Õppetegevuste planeerimine (0)

Õpetegevuste planeerimine
Kel plaanis õppekava loomine või arendamine, peaks leidma vastuse küsimustele:

• Milliseid hariduslikke sihte/eesmärke haridusasutus peaks toetama ?
  
• Millised hariduslikud kogeused võiksid aidata õppijatel neid eesmärke saavutad?
  
• Kuidas neid kogemusi efektiivselt organiseerida?
  
• Kuidas kindlaks teha/hinnata, kas eesmärgid on saavutatud?
  

Õpikäsitlus- kirjeldab haridusteooriaid ja lapse arengu printsiipe, mõistmist kuidas laps areneb.
Sihid ja eesmärgid- selgelt ja realistlikult sõnastatuna, haarates lapse arengu eri valdkondi. Aitavad plaanida tegevusi ja kogemusi ning hinnata lapse arengut.
Füüsilise keskkona kirjeldus- ruumide ja õueala sisustamine , eakohased õppematerjalid jms.
Rakenduskava- määratakse personali rollid.
Metoodika kirjeldus- kuidas läbi viia tegevusi, mis toetavad lapse arengut, vastavad huvidele ja vajadustele.
Lapsevanemate osalus ja rollid- kuidas kaasata vanemaid õppekava arendamisse.
Eesmärgiseade on õppekava osa, kus vastatakse küsimusele „Miks?“
Sihid ehk strateegilised eesmärgid- on saavutatud vaid osaliselt, mitte kunagi 100% ulatuses, nendeni liigutakse kogu elu.
Eesmärgid- konkreetsemad vahepunktid teel sihtide poole.
Mida konkreetsem on siht, seda usutavam, et leitakse sarnasemaid teid nende sihtide poole liikumiseks.
Eesmärke võib sõnastada mitmeti:

• Õpetaja tegevusena . (Õpetada, kinnistada..)
  
• Sisu/teema nimetusena. (põhivärvid, koduloomad..)
  
• Lapse tegevusena/eeldatava arengu-/õpitulemusena. (Laps tunned ära ja nimetab..)
  

Oluline on see, mida pedagoogid tegelikult mõtlevad, milline on nende arusaam õpetamisest, väärtustest, lapsest. Õppekava eesmärkide ja eeldatavate arengutulemuste ühel või teisel moel sõnastamine neid arusaamu vaevalt muudab.
Mitmed autorid soovitavad kirjeldada eeldatavaid õpitulemusi hinnatava käitumisena:

• Tegevust, mida laps demonstreerib.
  
• Tingimusi, milles ta seda demonstreerib.
  
• Mininaalse soorituse taset, mis on veel vastuvõetav.
  

Õppekavades on võimalik kirjeldada:

• Miminaalset tulemust.
  
• Keskmist tulemust.
  
• Head või väga head tulemust.
  

Õppesisu on võimalik esitada ainetena /valdkondadena, teemadena või tegevustena. Valdkondi võib liigitada väga mitmel moel.
Oluline õppe kavandamise küsimus on „Kuidas õpetada?“, mitmete autorite arvates on pigem põhilisem küsimus „Milliseid kogemusi saab laps õppes osalemisest?“
Olulisemad on praktilised kogemused- kolleegide töö vaatlus , olukordade läbimängimine ja ennast lapse rolli asetamine.
Süsteemsus ja planeerimine on õppe- ja kasvatusprotsessi kavandamisel olulised. Ühe teema käsitlemine eri aspektidest ja eri valdkondade kaudu tagab paremini selle, et iga laps teemaga seonduva omandaks. Lapse kogemustele mõtlemine on oluline osa õppe kavandamisest.
Õpikeskkond, õppeprotsess ja selles kasutatav metoodika võib olla väärtuseks iseenesest.
Laste tegelemist kõigi valdkondadega saab tagada kirjeldades valdkondade üldisi eesmärke ja konkreetsemaid eeldatavaid arengutulemusi. Lasteaias on õppimine mängu kaudu, tööd tehes ja lühikeste õppetundide kaupa.
Hindamine on vaatlusprotsess, üleskirjutamine, laste tööde kogumine. Hinnata võib kõiki õppekava osi, mitte üksnes lapse tulemusi, vaid ka näiteks õpiprotsessi. Saab hinnata ka rühma tegevust tervikuna , pedagoogide teadmisi, kodu ja lasteaia koostööd jms.
Nii lasteaias kui kõrgkoolis on olulised: inimese potentsiaali avamine , demokraatia, eetilisus , avatus uutele ideedele, loov mõtlemine, soov ja valmidus elukestvaks õppeks jne..
Subjekt -subjekt-suhe- õpetaja võtab lapse perspektiivi ning mõistab last. Osapooled jagavad ülesandeid, arutavad eesmärke ja motiive .
Kvaliteedi kindlaksmääramisel tuleks pöörata rohkem tähelepanu väljundile, lõpp- ja vahetulemustele.
Protsesi oluliseks osaks on suhted kõigi protsessis otsemalt või kaudsemalt osalejate vahel. Oluline on õppimine huvi kaudu.
Lasteaiaõpetaja peab oma töös arvestama eagrupi üldiste iseärasustega ja samas iga lapse individuaalsusega. Lapse aktiivsusele toetumisega ja arendamisega. Lapse sotsiaalse aktiivsuse arendamisega. Iga lapse individuaalsust saab väärtustada ainult süsteemis, milles hinnatakse ka iga lasteaiaõpetaja ning lasteaia eripära.