esinduskogu ja seal on ka nõrgalt arenenud koostöö parteiliikmete vahel. Iseloomulik on ka elitism, saadikud teevad vajaduspõhist koostööd nende ringkondadega. Massiparteis on see-eest hierarhiline struktuur, kus on tugev keskjuhatuse võim ja kus liikmed peavad maksma liikme- maksu, mis on partei peamine sissetulekuallikas. Samuti on massipartei ühe kindla sotsiaalse klassi huvide realiseerija. Kui kaadripartei on loodud seestpoolt, siis massipartei just väljastpoolt. Laia-haardeparteid tekkisid eelkõige üldise valimisõiguse ja heaoluriigi tekkimise ning meedia- ja kom-munikatsioonirevolutsiooni tõttu. Nende eesmärk on pääseda võimule, võites valimised. Neile ei ole nii tähtis ideoloogia, vaid poliitikat ja kampaaniat luuakse eelkõige isikukeskselt ning samuti on raha roll kõrge. Kartellipartei tekkis just laiahaardepartei tõttu, sest nähti, kui laiali on vajunud ideoloogiad ning samuti oli riik parteide peamine ressursiallikas. Poliitika
astuma, vaid hääletama partei poolt. Tulemuses on olukord, kus kõik parteid püüavad hääletajaid enda poole meelitada. See tähendab aga, et rahvale tuleb anda palju lubadusi, ja nii hakkavad erinevate parteide programmid sarnanema. Laiahaardepartei liikmeskond ei ole eriti arvukas, kuid need parteid on aktiivsed rahvahulkade mõjutajad. Enamik demokraatlike riikide parteisid on laia haardeparteid; 3) survegrupid on inimeste ühendused, mis tekivad parteidega samal ajal, kuid surverühmad ei ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile. Surverühmi on võimalik nagu parteisidki klassifitseerida organisatsioonilise struktuuri järgi: a) institutsionaalsed grupid kõige tuntumad on kirikuga seotud ühendused. Neil on väga hästi arenenud sisemine ülesehitus. Kuigi need
annaabi.ee 
