· Agnus Dei (Jumala Tall) - lauldakse enne armulaua jagamist · neumad kirjutati sõnade kohale, kuna noodijooni ei tuntud · · 10. saj võeti kasutusele noodijooned (2-10 joont) · Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. · vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud. · Kangelaslaulud - pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega.( esitasid zonglöörid ehk menestrelid). · Rüütlilaul-Alguse sai see 11. sajandi lõpul Provence`ist Lõuna- Prantsusmaalt. Mitmehäälsuse kujunemine · Esimese ja teise aastatuhande vahetusel toimus Lääne- Euroopa muusikakultuuris kaks väga olulist murrangut: 1
Üle Euroopa levis ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" ning need olid alusepanijateks kogu hilisemale Euroopa literatuurile, sest kui mitte need siis kes veel? Kuid kindlasti üheks tähtsaimaks kultuuriliseks aspektiks mis on kandunud edasi tänapäevasesse kultuuri Vana- Kreeka kultuurist on teater, mis pärineb juba 4. saj. ekr. Tragöödiate eesmärk oli kodanikele edasi anda nende õpetlikku sisu kui samal ajal komöödiad olid lõbusa sisuga ja parodeerisid poliitikuid. Ka tänapäeval on nende zanrite põhiolemus sama. Esimest korda peeti antiikolümpiamängud just Vana-Kreekas 776 a . ekr. Kavas olid väga üksikud spordialad ja võistlejateks ainult mehed. Tänapäeval on spordialade valik suurenenud ning tingimused laienenud. Võitudest tulenev kuulsus aitas edukaid sportlasi edaspidi ka riigilelus läbi lüüa. Praeguseidki olümpiavõitjaid on tihti näha poliitikute ridades ja nad on rahva poolt austatud ja armastatud.
Gregooriuse koraal Missa- Katoliku kiriku jumalateenistus Noodikirja teke Mitmehäälsuse teke (13. sajandil – motetid) Kes on pildil? Paavst A.Gregorius Ilmalik muusika – kõlas väljaspool kirikuid ja kloostreid. suuline traditsioon, seetõttu vähe infot esimesed muusika kirjapanejad olid rändavad üliõpilased ja teenistuseta vaimulikud laulud ladinakeelsed, siivutu sisuga, parodeerisid kiriklikke hümne kõige rohkem on säilinud rüütlilaulud Olid kangelaslaulud- pikad jutustavad poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi väga lihtsate meloodiatega. Kangelaslaule laulsid rändmuusikud žonglöörid ehk menestrelid- need mehed ja naised rändasid ringi üksi või väikeste seltskondadena, elatades end lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatud loomi näidates. Enamasti ühiskonna heidikud, kel polnud seaduse kaitset ega kiriku õnnistust
ja Iiri kunungatütrest Isoldest, kes armujoogi mõjul meeeletult teineteist armastavad ja lõpuks traagiliselt hukkuvad, sest seisuslikud eelarvamused ja saatuslikud õnnetused ei lase neil abielluda. 5) LINNA KIRJANDUS Linnad muutusid kultuuri ja haridus keskusteks. Juhtivaks kujunesid Põhja-Prantsusmaa ja Flandria linnad, eriti Pariis. Koolidega seotud isikud olidki esimesed linnakirjanikud. Nad rändasid ringi ja lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust. Kirjanduslukku on nad läinud vagantide nime all. Vagantide luule on keskaegse linna lüürika. Pariislane Rutebeuf jutustab oma viletsast elust, näljast ja niisama avameelselt pihib ta oma patte. Viimane ja suurim keskaja lüürik on Francois Villon.
Agnus Dei (palvelaul) - enne armulaua jagamist Noodikirja kujunemine - 8.saj - 9.saj Frangi riigi laienemise tõttu - Neuma ehk viibe/märk - Noodijooned Guido Arezzost: - Tegi joonte süsteemi - Algselt kasutati 4-ja noodijoont Ilmalik muusika ja rüütli poeesia - 11.-12.saj- esimesed üleskirjutised (kunstmuusika) - Vagandid ehk rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud (oskasid muusikat kirja panna, parodeerisid kirikulaule, kandsid ilmalikku muusikat edasi) - Kangelaslaulud ehk poeemid kangelaste vägitegudest (esitajad zonglöörid) - Kuulsaim “Rolandi laul” - Zonglöörid ehk menestrelid - rändasid üksi või rühmades, lõbustasid inimesi tantsisid jm (tsirkuse algus) ja neil puudus üiguskaitse - Rändmuusikud ühinesid tihti vennaskondadeks - esitasid teiste loomingut - Hiljem kujunesid välja Gildid, kus hakati saama ka muusikalist haridust
Liturgia vajas ühtset lauluviisi. Seejärel võeti kasutusele noodijooned (Guido Arezzost) joonte arv vaheldus. Tema võttis ka kasutusele silpnimed. Muusikaõpetuses võeti kasutusele ka nn Guido Käsi (liiges-heli). Selle kõige muutus suuline muusikakultuur kirjalikuks. Ilmalik muusika Enamus ilmalikust muusikast keskajal ei ole meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Muusikat panid kirja vagandid (rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid kiriklikke hümne ja olid sisult siivutud. Vanemate rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud pikad jutustava sisuga poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, üldiselt väga lihtsa meloodiaga ja nende esitajateks oli zonglöörid (enamasti ühiskonna heidikud). Rüütlilaul oli keskajal ainuke kirikust väljaspool toimiv luule ja laulu valdkond. Alguse sai 11. saj Pranstusmaalt. Rüütlilaulus oli luuletekst ja laul lahutamatud
- Alates 10. sajandist mindi täpsemaks - Noodijoonte arv oli algul erinev (1-10) - Guido Arezzost võttis kasutusele kompaktse/praeguse joonte süsteemi - Alguses oli jooni 4 Ilmalik muusika ja rüütli poeesia - 11.-12.saj- esimesed üleskirjutised (kunstmuusika) - Vagandid ehk rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud (oskasid muusikat kirja panna, parodeerisid kirikulaule, kandsid ilmalikku muusikat edasi) - Kangelaslaulud ehk poeemid kangelaste vägitegudest (esitajad zonglöörid) - Kuulsaim “Rolandi laul” - Žonglöörid ehk menestrelid - rändasid üksi või rühmades, lõbustasid inimesi tantsisid jm (tsirkuse algus) ja neil puudus üiguskaitse - Rändmuusikud ühinesid tihti vennaskondadeks - esitasid teiste loomingut
pila, päevakajalisi laule. K)keskaegsed helilaadid- joonia, früügia, dooria, lüüdia, miksolüüdia. L)pillid- Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk. Löökpillid – trumm, kellamäng. Alates 9. saj – ehitati esimesed kirikuorelid. M)Carmina Burana- 13.sajandist suurim ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne) kogu. N)spielmannid- rüütlikultuuri ja rahvakunsti levitajad ja edasiarendajad. Prantsusmaal kandsid nimetust: zonglöörid, Saksamaal - spielmannid, (esitasid lugusid poollauldes + saatsid end pillidel); skomorohhid Venemaal; peiarid Eestis. O)kontrapunktid-Muusika loomisel kasutatakse kontrapunkti ( punctus contra punctum- noot noodi vastu), millega algab polüfoonilise muusika areng. Selle aja muusika ja noodiraamatud on rohkete piltidega ja väga ilusad. 6.
vormis tekst) -> draamast arenes müsteerium (rahvakogumispaikades, rändmuusikud kannavad ette) KÜSIMUS: müsteeriumi ja liturgiliste tekstide erinevus? Müsteerium on piibliaineline etendus keskajast, kus vahelduvad kõnes esitatud osad muusikas esitatud osadega. Ilmalik muusika keskajal Suuline ilmalik muusika -> kirjalikuks traditsiooniks Esimesed kirjapanijad goljaarid e vagandid - rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud Armu- ja joogilaulud Parodeerisid kiriklikke hümne Suurim vagandiluulekogu ,, Carmina Burana'' (,,Beuerni laulud'') 13.sajandil Kangelaslaulud Vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud Pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägiteodest Igas värsis korfuvad meloodiavormid Kuulsaim ,,Rolandi laul'' 11.sajand Rüütlilaul e. Keskaegne õukondlik luule rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:
saj. Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk Löökpillid – trumm, kellamäng, Alates 9. saj – ehitati esimesed kirikuorelid Carmina Burana - Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagabondid/ vagandid (rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud).Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on "“Carmina Burana“13. sajandist. spielmannid - ändmuusikud olid reisivad erinevate oskuste esitajad- muusikud, kangelaslugude jutustajad, tantsijad, akrobaadid, tsirkuseesinejad (köietrikid, pantomiim, mõõga-neelamine).Olid rüütlikultuuri ja rahvakunsti levitajad ja edasiarendajad. Prantsusmaal kandsid nimetust: zonglöörid, Saksamaal - spielmannid kontrapunkt - Muusika loomisel kasutatakse kontrapunkti ( punctus contra
tekkis eeldus kunstmuusika loomiseks. Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud Muusika, mis kõlas keskajal väljapool kirikut ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutused on pärit 11.- 12. sajandist. Kirja panijate hulgas olid ka vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud. Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud (pr k chanson de geste)- pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neist kuulsaim on prantsuse rahvuseepor "Rolandi laul", mis on meieni jõudnud 11. sajandis lõpust, ent jutustab Karl Suure aegseist sündmustest.
Kloostrikoolid: seitse vaba kunsti. Püha Benedictus- uus kloostri põhikiri. Benediktlaste ordu. Rändmunkade ordud: augustiinlased, karmeliidid (Karmeli mäel Palestiinas klooster; ristisõdijate järeltulijad), dominiiklased, frantsisklased. Linnakultuur "Draama sündis linnaväljakul..." -Puskin Keskaegne draamakunst sündis karnevalist. Linnas eri tüüpi kultuuride tihe kokkupuude. Kirikliku ja linnakultuuri vastasseis. Linnaväljakul rahvalik draama: rändüliõpilased e vagandid parodeerisid kirikut. Linn hakkas õppima: linnakoolid, ülikoolid. Kirjanduszanrid: fabiloo(elukondlik stseen), proosanovell, romaan, loomaeepos. Rüütlikultuur Õitseng 12. sajand. Maise elu jumaldamine, armastus naise vastu. Kurtuaasne lüürika, rüütliromaan. Ristisõjad- rüütlite vaimulikud vennaskonnad (Templirüütlite ordu, Teutooni ordu). Olemasolevate mungaordude reformimine, uute rajamine. Cluny reform. Karolingide renesanss
eluhoiak, mis peaks olema ka Lääne inimestele kergesti mõistetav, kui seda ei takistaks suurelt osalt kunstlikult loodud kultuuribarjäärid. Hoff on ise märkinud, et raamatut kirjutama ajendas teda tõsiasi, et Lääne ülikoolides interpreteerisid taoistlikku filosoofiat hajameelsed pisiasjadesse takerdunud professorid, kes olid oma vaimselt taustalt lähedased Hiina konfutsiaanidele, kelle maailmavaadet taoistid oma kirjatöödes parodeerisid. Taoismi seisukohalt ei tohiks kunagi üksikasjalike seletustega üle pingutada. Taoistid, nagu teistegi idamaiste mõttesuundade esindajad, mõistsid, et kõik mõistuslikud maailmaseletused suhtuvad tegelikkusse nagu kaart maastikku. Side nende vahel on tegelikult äärmiselt tinglik. tõde ja loogiline selgus on teineteise suhtes komplementaarsed (teineteist täiendavad) mõisted ning kui ühekülgselt rõhutada loogilise selguse osatähtsust, ähmastub tõde ja vastupidi.
liiki on tunnipalvus ja missa. Missa on igapäevane peamine jumalateenistus mille ülesehitus on keeruline ja mis on seotud mitmete rituaalidega. Missa ülesehitus jaguneb sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. 3. Keskaja ilmalik muusika. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutused on pärit 11.-12.sajandist. Kirja panijate hulgas olid ka vagandid ehk rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud kes parodeerisid sageli kristlikke hümne ja laulude sisu oli tihti peale üsna siivutu. Vanemate säilunud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud ja nende esitajateks olid alamast seisusest rändmuusikud- zonglöörid ehk menestrelid. Rüütlilaul on ainus keskaegse mittekirikliku luule ja laulu valdkond millest on tänapäeval suhteliselt hea ülevaade. Alguse sai see Provence'ist Lõuna- Prantsusmaalt. Erinevalt kangelaslauludest mis idealiseerisid vaprust ja teisi
Põhjuseks on see, et kallist ,,paberit", mida õpiti valmistama alles 12.sajandil, ei raisatud ilmaliku muusika kirja panemiseks ja selle ainsaks levimise viisiks oli suuline tee, mis teatavasti sajandite taha jälge ei jäta. Kirja pandi eelkõige liturgilisi tekste ja laule. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid goljaarid e. vagandid -- rändavad üliõpilased ja teenistuseta vaimulikud. Nende luule on põhiliselt ladinakeelne ja üpris siivutu sisuga, parodeerisid tihtipeale kiriklikke hümne. Suurim vagandiluule kogu on "Carmina burana", mis on kokku pandud 13.sajandi algul ja leitud Baierist Benediktbeuerni kloostrist. * Kes 20.s. heliloojatest on kirjutanud samanimelise vokaal-instrumentaal suurteose? Selle kogumiku põhjal on 20.sajandi helilooja Carl Orff (sündis 1865 Münchenis) kokku pannud mitu lavalist kantaati. 12. Kus ja millal sai alguse rüütlilaul? (lk. 50)
vaimulikud, kel oli vaja kirjapanna eelkõige liturgilisi tekste ja laule. Hoopis pikemaks ajaks jäi suuliseks traditsiooniks ilmalik laul. See on ka peamine põhjus, miks me teame temast hoopis vähem kui kirikulaulust. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijaiks olid goljaarid ehk vagandid - rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende luule oli põhiliselt ladinakeelne ja üpris siivutu sisuga: armu-ja joogilaulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne. Suurim vagandiluule kogu ,,Carmina Burana" (,,Beuemi laulud") on kokku pandud 13. sajandi algulja leitud Baierist Benediktbeuemi kloostrist. Vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud on kangelaslaulud (pr k chanson de geste). Need on pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi lihtsate, igas värsis korduvate meloodiavormelitega. Sellistest poeemidest on kuulsaim prantsuse rahvuseepos , "Rolandi laul", mis on meieni jõudnud 11
kannab samuti nimetust ,,missa" ning on üks lääne kirikumuusika põhivorme. 4)KESKAJA ILMALIK MUUSIKA Muusika, mis kõlas keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Vagantide- rändüliõpilaste või teenistuseta vaimulikkude ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ning võisid sisult olla üsna siivutud. Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud- pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neid esitasid alamast seisusest rändmuusikud zonglöörid ehk menestrelid. Nad rändasid ringi üksi või väikeste seltskondadena, elatades ennast lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatuid loomi näidates
Nt Jane Austen, kes ei olnud inglise publiku hulgas populaarne. Sai populaarseks alles 60ndatel. Austen muigab oma teostes gooti romaani üle. Räägib naiste probleemidest. Tekib keskkonnakujutus. Austeni kodupaiga väikemõisade elu nende elu, probleemid jne. Teoseid pingestab armastuse lugu. Aga ei ole tormiline nagu Scottil, Austenil selline tasane ja igapäevane kirjeldus. Saame pildi 18.saj väikemõisade elust ja olust. Kirjanikud, kes parodeerisid romantilist tungi ja tormi. Nt H.L. Peakock Toetavaks oli ka ajakirjandus. Ajakirjanduse hakkas kirjanduse kujunemisel mängima olulist rolli. Kriitika ja selekteerimise koht, ajakiri selekteeris, kes ilmus ja mitte. Hakkas pead tõstma kohakirjeldus. See on realistlikule kirjandusele väga lähedal. Charles Dickens kasvas välja ajakirjaniku kutsest. Kasutab palju groteski. Ta jätkab traditsiooni, mis oli varem, kasvab valgustusaja traditsioonist.
(Reichstagi vallutamine). 1948 V. K. Dmitrievski > „Denj Pobedõ“ 1982 Modernistliku tõsimeelse ja „püha“ kunstipildi kõrget enesehinnangut hakkas lammutama kunst, mille relvaks oli nali ja paroodia. Esimene oluline nalja-kunstnik, Marcel Duchamp, kuulutas, et ta loob kunsti kui antikunsti ning tõstis 20. sajandi ikooni kui „püha“ staatusesse pissuaari. Duchampile järgnesid 1960ndatel popkunstnikud, kes parodeerisid Greenbergi negatiivset tõlgendust kitšist ja tegid kunsti, mis oli ärritavalt kommerts. 1970ndatel järgnesid arhitektid, projekteerides arhitektuurilisi paroodiaid (Philip Johnsoni AT&T pilvelõhkuja New Yorgis, mille fassaad meenutab vanaema riidekappi, 1984), kontseptualistid jt. 1980ndatel murdsid postmodernistlikud mängureeglid läbi juba laial rindel. 1990ndatel, pärast Berliini müüri langemist, järgnes läänele ka Ida-Euroopa ning alanud oli uus ajastu – kapitalismi
Alles sürrealistide põlvkond avastas tema. 26) Henry Irving Oluline näitleja, õpipoisi aastad möödusid provintsi lavadel. Töötas alates 1871 Lyceum Theatre trupis. Psühholoogilise näitleja esiletõus. Hamlet epohhi rajav sündmus. Hamleti lavastust näidati 200 korda järjest Lyceum Theatre laval. Mängis ootuste vastaselt võrreldes eelmiste näitlejatega. Tagasihoitud roll, kuid sisemine psühholoogiline intensiivsus. Järgnevad põlvkonnad ka parodeerisid seda lähenemist. Veel kuulsam roll oli Shakespeare ,,Veneetsia kaupmees" Shylok, paatosest vaba, suure psühholoogilise täpsusega. Valmistas inglise teatri ette Ibsenile ja muule moodsale dramaturgiale. 1878 sai Lyceum Theatre direktoriks. Tema tähtsamaks kaastööliseks ja elukaaslaseks sai Ellen Terry, kes oli ka näitleja (Lady McBeth ja Shakespeare'i Henry VIII-s). Irving lavastas ka ise, reziitöö oli täpne, tegi
Juhtivaks kujunesid Põhja-Prantsusmaa ja Flandria linna, eriti Pariis oma paljude koolidega ja 1200.a. õigustekirja saanud ülikooliga, millele järgnes ülikoolide asutamine mujalgi. Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eestkoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud, nagu haritlasi keskajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nälja sunnil ja vabamate tingimuste otsingul rändasid nad ringi ning lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust, ülistasid maiseid rõõme ja heitsid nalja igavese elu üle. Kirjandusajalukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja käesoleva hetke nautimisest. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni ,,Gaudeamus" algussõnad: ,,Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored. Linnakirjandust iseloomustavad kaine
Flandria linna, eriti Pariis oma paljude koolidega ja 1200.a. õigustekirja saanud ülikooliga, millele järgnes ülikoolide asutamine mujalgi. Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eestkoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud, nagu haritlasi keskajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nälja sunnil ja vabamate tingimuste otsingul rändasid nad ringi ning lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust, ülistasid maiseid rõõme ja heitsid nalja igavese elu üle. Kirjandusajalukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja käesoleva hetke nautimisest. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni ,,Gaudeamus" algussõnad: ,,Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored
22 Alates 1935 Jazz Hot. 23 Hughes Panassié (1912–1974), esimesi tunnustatud džässikriitikuid, Hot Club of France asutaja ja president. 24 Enimtsiteeritud väide selles kontekstis kuulub Barry Ulanovile: “Kesk-Euroopa mustlaste viiuldamises leidub rohkem jazzi kui terve aafrika trummiorkestri mängus” (Berendt 1999: 25). 25 Nimetus minstrel on pärit inglise keskaegsetelt rändmuusikutelt. Ameerikas olid minstrelid valged artistid, kes imiteerisid ja parodeerisid neegreid; nende tegevus algas 18. sajandil ja saavutas oma haripunkti 19. sajandi teisel poolel. Kuna nende kavades oli tähtis koht ka neegritelt laenatud viiside ja muusikalise 23 Euroopa-turnee spirituaale laulev Fisk Jubilee Singers, 26 võib tõeliseks läbimurdeks pidada siiski John Philip Sousa 27 juhatatud puhkpilliorkestri esinemisi Pariisi maailmanäitusel 1900. aastal
annaabi.ee 
