Parteid ja parteisüsteemid (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Sotsiaalteaduskond
Avaliku halduse instituut
parteid ja parteisüsteemid
Lugemisraport
Õppeaine: Politoloogia alused
Õppejõud: Illimar Ploom , MA
Tallinn 2014
Parteid on eelkõige poliitilised ning nende eesmärk on pääseda võimule. Poliitiline partei on grupp inimesi, kellel on ühine ideoloogia ja kindel liikmeskond. Nagu ka 1994. aasta erakonnaseaduses on kirjutatud: “Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras … .” Parteid on olnud alates 20. sajandist pea igas riigis võimul ja seda siiani, pole vahet, milline on riigi ideoloogia ja režiim.
Partei ülesanded on eelkõige võimu teostamises ja valimistel osalemine, poliitilise eliidi ja kandidaatide värbamine ning selekteerimine valimisteks ja avaliku võimu esindajateks. Partei üle-sanne on ühendada ühesuguste huvide, vaadete ja väärtustega inimesed ning koondada ja vahendada huvisid ning ühendada kodanikke ja võimu, samuti sotsialiseerida ja mobiliseerida vali-jaid.
Parteitüüpe on erinevaid: kaadri - ja massiparteid, laiahaardeparteid, kartelliparteid, frantsiisi-parteid ning muidugi parem- ja vasakpoolsed parteid. Kaadriparteid ei eksisteeri väljaspool esinduskogu ja seal on ka nõrgalt arenenud koostöö parteiliikmete vahel. Iseloomulik on ka elitism , saadikud teevad vajaduspõhist koostööd nende ringkondadega. Massiparteis on see-eest hierarhiline struktuur, kus on tugev keskjuhatuse võim ja kus liikmed peavad maksma liikme-maksu, mis on partei peamine sissetulekuallikas. Samuti on massipartei ühe kindla sotsiaalse klassi huvide realiseerija. Kui kaadripartei on loodud seestpoolt, siis massipartei just väljastpoolt. Laia-haardeparteid tekkisid eelkõige üldise valimisõiguse ja heaoluriigi tekkimise ning meedia- ja kom-munikatsioonirevolutsiooni tõttu. Nende eesmärk on pääseda võimule, võites valimised. Neile ei ole nii tähtis ideoloogia, vaid poliitikat ja kampaaniat luuakse eelkõige isikukeskselt ning samuti on raha roll kõrge. Kartellipartei tekkis just laiahaardepartei tõttu, sest nähti, kui laiali on vajunud ideoloogiad ning samuti oli riik parteide peamine ressursiallikas. Poliitika muutus elukutseliseks, enam ei olnud oluline rahva huvide elluviimine . Kartellipartei puhul moodustavad parteiliidrid kartelli, võim on eelkõige ressusrss ning otsuste langetamine on väga oluline. Samuti kasutatakse üha enam kommunikatsioonikanaleid, PR firmasid ja spin doctor ’eid.
Tänapäeval on ka selliseid parteisid, mis taotlevad vaid võimulepääsemist, et seadustada oma n-ö kahtlane äritegevus, näiteks Berlusconi Forza Italia. Tuleb ka tõdeda, et partei peamiseks res-sursiks on ärimehe personaalne rikkus. Frantiisipartei puhul laenatakse partei seisukohtasid ning samuti ideoloogiat kelleltki teiselt. Üheks näiteks võib tuua Movement Party , mis tõmbab tähele-panu ühe teemaga , mis sageli vastandub kõikide teistega . Kuid tihti valitseb erakonna sees eba-stabiilsus ning rõhutakse n-ö tavalisele inimesele.
Erakondasid rahastab eelkõige riik alates 1960-ndatest, sest parteid on kui teatud teenuste osutajad. Kampaaniate korraldamine on väga kallis, eelistatakse eelkõige reklaame nii televisioonis kui ka otsepostitamise kaudu. Samas on üheks probleemiks nõrk järelvalve rahastamise üle. Selleks aga peab tegema riik piiranguid nind looma ühtse reeglistiku.
Parteisüsteeme saab jagada nelja rühma: üheparteisüsteem, kaheparteisüsteem, mitmepartei-süsteem ja domineeriva partei süsteem. Väga oluline on siinjuures ideoloogiline lähenemine , sest suurus ei määra midagi. Tuleb arvestada kahte muutujat: parteide arvu süsteemis, samas arvestades nende suhtelist suurust parlamendis; ideoloogilist kaugust üksteisest, millest tekibki kaks jõudu parteisüsteemis. Nendeks on tsentripetaalne ehk tõmme ideoloogilisel skaalal keskele, et püüda n-ö keskmise valija häält, ning tsentrifugaalne ehk parteid püüavad eelkõige tugevalt eristuvate ideoloogiliste vaadetega valijaid.
Tuleb arvestada ka lisamuutujaid, nagu koalitsioonipotentsiaali, et partei on vajalik koalitsiooni-enamuse saavutamiseks; samuti väljapressija positsiooni, et parteid mõjutab reaalselt teiste par- teide taktikat ja teemavalikud parteidevahelises võistluses , mis tekitavad lisasüsteeme: „kahe-ja-poole parteisüsteemi“ Saksamaal, „kaks-suurt-ja-peotäis-väikeseid“, „üks-suur-ja- satelliidid “ jt parteisüsteeme.
Maurice Duverger on öelnud , et lihthäälteenamuse ja ühemandaadiliste ringkondadega valimis-süsteem soosib kaheparteisüsteemi teket, sest tekib n-ö mehhaaniline efekt, et kolmas ja neljas jne parteid saavad valimistel vähem kohti kui hääli; ning sest tekib psühholoogiline efekt, kus valijad ei taha oma häält raisata ning hääletavad pigem tugevamate parteide kandidaatide poolt, et olla hiljem võitjad. Institutsionaalse lähenemise puhul on teguriteks näiteks presidentaalne riigikord , kus valitakse üks isik, mistõttu peavad parteid tegema omavahel koostööd ja seda eelkõige suurtes riikides. Tihti on üheks teguriks ka valimiskünnis , mille peab ületama, et üldse parlamenti pääseda. Riigipoolsed toetused põhjustavad kartellistumise, kus võistuslikkus parteide vahel väheneb, ent suureneb parteisiseselt. See aga omakorda soodustab äärmusparteide teket.
Tihipeale võib juhtuda, et parteisid ja parteisüsteeme ootab häving , kui ei arvestata teistega, ollak-se ambitsioonikad ning korrupeerunud ja lubatakse palju, kuid neid täide ei viida. Hiljem selliseid erakondasid lihtsalt uuesti ei valita. Seega peab olema kampaaniatega väga hoolas ja jälgima, et ikka enamik lubadustest saaks täide viia.