Õppimisteooriad (2)

Multiintelligentsuse teooria
Multiintelligentsuse teooria on Howard Gardneri poolt 1983. aastal esitatud vaimsete võimete paljususe teooria.
Gardneri määratluse järgi tähendab inteligentsus inimeste võimeid, mida kasutatakse erinevate probleemide lahendamisel ja millegi uue loomisel. Tema arvates ei ole inimestel ühte üldvõimekust, vaid ta eristas vähemalt seitse üksteist sõltumatut vaimset võimekust: keeleline ehk lingvistiline intelligentsus , loogilis-matemaatiline intelligentsus, muusikaline intelligentsus, ruumiline intelligentsus, kehalis - kinesteetiline intelligentsus, enesetunnetamis- ja suhtlemisintelligentsus.
Eelnimetatud seitsmele lisas Gardner hiljem kaheksanda, naturalistliku inelligentsuse.

Vaimse võimekuse tüübid Gardneri järgi

Keeleline ehk lingvistiline intelligentsus

Keeleline ehk lingvistiline intelligentsus väljendub võimes kasutada keelt, st väljendada selgesti oma mõtteid, moodustada lauseid , vallata rikast sõnavara, tunda sõnade tähendust, vallata keele foneetilist külge, saada aru kuulatavast tekstist, jutustada lugusid .
Gardneri arvates head eeldused sel alal võivad ilmneda suhteliselt varasemas rääkima hakkamises, rikkas sõnavaras, keerukate lausete moodustamises, lugemishuvis, juttude ja luuletuste loomises.

Loogilis-matemaatiline intelligentsus

Loogilis-matemaatiline intelligentsus väljendub loogiliste operatsioonide edukas sooritamises, seaduspärasuste leidmises, kiires taipamises, probleemide lahendamises, võimes lahendada matemaatikaülesandeid, samuti huvis seda laadi vaimse tegevuse vastu.
Varem peeti seda kõige olulisemaks, mõnikord ka ainsaks andekuse tunnuseks.

Muusikaline intelligentsus

Muusikaline intelligentsus väljendub inimese võimes ära tunda ja jäljendada rütmi, laulda või ümiseda järele meloodiat, luua ise muusikat ja seda esitada, samuti muusikalises kuulmises ja mälus.
Seda on peetud üheks kõige varem avalduvaks intelligentsuse liigiks. (Mõned lapsed hakkavad enne ümisedes meloodiat jäljendama kui esimesi sõnu ütlema).
Gardner on muusikalise intelligentsuse puhul toonud näiteks Yehudi Menuhini, kes võeti kolmeaastaselt viiulikontserdile kaasa. Kuuldu vaimustas teda sedavõrd, et ta nõudis sünnipäevakingiks nii viiulit kui ka viiuliõpetust. Õpinguis oli ta niivõrd edukas, et juba kümneaastaselt sai temast rahvusvaheliselt tuntud muusik.

Ruumiline intelligentsus

Ruumiline intelligentsus ilmneb võimes orienteeruda ruumis ja ruumilistes suhetes, ka ruumilises kujutlusvõimes, kaartidel orienteerumises.

Kehalis-kinesteetiline intelligentsus

Kehalis-kinesteetiline intelligentsus seisneb eriti heas kontrollis oma liigutuste üle, aju ja lihaste kiires koostöös. Siia kuulub ka eriti hea võime tööriistu ja aparaate käsitseda ning üldse osavus käelises tegevuses, mida nõuavad paljud käsitööd.

Enesetunnetamisintelligentsus

Enesetunnetamis - ehk intrapersonaalne intelligentsus väljendub võimes mõista iseennast ja oma tundeid, analüüsida, mõista ja juhtida oma käitumist. Kõige sellega kaasneb ka tavaliselt oskus oma tegevust suunata ja plaanida .

Suhtlemisintelligentsus

Suhtlemis- ehk interpersonaalne intelligentsus seisneb võimes märgata inimeste erinevusi, mõista teisi inimesi, aru saada nende psüühikast, eriti tundmustest ja käitumise motiividest, soovis teistega koostööd teha.

See intelligentsus on ühtlasi seotud inimese empaatiavõimega.

Naturalistlik intelligentsus

Naturalistlik intelligentsus hõlmab inimese võimet eristada elusobjekte (taimi, loomi), tema tundlikkust ning huvi ümbritseva maailma esemete ja nähtuste vastu.
Sotsiaalse arengu teooria
L.Võgotski

• Areng sõltub sotsiaalsest interaktsioonist täiskasvanute ja kaaslastega, sotsiaalne õppimine kultuurikogemusest tingib kognitiivse arengu.
  

Ülevaade:
Võgotski teooria peamine mõte on selles, et tunnetuse arengus mängib fundamentaalset rolli sotsiaalne interaktsioon ehk suhtlemine . Võgotski on öelnud (1978): "Lapse kultuurilise arengu iga funktsioon ilmneb kahel tasandil; algul sotsiaalsel ning hiljem individuaalsel tasandil. Esiteks, inimeste vahel (interpsühholoogiline) ja seejärel lapses eneses (intrapsühholoogiline). See rakendub võrdselt tahtlikus tähelepanus, loogilises mälus kui ka kontseptsioonide loomisel. Kõik kõrgemat järku funktsioonid saavad alguse tõelistest suhetest indiviidide vahel".
Võgotski teooria teine aspekt seisneb selles, et potentsiaal tunnetuslikuks arenguks sõltub "lähiarengu tsoonist" (LAT): arengutase saavutatakse siis, kui laps on haaratud sotsiaalsesse käitumisse. LAT täielik areng sõltub kogu sotsiaalsest suhtlemisest. Oskuste määr võib areneda täiskasvanu juhendamisel või läbi koostöö, mis ületab üksi saavutatud oskusi.
Võgotski teooria üritab selgitada teadvust kui sotsialiseerumise lõplikku produkti . Näiteks keele õppimisel moodustatakse esimesed laused omaealiste või õpetajatega suhtlemiseks, aga keele parema omandamise käigus tekib "mõttes rääkimine".
Võgotski teooria on täienduseks Bandura tööle sotsiaalsest õppimisest ning võtmeühikuks situatiivses õpiteoorias. Et Võgotski pühendas oma tähelepanu tunnetuse arengule, on tema vaateid huvitav võrrelda Bruneri ja Piage ' omadega.
Käsitlusvaldkond ja rakendamine:
See on kognitiivse (tunnetusliku) arengu põhiteooria. Suurem osa algsest tööst oli tehtud laste keeleõppe uurimise kontekstis (Võgotski, 1962), vaatamata sellele, et hiljem rakendati selle põhiideid laiemalt (vaata Wertsch, 1985).
Näide:
Võgotski (1978, lk 56) tõi näite näpuga näitamisest. Algselt tekib selline käitumine mõtestamata krabamisliigutusest, kuid kuna inimesed reageerivad viipele, muutub see mõtestatud liigutuseks. Konkreetsemalt öeldes tähendab näpuga näitamine persoonide vahelist sidet indiviidide vahel.
Põhimõtted:
1. Tunnetuslik areng on igas vanuses teatud määral piiratud.
2. Täielik tunnetuslik areng nõuab sotsiaalset suhtlemist.
Sotsiaalse õppimise teooria
Ülevaade
Bandura sotsiaalse õppimise teooria osutab käitumiste, suhtumiste ja teiste inimeste emotsionaalsete reaktsioonide vaatlemise ja modelleerimise tähtsusele. Bandura väidab, et õppimine oleks palju raskem ja töömahukam, kui inimestel oleks võimalus loota ainuüksi iseendale , teada saamaks, mida on tarvis teha. Õnneks enamus inimkäitumisi on õpitavad läbi vaatlemise ja jäljendamise- jälgides teisi saame me aru, kuidas teatud käitumismustreid kasutada.
Sotsiaalse õppimise teooria seletab inimkäitumist kognitiivsete, käitumuslike ja keskkondlike mõjude pideva vastastiku toimena.
Vaatlusliku õppimise põhikomponentideks on: 1. tähelepanu ning vaatlejale iseloomulikud jooned; 2. meeldejätmise võime (säilitamine); 3. reproduktsioon; 4. motivatsioon . Kuna hõlmatud on  nii tähelepanu, mälu kui ka motivatsioon, sobitub sotsiaalse õppimise teooria nii kognitiivsesse kui ka käitumuslikku raamistikku.
Käsitlusala
Sotsiaalse õppimise teooriat on laialdaselt kasutatud mõistmaks agressiooni ja psüühilisi häireid, seda eriti käitumiste modifikatsioonides.
Näited
Levinuim näide on televisioonireklaamid, mis panevad meid uskuma, et juues teatud jooki või kasutades teatud shampooni muutume me populaarseks ja võidame atraktiivsete inimeste imetluse. Kuna siin on kaasatud nii tähelepanu kui ka motivatsioon, siis selle tulemusena me võimegi reklaamis näidatud käitumise omaks võtta ja neid tooteid osta.
Printsiibid
1.Vaatluslik õppimine seisneb kõigepealt modelleeritud käitumise harjutamises sümboolselt ning seejärel juba avalikult etendamises.
2.Tõenäolisemalt võtab inimene modelleeritud käitumise omaks siis, kui sellega kaasneb lõpptulemus, mida ta hindab ja väärtustab.
3. Tõenäolisemalt võtab inimene modelleeritud käitumise omaks ka siis, kui jälgitav on sarnane jälgijaga, ta on imetletud ning käitumisel on funktsionaalne väärtus.