Luuletaja püüab luuletusega edasi anda ilmselt seda, et armastuses ei ole kõik nii lihtne ning see ei tule alati nii kergelt ja ei pruugi olla vastastikune. Luuletuses on kasutatud mõnda epiteeti nagu „sünnieelsest“ ja „vikerkaarevärviline“. On kasutatud võrdlusi: „Sust hoian nagu ihu hoiab valust“, „Ja hoian Sinust nagu vili puust“. Samuti võib fraasi „ihu hoiab valust“ paigutada ka isikustamise alla. Personifikatsiooni on kasutatud ka lauses „s i i n elus võetakse kõik sõnad suust“. Sõnu ei saa otseselt kelleltki suust välja võtta. Metafoori või sümboli alla paigutub sõna „taevatrepp“, millel oleks nagu teistsugune tähendus, kuid ei oska seda päris täpselt lahti seletada. Mõistan antud sõna selliselt, et on mõeldud, seda hetke, mil inimene teeb oma viimased hingetõmbed ning liigub nii-öelda taeva poole. Luuletust iseloomustab lõppriim, täpsemalt ristriim, skeemiga abab.
Autobiograafilises- ja loodus luuletuses oli rohkem märgata stiili, sest luuletus läheb astmeliselt aina jõulisemaks ja teises on kasutaud liitriimi. Armastus- ja isamaalises luuletuses oli võrdselt nii stiili, kui sisu, sest nende sisu oli väga sügavamõtteline ja vastavalt luuletusele kasutas arutor isikustamist võsi kasutas kordust. Autor kasutab korduseid ja retoorilisi pöördumisi. Liivi luuletustes esineb parallelismi ja kõlakujundistest epiteeti, võrdlust ning personifikatsiooni. Näiteks viimast kasutas Juhan Liiv oma isamaalises luuletuses „Isamaale“, kus oli pöördutud isamaa, kui füüsilise isiku poole. Minu valitud neljast luuletusest on kaks kirjutatud paarisriimiga ja kaks ristriimiga, kuid tema luules esineb ka süliriimi. Kõige äratuntavam on see, et Juhan Liiv on väga tundeline isamaa vastu. Tema luuletustes on kirjas see, mida kirjanik on ise läbi elanud. Mulle meeldib, kuidas Juhan Liiv paneb oma tunded väga tõepäraselt luuletustesse. Iga
Kui luuletustes kajastub väga palju kurbust ja väljaelamist siis võib järeldada, et autor soovib lugejale hingelähedust, toetust enda luule läbi. Enno armastas kasutada luuletes lihtsust. Sõnad on lihtsas tänapäevases keeles ning kõikidele arusaadav. Pole kasutatud võrdlusi, metafoore palju. Luules ,,Ta tuli..." ja ,,Nii vaikseks kõik on jäänud" pole minisuguseid raskeid sõnaliike. ,,Ta tuli..." luuletuses on kasutatud võrdust looduse ja inimeste vahel, kasutatud personifikatsiooni ehk isikustamine annab eluta objektidele ja asjadele inimlkikke omadusi (näiteks: päev seisis ja vaatas mu silmi, päev kandis ahelaid). Kasutatud on ka riime(keed,teed; saa,ma; said, ahelaid) ja on neljavärsiline 8sast salmist koosnev luuletus. Laul on ka viisistatud. ,,Nii vaikseks kõik on jäänud" luules võib täheldada hääliku-ja kõlamängu, sest sellel laulu on viis ja tean väga hästi seda. Muidugi igas luules tuleb mõttesse väike sõnamäng või rütm
Siiski ei saa väita, et mõni luuletus neist päris ilma on- epiteeti on kasutatud igas teoses: ,,Laulik" ehib end sammaldund maja ja säravate tähtedega, Luik on oma kirjatöösse peitnud truu pliiatsi ja tumeda valu, Kareva näitab oma ülemvõimu keele üle, sõnastades sõnakuulmatud sõnad, võimatu nõlva, jaheda randme ja ülima pilgari. Runnel on siinkohal jäänud mõistlikkuse piiridesse tembeldades vaid luuletamise lihtsaks, mehiseks tööks ja öö hardaks ning tõsiseks. Personifikatsiooni Runnel kasutanud ei ole, samas kui Lepik on pannud tunnid ruttu lippama, Luik muutnud pliiatsi truuks ja pannud aja valu tundma ning üles tõusma ja Kareva on sõnad sõnakuulmatuks teinud ja paastu taevast kaevama pannud. Nelik on oma luuletustesse peitnud ka teisi lause- ja vormikujundeid, mille tähendus võib igale inimesele olla isesugune. Kuna mul varasem kokkupuude kõnealuste kirjanike loominguga puudub, ei saa ma öelda,
andestab kõik. Kõik on armastus , kuni armastus läheb üle. Kuidas? --- Luuletus on jagatud kuueks erinevaks stroofiks, millest kolmas ja kuues on kõigest üherealised, kuid siiski pean ma neid selles luuletuses eraldi seisvateks salmideks. Lugedes luuletuse läbi, märkab lugeja koheselt, et neljas esimeses stroofis on kõikide ridade algussõnadeks ,,armastus", mis tõttu on selge, et läbivaks luuletuse teemaks ongi armastus. Esimeses ja teises stroofis kohtab lugeja personifikatsiooni ,,Armastus läheb üle mägede, jõgede, kuristiku, otsatu ookeani silmagi pilgutamata," ning teises salmis ,,Armastus läheb läbi soode ja rabade, kõrbete, tundrate kordagi võpatamata." Isikustamist kasutab autor põhjusel, et ülistada armastust ning esile tuua armastuse kõikvõimsus ning jõud, et näidata, et armastus on nii tugev, et suudab üle või läbi ükskõik mille minna. Samuti näeb lugeja esimeses salmis kolmandas reas ka algriimi sõnades ,,otsatu" ja
isandaks! ".Nii lootusrikkalt lõpeb Koidula ajalookirjeldus. ,,Sind surmani"-räägib sellest,et poetess tahab surmani meeles pidada õitsvat Eestimaad.Parem on puhata Maarjamaa mullas kui võõrsil elada.Aga tihti võib Eestimaa silmis näha pisaraid.Luuletaja kutsub üles lootma,et ajad muutuvad ja seni käima sirge seljaga. ,,Mõtted Toomemäel"-jutustab,kuidas kangelane seisab Kalevi kalmul ja mõtiskleb Eestimaa saatuse üle. Isamaalaulud põhinevad personifikatsiooni ja romantilistel kontrastidel.Sellised on ,,Mu isamaa nad olid matnud","Mu isamaa mu õnn ja rõõm" jt. 2.Kogu sisaldas ka tundelist loodus-ja armastuslüürikat. ,,Kevade on sala tulnud"-ülistab Eestimaa kevadet. ,,Emasüda"-on kaunis luuletus emaarmastusest.Kui ka kõik siin ilmas sind põlgavad,siis ema südames on ikka koht sinu jaoks.Ema südamele sarnast pole ilmas olemas. ,,Lenda!"-kangelane palub lõokest viia kallimale sõnum,et ta kiiresti tuleks,sest nii raske on oodata. 3
tema naha viin ma turgu sarved abikaasale Antud luuletus räägib sellest, kuidas inimloomus on ahne, et ei taha kulutada kuule väikestele lindudele, vaid kui juba lastal, siis ka juba suurt looma, millest saab palju liha, nahka ja ka sarved mida naisele viia. Kasutatakse ristriimi. Luuletuses on kasutatud epiteeti väike part . Võrdlustest kasutati kuul poeb kerre nagu urgu. Kasutati ka personifikatsiooni kuul poeb. Metafooridest on kasutatud sõna kaksraud. Luuletaja kasutab seal ka allegooriat naha viib turgu, mille all mõtleb seda , et kasutab looma kasu saamiseks, sarvede abikaasale viimise all võib mõista erinevaid asju, seda võib mõista kui abikaasa petmist või sellena et mehel võib olla teiseks armastuseks jahil käik. Luuletuse meeleolu tundub et on ka küllaltki üleolev. Tulemasin
(puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest (lint: kink). Luule kujundeid Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel. Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat. Epiteet on lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad. Lapsuke on mul õrnake, kullake, kaunis: Näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul, Silmad nii säravad, sügavad, sametimustad... Võrdluses kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt
Kuni teose lõpuni kirjeldab Bäumer isiklikke elamusi, tähelepanekuid ja tundmusi. Selline kujutamisviis on muidugi subjektiivne, aga just niisuguse jutustamistehnikaga on Remarque suutnus luua kogupildi, mis avaldab sügavat muljet ning väärib sõjaeepose nime. Romaani üksikute episoodide meeleolu vaheldub kiiresti. Selle saavutamiseks kasutab Remarque erimevaid stilistilisi vahendeid. Nii võib romaanist leida humoristlikke ja piltlikke väljendeid, irooniat, personifikatsiooni, võrdlusi ja metafoore. Sümbolitega on autor pigem kokkuhoidlik. Romaani tegelastele on omane asitada oma seisukohti kord nii, kord naa, kord jaatavast, siis jälle eitavast küljest. Remarque´ile meeldib põimida oma teosesse filosoofilisi arutlusi, mis aga mõnikord tunduvad natuke ülepakutud. Sündmusi on romaanis kujutatud lakooniliselt ning seetõttu on Remarque´i võrreldud Hemingwayga, kelle kuulus romaan "Hüvasti relvad!" ilmus Remarque´i omast aasta hiljem
Pärälärä-Leenu. [2,4] 3.2 LÜÜRIKA Juhan Liivi ande suurus, tema talendi ulatus avaldub eriti hästi haigusperioodil loodud lüürikas, mis on sündinud enamasti hetkeinspiratsiooni mõjul. Sel ajal sündinud luule on ehe ja vahetu (spontaanne) eneseavaldus, pihtimuslikult siiras. Liivi luule põhiosale on omane kujundi pingsus ja värsi musikaalsus. Traagilise tundevärvingu kõrval leidub ka huumorit ja satiiri. Kujundeist eelistab Liiv personifikatsiooni, arendatud metafoori ja võrdlust. Kasutab ka kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Säilinud on üle 300 luuletuse. [2,4] Liivi luules oli uudne vorm - lühike, selles on nähtud jaapani haiku ja tanka mõju. Liiv nõuab, et kirjanikul tuleb rahvakeelt tundma õppida, tuleb kasutada keelt, mida "kõik mõistavad ja kirjutavad", nõuab, et eesti keel tuleb "rahvale arusaadavaks hoida". [2,4] Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda ääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu
Sellise kirjanduse tingis tolleaegse rüütelliku ühiskonna klassi tekkimine, kes olid rohkem ühiskonnas eeskujuks. 2. Rüütliromaan kujutab seiklusi ja kangelastegusid, mida sooritavad vaprad rüütlid, põneva sisuga lood esitavad fantaasiapärase ainestiku kõrval ka ajaloolisi ja legendilaadseid pärimusi. Kadus ka varasem anonüümsus. 3. Tristan ja Isolde räägib igavesest armastusest, armukadedusest ja vaprusest. 4. Allegoorilisus tähendas personifikatsiooni, kadunud armastuse otsimist ja üleloomulike paikade külastamist unes. 5. Keskaegse kultuuri õitseaeg oli lühike. 14.-16. sajand. Renessans 1. Renessansiks nimetatakse murrangulist pööret looduse, loomulikusse, ratsionaalsete teadmiste ning vabamate inimsuhete poole, mis toimus eelkõige Lääne-Euroopas 14-16 sajandil. 2. Tollajased kirjanikud olid näiteks Dante, Petrarca, Boccaccio, Shakespear ja Cervantes. 3
Peoone liigitatakse vastavalt sellele, millisele silbile rõhk langeb: rõhk esimesel silbil esimene peoon /+ /, rõhk teisel silbil teine peoon / + /, rõhk kolmandal silbil kolmas peoon / + /, rõhk neljandal silbil neljas peoon / +/. Eesti luules on peoon harvaesinev värsimõõt. personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Personifikatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks. Näiteks: Miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisaraid ? Kas sa rasket hingevalu, hellake, ka tunda said? (Lydia Koidula.) polüsündeton stiilivõte, mis põhineb sidesõnade taotluslikul kordamisel, paljususel. Polüsündetoni abil saab teatud sõnu värsis esile tõsta.Näiteks: Mu viimne laul on õitest ja kenast kevadest ja kena kevade ilust ja suvest ja sügisest. (Juhan Liiv.)
Oratoorium - dramaatilise süzeega heliteos. Panteism- filosoofiline õpetus, mis samastab jumala ja looduse. Pastoraal - karjaselaul või muu karjase- ja maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos. Eesti kirjanduses taaselustas selle luulezanri Kristjan Jaak Peterson (1801 -1822), näiteks "Karjase laul. Ott ning Peedo". Personifikatsioon - on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. 4 Personifikatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lühendamiseks. Näiteks: Miks sa nutad. lillekene, nupud sul täis pisaraid ? Kas sa rasket hingevalu, hellake, ka tunda said? (Lydia Koidula) Piltmõistatus- mõistatus, mille küsimus esitatakse pildina ja vastus lausena. Poeem - pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süzee. Poeemi sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente, see on proosaga võrreldes
Setu usund ongi selline. Kolm esimest küsimust. Erinevad müüdikäsitlused, millega pole kaugeltki mitte ammendatud antropoloogilised käsitlused müüdist (nt. funktsionalistlikku pole). 1. Mingi paratamatu tee, mille kõik lõppude-lõpuks peaks läbima. Inimene on alguses rumal, hiljem saab ta targemaks. Müüte peab võtma sõna-sõnalt. 19. sajandil on ka teisi lähenemisi, mida võib ka võrrelda Tyloriga, nt. Max Mülleri oma: keelele on omane personifikatsiooni protsess, metafoorid. Müüt teadusest nii kaugel kui võimalik, puhas poeesia. 2. Sümboolne müüdikäsitlus. Hõlmab kõiki müüditeooriaid üldiselt, kus müüti peetakse religiooni tuumaks. Seega müüt on teadusest kaugel. Uuemat tüüpi religioon, tekstikeskne fundamentalism. Arhailine religioon, paganlik, mittekirjarahvaste religioon on teaduslikule mõtteviisile mingist vaatepunktist lähemal. Koosneb sümbolitest, tõde par excellance. Tõde kätkeb midagi olulist inimese kohta
allegooria- mõistukõne hüperbool- liialdatud suurendamine Sajab ja sajab lõpmata. Ääretu meri litootes- liialdatud vähendamine pöialpoiss, sipelgapiht metafoor- ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel, suurepärane vahend kulunud väljendi värskendamiseks sinise taeva silm, lõviosa "Pojuke viidi kabelimääle puhkama puust palitu." (B.Alver) Ärge laske tujul langeda metonüümia- metafoori ja personifikatsiooni vahe Terve vald aeti kokku sümbol- Toonela jõgi, latern (Alver), eluõhtu "Täht ehk süttib su üle veel." "Liigume loogeldes loojangu poole." (Runnel) epiteet- kaunistav lisandsõna sünekdohh 24.Luule aastail 1905-40 20.saj algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. Peamised zanrid olid ühiskonnakriitiline realism (Vilde, Kitzberg, Tammsaare), luules vanaromantism ja hiljem uusromantism. Rühmitused. Noor-Eesti III album
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul: sümbolism, inimene on salapärane ja teda on raske mõista: suletud tegelased. Postmodernses ühiskonnas on räägitud tegelase kriisist. Tegelane on üha enam muutunud inimese märgiks, kontseptsiooniks. Inimest ei tajuta terviku ja püsiva struktuurina. Iga inimene mängib elu jooksul erinevaid rolle. Kultuur on muutunud teatraalseks. Saame muuta rolle, et oma tegelikku olemust varjata. Tegelased on muutunud personifikatsiooni-tüüpi karaktereiks. Nt absurditeater. Tegelane ei ole inimene, seega ei saa teda analüüsida inimlikest kategooriatest lähtuvalt. Tegelaskuju loomise vahendid ja tehnikad. Informatsiooni tõeväärtus, mitte- usaldusväärne jutustaja. Monoloog vs dialoog. Dialoogis avaldub objektiivsem info või ka vastupidi. 55
Tore sõnatuletis on verb ,,põllemummulema" nii juhtub katkiläinud kruusi mummudega, mis ema põlle sisse põllemummulema korjatakse (,,Kruusi lugu"). Arhailise varjundi on omandanud sõna ,,kompuuter" luuletuses ,,Kompuutri-issi", vaevalt et mõni laps enam arvutit sedasi nimetab. Noortepärasusele makstakse lõivu värdsõnadega ,,chill" ja ,,häng" luuletuses ,,Kooliaasta lõpulugu". Peamiste kõnekujunditena kasutakse antropomorfiseerimist ja personifikatsiooni, mille näited on toodud luulekogusid käsitlevates alapeatükkides. Kirjanduskriitik Kull leiab: Vilepi värsid tunduvad vahel nii ärritavalt lihtsa(meelse)d, et tekib kiusatus ise proovida. Aga see pole sugugi nii lihtne, sest laps tunneb eriti kergesti ära võltsid noodid. Vilepil on õige tooni tabamine tunduval määral õnnestunud. (Kull 2005: 2). Vilepil on annet ja oskusi lastele kirjutada. .
teatrist, alternatiiv traditsioonilisele teatrile. perifraas kõnekujund, kus millegi nimi või nimetus asendatakse sellele iseloomulike tunnustega, muutes nii kirjelduse elavaks. Näiteks: Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere rannale ja Munamäe metsalt, murult käib lahke Soome lahele? (Mihkel Veske.) See tähendab küsimust: Kas tunned Eestimaad? personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Personifikatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks. Näiteks: Miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisaraid ? Kas sa rasket hingevalu, hellake, ka tunda said? (Lydia Koidula.) petitsioon palve- või märgukiri mõnele kõrgele riigiametnikule hulga isikute (näiteks meeleavaldajate) poolt. Phaethon kreeka mütoloogias päikesejumal Heliose poeg, kes sai isalt loa juhtida päikesevankrit, kuid ei tulnud sellega toime
Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest (lint: kink). Luule kujundeid Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel. Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat. PILET NR .24 - LUULE AASTATEL 1905-1940 20nda sajandi eesti luules mängis suurt rolli Noor-eesti autorid Gustav Suits,Ernst Enno ja Villem Ridala . Nende looming oli uusromantiline, oli sümbolitsliku kujutuslaadiga, temaatiliselt mitmekülgne.Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitustja vaimseid ideaale,sönastasi ka isiklikke elamusi. Siurus keskel kohal armastus, sealt tõusid esile Marie Under, Henrik Visnapuu.Armastusest kõneldi väga
Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest (lint: kink). Luule kujundeid Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel. Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat. Epiteet on lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad. Lapsuke on mul õrnake, kullake, kaunis: Näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul, Silmad nii säravad, sügavad, sametimustad... Võrdluses kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega
kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest (lint: kink). Luule kujundeid Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel. Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat. Epiteet on lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad. Lapsuke on mul õrnake, kullake, kaunis: 44 Näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul, Silmad nii säravad, sügavad, sametimustad... Võrdluses kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel
annaabi.ee 
