära toitma oma suure pere
Puskini lapsepõlv Aleksandr Puskin sündis 6. juunil 1799.aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Tema ema oli moorlase, Peeter Suure omaaegse sõbra ja kammerteenri, tuntud Abram Petrovitsi pojatütar. Aleksandri ema Nadezda Ossipovna kolis koos oma emaga Marja Aleksejevnaga Sergei Lvovitsi juurde. Majapidamist hakkas pidama Marja, sest oma tütrele ta seda ei usaldanud. Naised võtsid endaga kaasa ka amme ja hoidja Iriska. Puskinid kolisid kogu perega Peterburisse. Sergei külastas äia Mihhailovskojes ja vana moorlane lubas kõik oma valdused pärast surma Sergei perekonnale jätta. Pärandust oodates ei julgenud Puskinid kolida, kuid ei tahtnud ka paigale jääda. Kartes keisrit kolis Sergei oma perega tagasi Moskvasse, kuu aega enne keisri tapmist. Nadezda sünnitas teise poja, kellele pandi nimeks Nikolai. Sergeile tundus tema tulevik ühtäkki ebakindel ja tal polnud selgeid mõtteid. Pärast seda, kui naine rasedaks jäi, seati Sergeile
-Erilist tähelepanu pöörati eesti keele arendamisele ja selle õiguste kaitsmisele. -Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872.a. üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on eesti keeles käibel tänapäevani. Carl Robert Jakobson -Rahvuslike liikumise radikaalse suuna eesotsas. -Sündis Tartus, lapsepõlve veetis aga Tormas. -Pärast J.Cimze seminari lõpetamist Valgas üritas ta töötada kooliõpetajana Tormas,aga kuna tekkisid tülid kohalike mõisnikega siis ta lahkus. -1863.Jõudis ta Peterburisse, sooritas ülemkooliõpetaja eksami ning sai suurvürsti tütre Olga -Konstantinovna koduõpetajaks. -Kunstnik Johann Köler tõi ta rahvusliku lliikumise juurde. -1865.aastal ilmusid tema esimesed kirjad ''Eesti Postimehes'', kus ta nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu ja propageeris karskusidemeid. -1868.a.pidas ta ''Vanemuise'' seltsis esimese isamaakõne valguse-, pimeduse-, ja koiduajast. -1870
sealne Jaani kogudus, võis eestlaste arv ulatuda umbes kolme ja poole tuhandeni. Pool sajandit hiljem, 1834. aastal, oli linnas eestlasi 5214, 1850. a 5703, 1858. a 4600, 1862. a 5353. Järsem Peterburi eestlaste arvukuse tõus leidis aset 1890. aastatel: 1890. a loendati neid juba 7431, 1897. a 12 238, 1910. a 14 704 ja 1917. a kuni 50 00049 (mõnevõrra teistele tulemustele on jõudnud Vene uurija N. Juhnjova, kelle andmeid esitab V. Samoilov50). Kuigi eestlasi tuli Peterburisse pidevalt juurde, tuleb ka nentida sealse esitluse sisemist konsolidatsiooni ja stabiliseerumist: ajavahemikus 1843-1867 sündis seal üle 3000 eestlase51. Peterburi eestlaste hulgas olid kõik tähtsamad sotsiaalsed seisused esindatud, kaasa arvatud vähearvukas aadel. Viimasel juhul on tõenäoliselt tegemist teenistusaadlikega, st vastavale teenistusjärgule tõusnud riigiametnikega, nagu oletab R. Pullat. Suur osakaal oli sõjaväelastel52
pere. Pilet nr. 8 Fjodor Dostojevski elu ja looming. (1821-1881) Sündis Moskvas.Isa oli keevaline, ema oli religioosne, erudeeritud ja hell. Elasid vaestehaigla territooriumil.Sügavalt religioosne elu lõpuni. 1837- pani isa mõlemad pojad Peterburi sõjaväeametnike kooli. Samal aastal suri ema. 1839-Suri isa.( Tema enda orjad kägistasid ta). Dostojevski saab närvivapustuse, esinevad langetõvehood. 1843 lõpetavad vennaga kooli. Mihhail läheb Tallinnasse, Fjodor Peterburisse. Toob vene kirjandusse psühholoogilise teguri. Vene edumeelsed literaadid võtavad ta oma seltskonda. Dostojevski on oma loomuselt naiivne ja heatahtlik. Mõne aja pärast lahkus nende seltskonnast ning astus rühmitusse Petrasevski. 15 aprillil 1849 kannab ette ,,Kirja Gogolile", 23 aprillil arreteertakse peaaegu kõik noored. Viiakse Peeter-Pauli kindlusesse. Sama aasta detsembris mõistetakse terve hulk noori surma, kaasaarvatud Dostojevski. Viimasel hetkel (enne viimast käsklust ,,Tuld
JAKOB HURT CARL ROBERT JAKOBSON 28 SUURLÕHE JA RAHVUSLIKU LIIKUMISE HÄÄBUMINE Peagi teravnesid vastuolud CRJ ja Hurda vahel, kuna Hurt ei pooldanud "Sakala" kriitikat pastorite ja eriti religiooni aadressil. Hurt astus lehe kaastööliste seast avaliku kirjaga välja ja 1880.a lahkus Peterburisse kirikuõpetajaks. CRJ jätkas mõnda aega tõusvas joones. Tema toetajad saavutasid ülekaalu EKmS-is ja Aleksandrikooli peakomitees. Ta organiseeris nn "Suurmärgukirja" tsaarile, milles väljendusid teatava osa eestlaskonna soovid (Hurt alla ei kirjutanud, kuna nägi kirjas palvet venestamiseks). Kui Hurt väärtustas kultuurilist arengut, siis CRJ pidas tähtsaimaks majandusliku pöörde saavutamist. Võitluses sakslaste vastu tuli toetuda venel valitsusele. CRJ ei näinud võimalikku
annaabi.ee 
