· Jõevähk tegutseb öösiti, tal on üsna palju vaenlasi. Ondatra ja saarmas jõevähi looduslikud vaenlased. Jõevähi ehitus (1) · Vähi keha on kaetud rohekaspruuni kesta ehk koorikuga (seepärast ka koorikloomad), mis koosneb kitiin- ja lubiainest. · Lubiaine muudab vähikeha tugevamaks. Kitiinkestal on välistoese ülesanne, seestpoolt kinnituvad sellele lihased. · Jõevähi keha koosneb lülidest, millest moodustub: pearindmik ja tagakeha. · Pearindmiku katab seljakilp, mis kaitseb ka külgedel olevaid lõpuseid. Jõevähi ehitus (2) · Peaosas asuvad liitsilmad. · Pea piirkonda kinnituvad ka kompimiselundid tundlad. · Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu. · Lõugadest tahapoole jäävad 5 paari käimise jalgu, millest esimesed on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. · Tagakehale kinnituvad ujujalad. · Viimane jalapaar moodustab koos tipulüliga uime. · Vähk liigub pea ees, ujub aga tagurpidi.
Krabiämbliklased (Thomisidae) on sugukond ämblikuliste seltsist. Krabiämbliklaste sugukonda kuuluvatel liikidel on keha munajas või pirnjas, mõnel liigil tunduvalt lamendunud. Pearindmiku ja tagakeha pikkuse ja laiuse suhe on ligilähedane ühele või kuni poolteist. Külgsilmade kõrgendikud on esilekerkivad ja pearindmiku eesserv kantis. Keha on kaetud lühemate või pikemate ogadega. Näokilbi ogad on koondunud eesservas ühte ritta, üksik oga asub näokilbi eesserva ja kesksilmade vahel. Krabiämblikeks kutsutakse neid, sest nende esimesed kaks paari jalgu hoiavad kaugemale kui järgmised ja annavad neile ka krabilaadse välimuse. Mõnel pool on nad tuntud ka kui lilleämblikud, kuna neid leiab peamiselt lilledelt oma saaki varitsemas.
Selts: nugilestalised Ülemsugukond: puugid Liik: võsapuuk Elupaik Elavad kuni 1meetri kõrguste võsade latvades Eelistavad niiskeid ja jahedaid kohti Välisehitus Vastsetel 3paari jalgu Täiskasvanutel 4paari Pearindmik ja tagakeha 3-3.5millimeetrit pikad Tagakeha pruunikas, pea must Siseehitus Hingamiseks trahheesüsteem Närvisüsteem asub pearindmikus Aju ja silmad asuvad pearindmiku taga Näevad ainult valgust(öö, päev) Paljunemine Lahksugulised Munad arenevad emaspuugi sees Peale muna väljutamist emapuuk muudab naha värvi kollaseks 3järguline areng. Vastne- nümf- valmik Tähtsus looduses Viiruse levitajad(lyme tõbi) Parasiidid Mida huvitavat sain teada Elavad söömata kuni 6kuud Peale 15-25päeva parasitismi lahkuvad ise peremehe pealt. Kastutatud materjal
*lõugjalgedest tagapool on 5paari käimise jalgu *esimesed lõugjaad on suured ja laienenud ja moodustab koos tipulülidega uime Närvisüsteem *väike peaaju *kombib tundlate ja jäsemetega *tunneb lõhna ja maitset tundlatega Nägemine *liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist *liitsilmad paiknevad lühikeste jätkete tipul ja koosnevad sadadest läätsedest-väikestest osasilmadest *ohu korral saab vähk silmad pearindmiku alla tõmmata seedeelundkond *sõrgadega haarab toitu ja suunad selle suuava juurde' *lõugadega peenestab toitu *seedib toitu lühikeses sooles *seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks *erituselunditeks on vähil pikkade tundlate kinnituskoha läheduses paiknevad rohelised näärmed.
Jõevähk on lülijalgne (lüliline keha, lülilised jäsemed).kaks kehaosa on pearindmik ja tagakeha. Jõevähi keha on kaetud rohekaspruuni koorikuga mis koosneb kitiin- ja Lubiainest. Lubiaine muudab keha katte tugevamaks. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mis kaitseb keha külgedel olevaid lõpuseid. 3. Iseloomusta jõevähi siseehitust (hingamiselundkond, vereringe, närvisüsteem, seedeelundkond, toitumine) Hingab lõpustega, mis asuvad keha külgedel pearindmiku all. Need erinevad ehituselt kala lõpustest kuid ülesanne on sama. Vereringe on avatud, nagu teistelgi lülijalgsetel. Jõevähi sinakasroheline veri liigub : < süda kõik kehaosad lõpused süda > Närvisüsteem sarnaneb vihmaussi omaga. Peaaju on väike aga kõhtmine närvikett on pikk. Tähtsat osa vähi tegutsemisel etendavad kompimis -ja maitsmismeel. Seedeelundkond on jõevähil üsna omapärane. Algul haarab ta suurte sõrgadega toidu ning
Kompekarvakesed kogu kehal NÄRVISÜSTEEM Kõhtmine, üsna pikk Koondunud peamiselt Peaajust algav kõhtmine närvikett, väike aju pearindmikusse närvikett, mille närvid jõuavad kogu kehasse HINGAMINE Keha külgedel pearindmiku Tagakehal alalpoolel Lõpused ja trahheed kilbi all lõpused. Raamatkopsudega, trahheedega tagakehal. TOITUMINE Suurte sõõrgadega haarab Püüab saaki Spetsiaalsete suistega, toidu ja suunab suuava püünusvürguga, sööb vaid loomtoidulised, juurde, lõuad + vedelat toitu ohvri taimtoidulised ja
Elavad peamiselt vees, liiguvad enamasti vabalt, liitsilmad, koorik. · Lülijalgsete ühised tunnused. Lüliline keha, kitiinainest kest, lülilised jätked. · Vähi siseehitus. Kõva koorik, keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks, lülilised jätked, kaks paari tundlaid, liitsilmad. · Vähkide tähtsus looduses ja inimese elus. Osa toiduahelas, puhastavad veekogusid, akvaariumiloomad. · Ämbliku välisehitus. Pole tiibu ega tundlaid, kaheksa jalga, keha moodustab pearindmiku ja tagakeha, kompimiseks karvakesed, võrguniidi nääre, kaheksa liitsilma. · Ämblike toitumine. Röövtoidulised, imevad saagi tühjaks, vähesed taimtoidulised. · Puugid ja nende tähtsus inimese elus. Puuk on ämblikulaadne, eestis elab kaks liiki: laanepuuk ja võsapuuk, levitavad haigusi. · Too näiteid ämblikulaadsete tähtsusest looduses ja inimese elus. Reguleerivad putukate arvu, lagundajad, on toiduks, mürgist saab ravimeid. · Miks on putukad edukas loomarühm?
hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad
toit lõplikult peenestatakse (lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt) · Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Siseehitus(2) · Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret) · Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne · Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt Toitumine · Peale koorumist: pistab nahka marjaterade ja köidikute jäänused · vetikaid, seenehüüfe ja samblaid · Vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms · sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, vetikaid, seenehüüfe, väikseid loomi. Autotoomia ja regeneratsioon Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama
· 4 paari rindmikujalgu käimseks · 1 paar suured sõrad kaitsmine+ründamine · 5 paari ujujalgu sigimine(kinnituvad vastsed) · Kokkukasvanud UIM Kõnnivad edasi, ujuvad tagurpidi Vähilakk e. vähi tagaosa Toitumine : Suu=neel=söögitoru=magu=maks=sooltoru=pärak Erituselundid : rohelised näärmed, suu juures, tundlate alusel VÄHILAADSED (sabata) Krabid · Tugev, lai pearindmiku kilp - hiina villkäppkrabi-ekskülaline ?? - ämblikkrabi (4m) - suur kamtatka krabi (1,5m) 250m süg - karuskrabi ???????????? · Sümbioos käsnaga · Käsn: kaitseb krabi + varjab · Krabi: saab süüa tänu käsnale - osa elab maismaal
Skorpion läheb jahile öösel. Eriti aktiivne on ta palaval ajal. Ta liigub aeglaselt, saba üles tõstetud, sõrad ettepoole suunatud ja pisut avatud. Ümbruskonda tajub ta peamiselt lõugkobijate püstsete karvade trihhobotriumide abil. Skorpion reageerib elava objekti puudutusele. Kui saak on suuruselt sobiv, siis ta haarab selle ja sööb ära, kui mitte, siis võtab sisse ähvarduspoosi: käänab saba pearindmiku kohale ja vibutab seda küljelt käljele. Kui saak on väike, siis muljub skorpion selle pehmeks ja neelab alla. Kui saak osutab vastupanu, siis skorpion salvab seda, sageli mitu korda. Skorpionid võivad söömata olla mitu kuud. On juhtunud, et isegi poolteist aastat. Enamik liike saab arvatavasti kogu elu läbi ilma veeta, aga mõned niiskete troopikametsade liigid joovad vett. Salvamine
Toitumine Skorpionid toituvad elavatest loomadest. Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed. Skorpion läheb jahile öösel. Eriti aktiivne on ta palaval ajal. Ta liigub aeglaselt, saba üles tõstetud, sõrad ettepoole suunatud ja pisut avatud. Skorpion reageerib elava objekti puudutusele. Kui saak on suuruselt sobiv, siis ta haarab selle ja sööb ära, kui mitte, siis võtab ta sisse ähvarduspoosi: käänab saba pearindmiku kohale ja viibutab seda küljelt küljele. Kui saak osutab vastupanu, siis skorpion salvab seda, sageli mitu korda. Skorpionid võivad söömata olla mitu kuud. On juhtunud, et isegi poolteist aastat. Enamik liike saab arvatavasti kogu elu läbi ilma veeta, aga mõned niiskete troopikametsade liigid joovad vett. Paljunemine Skorpionite kurameerimine saab alguse pulmatantsust, Isane läheneb emasele, seisab tema vastu ning püüab sõrgadega emase omi
Kuna vähil on liitsilmad, siis ta näeb esemete kuju ja ka liikumist. Toitumisel haarab vähk suurte sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Ta peenestab toidu lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Seedimine toimub lühikeses sooles. Vähk sööb vetikaid ja väikseid loomi, kui ka surnud kalu ja konni. Erituselunditeks on rohelised näärmed. Vähil on sinakasroheline veri, mis liigub südamest lähtuvates veresoontes ja keha õõnes. Süda asub pearindmiku selgmises osas. Vähk hingab lõpustega. Sigimine ja areng Jõevähid on lahksugulised. Suguküpseks saab isane vähk kolme aastaselt, emane neljaselt. Emase vähi tagakeha on laiem kui pearindmik, isasel aga kitsam. Isasel on sugutusjalad. Isasloom kinnitab oma spermatofoorid emaslooma tagakeha alumisele küljele. Pärast munemist sügisel toimub viljastamine. Vähk kannab viljastatud mune kevadeni enesega kaasas. Juunikuus kooruvad munadest vähid
Klass Kõrgemad vähid Malacostraca Selts Kümnejalgsed Decapoda Infraselts Krabilised ehk lühihännalised Brachyura Sugukond Varundiae Perekond Villkäppkrabi Eriocheir Liik Hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis Välimus Keha koosneb pearindmikust ja tagakehast. Tagakeha on redutseerunud, kõverdunud ja jääb suure pearindmiku alla. Laiovaalne pearindmik, pikad ja tugevad rindmikujalad. Esimesed käimisjalapaarid on muundunud sõrgadeks. Keha pikkus kuni 6 cm. Kehasegmente ja tagakeha katab ümar seljakilp. Isaste jalgu, eriti sõrgu, katab lopsakas karvastik. Krabi värvus varieerub kollasest pruunini, harva tuleb ette purpurseid või punaseid isendeid. Siseehitus Keha katab koorik. Tal on lüliline keha, lülilised kehajätked ja kitiinainest välisskelett. Avatud vereringe
Kui väikeses terraariumis peetakse koos palju skorpione, on täheldatud kannibalismi. Skorpion läheb jahile öösel. Eriti aktiivne on ta palaval ajal. Ta liigub aeglaselt, saba üles tõstetud, sõrad ettepoole suunatud ja pisut avatud. Ümbruskonda tajub ta peamiselt lõugkobijate püstsete karvade trihhobotriumide abil. Skorpion reageerib elava objekti puudutusele. Kui saak on suuruselt sobiv, siis ta haarab selle ja sööb ära, kui mitte, siis võtab sisse ähvarduspoosi: käänab saba pearindmiku kohale ja vibutab seda küljelt käljele. Kui saak on väike, siis muljub skorpion selle pehmeks ja neelab alla. Kui saak osutab vastupanu, siis skorpion salvab seda, sageli mitu korda. Skorpionid võivad söömata olla mitu kuud. On juhtunud, et isegi poolteist aastat. Enamik liike saab arvatavasti kogu elu läbi ilma veeta, aga mõned niiskete troopikametsade liigid joovad vett. Lestad. Lestalised on ämblikulaadsete klassi kuuluv alamklass lülijalgseid.
Neil on liitsilmad, mis paiknevad liikuvatel varrekestel ja mille moodustavad osasilmad. Viimased koosnevad silmaläätsedest, kristallkehast, nägemisretseptoritest. Nad näevad mosaiikselt ning tajuvad liikumist. Lõugadega peenestatakse toit (vetikad, selgrootud, surnud konnad ja kalad). Edasine peenestamine toimub maoseintes olevate kitiinhambakestega. Seedimisel osaleb maks. Erituselunditeks on rohelised näärmed. Vereringe on avatud. Hingamiseks on lõpused, mis paiknevad pearindmiku kilbi all. Nad on lahksugulised. Seemnerakud valmivad seemnesarjades. (Spermatofoorid on 3-4 mm pikkused kokkukleepunud seemnerakkude kogumid). Munarakud valmivad munasarjades. Neil on iseloomulik kehaväline viljastamine. Viljastatud munarakke kantakse kevadeni tagakeha all. Juunis kooruvad vähikesed. Vähkidele on iseloomulik kestumine - kooriku vahetamine. Vähkide püügiks on kehtestatud alammõõt (10 cm). Vähi arvukust vähendab vähikatk (seenparasiit). Ämblikud
Ämblike tähtsus seisneb putukate, sealhulgas ka kahjurputukate, eriti kahetiivaliste hulgalises hävitamises. Ilma ämbliketa oleks maailma arvatavasti liiga palju putukaid. Kahjulikke liike on vähe. Nt tarantli hammustus on küll valus, aga mitte ohtlik. *Keha on selgelt kaheosaline: pearindmikust ja suhteliselt pehmest tagakehast. Pearindmikku katab ühtne seljakilp, pikimad jalad on tavaliselt eesjalad. Pearindmiku eesotsas asuvad lõugkobijad ehk lõugtundlad, mida nad kasutavad ka mürgi sisestamiseks saaklooma. Isased hoiavad emast nendega paaritumise ajal kinni. Kopulatsioon ehk paaritumise akt on isastele ämblikele seotud riskiga, sest emased on agressiivsed ja näevad halvem. Hädaohu vähendamiseks kasutatakse trikke. Näiteks
Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret). 4 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne. Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt. Seetõttu ei saa vähk elada pehme põhjaga veekogudes loomad vajuksid seal mutta. Kuni lõpused püsivad niiskena, saavad vähid liikuda ka kuival maal: sobivas niiskuses ja jaheduses püsivad vähid kuival elusana mitu nädalat[1, 4, 5]. 6.3 Kasvamine ja kestumine Kasvamiseks peab vähk pidevalt vahetama koorikut. Kestamise ajal vana koorik pehmeneb, sest seal sisalduv lubi salvestatakse kahte gastroliiti maos asuvatesse vähikividesse
Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad suised, üks paar ülalõugu ja kaks paari alalõugasid. Rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid
alamhõimkond lülijalgseid. · Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki. · Pärisvähiliste hulka kuulub ka Eestis elav jõevähk. · Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. · Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. · Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. · Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. · Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. · Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. · Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Homaar · Homaar ehk merivähk ehk merevähk (Homarus) on perekond homaarlaste sugukonnas, kuhu kuuluvad Euroopa ja Ameerika homaar. · Euroopa homaar on ameerika homaarist pisut väiksem.
(mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. Jõevähk Läänemeremaades on vähisöömine rituaal, kuhu kuuluvad keedetud ja maitserohelisega
ka vesi on hea: vähk vajab puhast, hapnikurikast vett, mis sisaldab keskmisel määral lupja. Veekogu temperatuur ei tohi olla alla 12 kraadi ega üle 25 kraadi. Eestis on paremini säilinud jõevähi asurkonnad Saaremaal ja üksikutes Lõuna-Eesti järvedes. Teistes piirkondades on vähi levikuala kahanenud ja varude seisund halb. Et jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike Eesti veekogudesse tuua. Krabid Kümnejalaline vähk lühikese, pearindmiku alla painutatud tagakehaga. Leidub paljudes meredes, vähem esineb magedas vees või maal (sugukond maakrabilised). Kümnejalaliste -hulka kuuluvad kõige suuremad ja tuntumad vähilaadsed: Krabi, Krevett, Homaar, Langust jt. Eestlasele on ilmselt kodusemaks kümnejalaliseks meie siseveekogudes elutsev tavaline Jõevähk (Astacus astacus). Kümnejalalised on maailmas laialdaselt levinud. Nad asustavad kõiki meresid alates veepiirist kuni umbes 5 km sügavuseni, vähem leidub neid magevees
on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed
Sooltoru on U- kujuline. Toidu püüdmiseks on väljasopistatav lofofoor. Ringe- ja erituselundkonnad puuduvad. Hingamine toimub läbi kehapinna. Areng toimub metamorfoosiga, viljastamine sisemine. Sügoot areneb esialgu emaorganismis. Mageveevormidel vastne tavaliselt puudub. Mageveeliikidel esineb sisepungumine. Liikide arv: 5 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Hõimkond: Lõugtundlased CHELICERATA Keha koosneb paljudest lülidest mis moodustavad kaks kehaosa - pearindmiku ja tagakeha. Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud
Munadest kooruvat vastset nimetatakse vähikvastseks ehk naupliuseks. Elu jooksul kestuvad nad mitu korda. Kirpvähilised: Arenemine on otsene, nii et vastkoorunud näevad välja samasugused nagu nende vanemad. 106. Miks trilobiidid ( Trilobita ) ei olnud vähkide ( Crustacea ) üks rühm? 107. Mis on ühist (ja teistest lülijalgsetest erinevat) lõugtundlastel ( Chelicerata )? Lõugtundlased: (ühine) Keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kaks kehaosa pearindmiku ja tagakeha. • Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. • Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. • Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. • Esineb maks. • Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. • Esinevad lihtsilmad, kuni 8.
kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Hingamiselundid on lõpused, mis on pearindmiku seljakilbi all, keha külgedel. Nende ülesanne on vees oleva hapniku juhtimine verre ja süsihappegaasi eemaldamine verest. Jõevähi närvisüsteemi kuuluvad peaaju, kõhtmine närvikett. Kõige tähtsamad meeled on kompismis-, haistmis- ja maitsmismeel. Kompimiselundid on tundlad, jäsemed. Näevad liitsilmadega objektide kuju, kuid mosaiikselt. Jõevähk on lahksuguline loom. Emasvähi tagakeha on laiem kui pearindmik. Isastel valmivad seemnerakud, mille nad kleebivad kokku
vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt Lõugtundlaste nimi on tulnud nende ehitusest: neil puuduvad tundlad, kuid olemas kaks paari suiseid: esimene paar suiseid on lõugtundlad ehk helitseerid (sõrgade moodi), teine paar lõugkobijad ehk pedipalpid. Ning sellest on tulnud ka nende nimetus. Eesti vetes elavad: Selts ämblikulised (Araneae, Aranei), vesiämblik (Argyroneta aquatica), hiidämblik (Dolomedes fimbriatus) Ehitus: Iseloomulik on peen "piht" (7. kehalüli) pearindmiku ja ümara tagakeha vahel. Lõugtundlad lõpevad küünisega, mida saab liigendi abil peita; küünise tipus avaneb mürginääre. Seedimine kehaväline, toit imetakse sisse. Lõugkobijad väikesed, isastel muutunud sugutuselundeiks. Tagakeha tipul võrgendi- näärmed, mis eritavad väga tugevat, valgulise koostisega niiti. Võrgendit (võrku) kasutatakse saagi püüdmiseks, pesa ehitamiseks, lendamiseks jne. vesilestad (Hydrachnellae, Hydracarina) Ehitus: Väikesed, enamasti mikroskoopilised
Erinevalt selgroogsetest, kellel on kõigil ühesugused õhukestest liistakutest koosnevad lõpused, võivad selgrootute lõpused olla ka sulgjad või jätketaolised. Lõpustega hingavad vähid, enamik veetigusid, karbid, peajalgsed ja osa rõngusse. Lõpused on küll efektiivsed, kuid maismaal hingamiseks need ei kõlba, sest seal nende hingamispind kuivab. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Vähi hingamiselundid. Selgitus: Vähkide sulgjad lõpused on kaitstult pearindmiku kilbi all. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Karbi hingamiselundid. Selgitus: Karpide suured kurrulised lõpused paiknevad kojapoolmete vahel ja nad filtreerivad nendega ka toitu. Millistel selgrootutel on kopsud? Vees püsib hingamispind niiske, õhu käes kuivab see aga kiiresti. Seepärast on õhuhapniku hingamiseks sobivad elundid (kopsud ja trahheed) sügaval keha sees ja ühendatud välisõhuga vaid kitsaste avauste kaudu. Kuna kopsud pole otseses
annaabi.ee 
