14. Mida tähendab Saksa-Saksa ajastu? Võimul taas kristlikud demokraadid, kes jätkasid heade suhete ja koostöö poliitikat SDV-ga. 15. Mis on roheliste liikumise eesmärk ja milliseid meetodeid on nad kasutanud võitluses oma põhimõtete eest? Liikumise eesmärgiks on keskkonnakaitse. Võitluses oma põhimõtete eest on nad kasutanud meeleavaldusi, muusikaüritusi, objektide blokeerimist ( näiteks tuumajaamad, raudteed jne.) 16. Millist ideoloogiat esindavad Saksamaal paremäärmuslased? Paremäärmuslus on maailmavaade, mida iseloomustab agressiivne suhtumine liberaalsesse demokraatiasse ja osasse inimõigustesse, mis nende arvates on kahjulikud ühiskonnale. 17. Millise organisatsiooni liiderriik on SLV? EL asutajaliige
Sisepoliitika: · Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik), mitmeparteiline süsteem. · Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). · Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid). · Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises. · 20.sajandi algul vasaktsentristlikud valitsused natsionaliseerisid kiriku varad;
laienesid kodanikuvabadused, paranes töölise ja talupoegade olukord ja vähenes väikerahvaste rahvuslik rõhumine. Suurriigid: Suurbritannia- parlamentaarne monarhia, sotsiaalsete grupide vahettegemine, kaheparteiline süsteem- toorid ja viigid. Oli suurim koloniaal riik. Vaenlane oli Saksamaa, kes võttis suuna maailmapoliitikale. Loobus isolatsiooni poliitikast ja otsis liitlasi. Prantsusmaa- vabariik. Palju parteisid(pahempoolsed väikekodanlikud parteid ja paremäärmuslased tugevnesid) Agaarne iseloom majandusel. Kapitali viidi palju riigist välja. Vaenlane Saksamaa, kuna said lüüa Preisi sõjas. Saksamaa- Konstitutsiooniline monarhia. Kahekojaline parlament. Liidu riik, domineeris Preisimaa. Kasvas marurahvuslus, suurriiklik patrionism. Liidulepingud austria-ungari ja itaaliaga. Koloniaalvallutusega kaasnes Inglismaa viha. Austria-Ungari-kaksikmonarhia, mitmeparteiline, Balkanil rivaalitses Venemaaga.1897. Saksamaaga Vene vastu
Saksamaast ega ka Saksa kolooniast midagi anda, ühesõnaga ta jäeti ilma suurema autasuta I MS eest (tuleta meelde I MS, kes võitis ja mis seisus oli Itaalia, alguses oli ta ju Saksamaa poolt, kuid 1915 vahetas poolt ja läks Antanti poolele, kuid nemad talle poole vahetamise eest m’rkimisväärselt ei andnud, seega nõrgenes kakuningavõim ja rahvas toetas fašiste), ühesõnaga võid öelda, et terves Euroopas pärast I MS kasvasid äärmuslus ideed, ehk natsid ja fašistid on paremäärmuslased ja kommunistid vasakäärmuslased. Mussolini ItaaliasAntifašistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut, paljud hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Loodi salapolitsei jne. Samas jäta meelde, et Itaalias tegelikult oli veel kuningas, kuid Mussolini oli tegelik valitseja. Samas võrdluseks teiste diktatuuridega on see, et ei kiusatud juute taga nii massiliselt
poliitikast (hoiduti liitudest Euroopa riikidega ning üritati teiste riikide omavahelisi tülisid enda huvides ära kasutada) ja otsima enesele liitlasi, kelleks said saavad Pr (1904) ja Vm (1907). Prantsusmaa (lk.25-27): Sisepoliitika: · Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik), mitmeparteiline süsteem. · Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). · Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid). · Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26). · Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises. · 20
leevendamiseks. Seoses suure majanduskriisiga kaasnes äärmusparteide populaarsus ühiskonnas. Analoogselt diktatuuririikidega nõudsid need parteid nn tugeva käe poliitikat. 1934. aasta jaanuaris toinusid Prantsusmaa paremäärmuslaste demonstratsioonid Pariisis võimu haaramise eesmärgil, kuid edu ei saavutatud. Põhjuseks oli tugeva liidri ja ühtse organisatsiooni puudumine ning revansismiideede puudumine. Võeti õppust ka Saksamaa hoiatavast kogemusest selle kohta, mida paremäärmuslased võimul olles korda saata võivad. Kuna 1920-ndatel aastatel omas Prantsusmaa suurimat ja tugevamat sõjaväge, üritas ta Euroopas domineerida. Kui püüti Saksamaale ,,kohta kätte näidata" ning reparatsioonivarasid kätte saada, ikuoeerisid prantslased 1923. aastal koos Belgia vägedega Ruhri piirkonna, kuid Inglismaa ja USA vastuseisu tõttu olid sunnitud oma väed välja viima. 1920-ndatel oli Prantsusmaa Nõukogude Liidu suhtes kõige vaenulikum riik, sest
rahvusradikaalid) populaarsus ühiskonnas. Analoogselt diktatuuririikidele nõudsid need parteid nn. tugeva käe poliitikat.1934 jaanuaris toimusid Prantsuse paremäärmuslaste demonstartsioonid Pariisis eesmärgiga haarata võim, kuid nad ei saavutanud edu. Põhjuseks: 56* tugeva liidri puudumine 57* ühtse organisatsiooni puudumine (oli mitmeid omavahel vaenutsevaid gruppe) 58* revansismiideede puudumine 59* Saksamaa hoiatav kogemus selle kohta, mida paremäärmuslased võimul olles võivad teha. 2.2. Välispoliitika 1920.-1930. aastatel (Vt. ka rahvusvaheliste suhete konspekti): 2.2.1. Ameerika Ühendriigid: 33* President W. Wilson (DP) viis USA maailmapoliitikasse: 60* USA sekkus 1917.a. Antanti poolel I maailmasõtta 61* esimese presidendina lahkus ta USA-st, et minna rahvusvahelisele konverentsile Pariisi, kus pakkus välja kava (Wilsoni 14.punkti), mille alusel tulnuks sõja lõpul sõlmida demokraatlik ja õiglane rahu
25-27): · Kuni 1871.a. oli keisririik, hiljem vabariik (III vabariik). · Majanduse arengult jäi Euroopas maha Saksamaast ja Inglismaast; majandus säilitas endiselt agraarse (valdavalt põllumajandusliku) iseloomu. · Palju kapitali veeti riigist välja (mitte ei paigutatud kodumaise tööstuse arendamiseks) kolooniatesse või laenati (näiteks Venemaale). · Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). · Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; radikaal-sotsialistid). · Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26). · Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas; palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises. · 20
Rahvusvahelise majanduskriisi ajal (1930'te alguses) Saksamaa parlamentarism enam ei tööta. Oluline riigimees on Gustav Stresemann (välisminister 1923-1929) Riigipäeva valimised (1920-32) korraldatakse 7 korda, VIII Riigipäev (viimane) märtsis 1933. Riigipäeva delegaatide arv muutus pidevalt: 1919 = 421; 1933 = 647. Jõudude vahekord Riigipäevas on Weimari Vabariigis ca mittesots. heaks 60% (tsentrum, kodanlikud parteid, paremäärmuslased), 40% (sotsiaaldemokraadid, kommunistid). Erinevaid kodanlikke parteisid on mitmeid, mis kahandab nende mõju. Vabariiki toetavad: SPD = Sotsiaaldemokraatlik partei, I-V Riigipäeva valimistel suurim partei (kuni 1932a juulini). 100-153 saadikut. Valitsuse moodustavad: tsentrum, väike, aga oluline kaalukeel (kat.); mõõdukad kodanlikud parteid (lib.). Vabariiki õõnestavad: Konservatiivse hoiakuga rahvuslikud fraktsioonid. Vasakäärmuslased/kommunistid = KPD
poliitikast (hoiduti liitudest Euroopa riikidega ning üritati teiste riikide omavahelisi tülisid enda huvides ära kasutada) ja otsima enesele liitlasi, kelleks said saavad Pr (1904) ja Vm (1907). Prantsusmaa (lk.25-27): Sisepoliitika: Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik), mitmeparteiline süsteem. Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid). Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26). Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises. 20
üle võtma liberaalseid positsioone. Liikumine lähemale tsentrile. Kristlik-demokraatlikud erakonnad n Tekkisid 19. sajandil, kuid oluliseks jõuks said Euroopas pärast Teist maailmasõda. Itaalia kristlike demokraatide tähelend 1945-95. Saksamaal katoliku kiriku mõjul. n Ideoloogia hõlmas ühelt poolt katoliiklikke väärtusi ja teisalt valijate pragmatismi. Sotsiaalsete väärtuste poolest konservatiivseimad, vähem liberaalsed on ainult paremäärmuslased. Majanduspoliitikalt ollakse enamasti tsentris, toetades mõõdukat riigi sekkumist. n Saksamaa kristlikud demokraadid on ühed ilmalikumad ja liberaalsemad, osalt suure protestantliku enamuse tõttu. CDU pigem tsentris. n Kristlikud parteid protestantlikus Põhja-Euroopas on parempoolse majandusprogrammiga ja orienteeritud kodanlastele, ka sotsiaalpoliitika on parempoolne. Edendada kristlike väärtusi poliitikas ja esindada kristlikke valijaid.
monarhia-nõrga partei(lõuna) ja (toorid) ja Liberaalne Paljuparteilisus(üle võimuga. Vabariiklik partei(põhja)) partei (viigid) 10ne partei) Alamkojas 10-12 Vastuolud erinevate 1906 uus partei Tugevad parteid, sotsiaalsete ja Tööerakond(Leiboristli paremäärmuslased iseloomulikud rahvusgruppide vahel k partei) (nt. monarhid) ja koalitsioonivalitsus (neegrid, uued pahempoolsed ed. immigrandid) väikekodanlikud Liiduriik , milles Aktiivne töölisliikumine. parteid (radikaalid, domineeris
vabariik. Marxi õpetuse pooldajad (Rosa Luxemburg, Karl Liebknecht jt) tahtsid aga samal ajal luua oma sotsialistlikku riiki, samuti loodi detsembris Saksa Kommunistlik Partei. 2 Marksistide riigipöördekatse kukkus aga läbi, nende juhid tapeti. Ent 1919 oli Saksamaal väga rahutu ja nii kommunistid kui paremäärmuslased olid iga hetk valmis võimu haarama. Veebruaris 1919 tuli Weimari linnas kokku valitud Rahvuskogu, mis valis presidendi ja koostas uue põhiseaduse. Põhiseaduse järgi oli Weimari vabariik parlamentaarne riik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks Riigipäev (Reichstag). Riigi nimeks jäi Deutsches Reich ja osariikidele (Länder) pidid jääma küllaltki suured õigused, sh. oma kohalikud parlamendid (Landtag). Riigipea oli president, kes nimetas ametisse riigikantsleri, kellel pidi
Sellele olid vaenulikult meelestatud Eesti sotsialistid ja Rahvaerakond. Natsionaalsotsialistides nähti otsest ohtu Balti riikide iseseivusele. Rahvaerakondlasi ei hirmutanud niivõrd Saksamaa ekspansioon, kuivõrd parunitest endiste suurmaaomanike aktiviseerumine. Kardeti ka, et Saksamale minev eksport langeb ära, kui ollakse Saksamaa vastu, sest Saksamaa turg võib majanduskriisist aidata üle saada. Vaimustust natsionaalsotsialistidele avaldasid paremäärmuslased ja baltisakslased. 1933 astus Saksamaa samme majanduslikuks lähenemiseks Eestile ja Lätile. Eesti leidis aga, et natsionaalsotsialiste ei saa usaldada, et iga erisoodustuse eest soovib Saksamaa vastu peatselt poliitilisi järeleandmisi. 1933 mõisteti Saksamaal, et pinge Leeduga Klaipeda küsimuses võib viia Balti liidu loomisele. Ei soovitud, et Eesti ja Läti toetaksid Leedut Klaipeda küsimuses - nii võinuks Balti liit muutuda Saksamaa vaenulikuks
(kommunistid, paremäärmuslikud rahvusradikaalid) populaarsus ühiskonnas. Analoogselt diktatuuririikidele nõudsid need parteid nn. tugeva käe poliitikat.1934 jaanuaris toimusid Prantsuse paremäärmuslaste demonstartsioonid Pariisis eesmärgiga haarata võim, kuid nad ei saavutanud edu. Põhjuseks: tugeva liidri puudumine, ühtse organisatsiooni puudumine (oli mitmeid omavahel vaenutsevaid gruppe), revansismiideede puudumine, Saksamaa hoiatav kogemus selle kohta, mida paremäärmuslased võimul olles võivad teha. Välispoliitika 1920.-1930. aastatel. USA. President W. Wilson (DP) viis USA maailmapoliitikasse: USA sekkus 1917.a. Antanti poolel I maailmasõtta, esimese presidendina lahkus ta USA-st, et minna rahvusvahelisele konverentsile Pariisi, kus pakkus välja kava (Wilsoni 14.punkti), mille alusel tulnuks sõja lõpul sõlmida demokraatlik ja õiglane rahu (Suurbritannia ja eriti Prantsusmaa nõudel seda ei tehtud), algatas Rahvasteliidu idee, 1920.-1930
Tooge mõni põhjus, miks on need muutused toimunud! · Lahtikülmumine 1970 a (Taani 1973. aasta valimised) ja klassipõhise hääletamise langus. Põhjused: a) Klassistruktuuri muutus(üleminek põllumajandusest teenindavasse sektorisse) b) Valijad teadlikumad ja haritumad (haritud, kriitiline keskklass) c) Uued teemad (keskkond, naisküsimus, vähemuste õigused jne) Sellega seoses uued parteid: rohelised, feministid, paremäärmuslased jne. d) Laiahaardeparteide võidukäik,mis hägustab veelgi klassipõhist hääletamist e) Parteilise identifikatsiooni langus (alates 1960 a). Langeb Euroopas 1% võrra aastas(tugevaim langus Itaalias, Hollandis ja Prantsusmaal). f) Meedia, kampaaniate ja üksiksündmuste kasv hääletuskäitumisele !!! Kuidas eristuvad religioonipõhise hääletamise mustrid ja üldse kiriku ja riigi suhted Põhja ja Lõuna Euroopas?
programmi käivitamiseks. Norra Töölispartei valitsemisperiood 1935-65. Rahvapensionireform, tööõnnetusseadus laiendamine, igaaastane suvepuhkus, töötuskindlustuse jne. Norra õitseng 1930. aasta II poolel Kiire majandustõus (1934-39). 1930. a. II poolel oli Norra kaubalaevastik maailma moodsaim ja suurusel kolmas ( SB ja USA järel). 1935 sõlmiti Norra üleriiklik leping ametiühingute ja tööandjate vahel. Norra paremäärmuslased (fasistid) ei olnud esindatud parlamendis. 57 Skandinaavia tee 1930ndatel Rasketele majandus. ja poliitilistele probleemidele leiti oma lahendus. Sotsiaaldemokraatide ja talurahvaparteide koostöö parlamentaarse demokraatia tingimustes. Põhjamaine ühiskonnaleping: sotsiaaldemokraatide juhtimisel valitsused hakkasid rajama rahvakodu- ja heaolupoliitikat. Majandustõus 1930.ndate aastate II poolel
Tänapäeva paremäärmuslus Paremäärmusluseks ehk paremekstremismiks nimetatakse poliitilisi ideoloogiaid, mis paigutatakse poliitilise spektri paremale äärele. Enamasti on need suunatud võrdsuse vastu. Paremäärmuslus on maailmavaade, mida iseloomustab agressiivne suhtumine liberaalsesse demokraatiasse ja osasse inimõigustesse, mis nende arvates on kahjulikud ühiskonnale. Paremäärmuslikke organisatsioone iseloomustab sageli autokraatia. Tuntuimad paremäärmuslased olid 20. sajandil natsionaalsotsialistid ja fasistid, keda on käsitletud eespool. Tänapäeval jaguneb paremäärmus laiemalt võttes kaheks: majanduslik ja rahvuslik. Majanduslikke paremäärmuslasi iseloomustab tugev toetus üliliberaalsele turumajandusele. Sellist ideoloogiat kutsustakse uusliberaalseks või neoliberaalseks. Paremäärmuslus toetub nendele ühiskonnakihtidele, kes ei soovi kaasa minna tänapäevale iseloomulike sotsiaalsete muutustega. Seepärast
neile elujõudu pakkuda. Samuti tekkisid eriarvamused kolleegidega. Pärast seda tegeles erinevate töödega, nt oli võidusõitja, ajakirjanik. 1925 abiellus ühe näitlejatariga. Kirjanikuna sai kuulsaks 1929 romaaniga „Läänerindel muutuseta“. Seda tõlgiti juba esimese aasta jooksul 26 keelde, peamiselt just sel põhjusel, et kujutas sõda ilustamata. Samas oli ka neid, kellele see ei meeldinud – paremäärmuslased ja rahvuslased. Ka Paul ja sõbrad mõtlevad rindel selle üle, mis peab tapma inimesi, kelle astu neil tegelikult midagi ei ole. Remarque’i raamatuid põletati 1933, kui natsid tulid võimule. Romaani põhjal vändati ka film, kuid natsid keelasid selle filmi ära. 1938 võeti talt saksa kodakondsus üldse ära. Selleks ajaks oli ta lahkunud Šveitsi. Tema endine naine põdes tuberkuloosi. Selleks, et naine saaks end Šveitsis ravida ning pikendada sealviibimist, abiellusid nad uuesti
annaabi.ee 
