Okeaania riikide teke (0)

Sisukord

SISSEJUHATUS 2
1. Okeaania 3
2.Riikide teke 4
2.1. Samoa 4
2.2. Paapua Uus- Guinea 4
2.3.Nauru 5
2.4.Saalomoni saared 5
2.5. Tuvalu 6
2.6. Vanuatu 6
KOKKUVÕTE 8
Kasutatud kirjandus 9

SISSEJUHATUS

Okeaania asub Vaikses ookeanis ning koosneb paljudest väikestest ning madalatest osaliselt asustamata saartest, mida ähvardab kliimamuutustest tulenev meretaseme tõus. Okeaania riike võiks lugeda uuteks riikideks, sest nad on iseseisvunud alles 20. sajandi keskpaigas ja paljud neist on tänini oma kunagiste emamaade sõltlased. Kaugemas minevikus valitsesid neid aga pärismaalaste hõimud ja kunagiste hõimupealikke võim säilis tihti ka kolonistide valitsemise ajal ( emamaad kogusid pärismaalastelt makse ja tooraineid, kuid hõimupealikel oli siiski ka oma rahva üle kontroll ja võim).
Antud referaadis tahan anda ülevaate iseseisvate Okeaania riikide tekkest , nende ajaloost ning riigisüsteemidest. Okeaaniasse kuuluvad iseseisvad riigid valisin Eesti Entsüklopeedia 15. köite järgi vältimaks arusaamatusi (erinevad allikad annavad erineva andmeid riikide Okeaaniasse kuulumise ja iseseisvuse kohta). Selle järgi on Okeaanias asuvad suveräänsed riigid Belau, Fidži, Kiribati, Marshalli saared, Mikroneesia , Nauru, Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared, Samoa, Tonga , Tuvalu, Uus- Meremaa Vanuatu (ja Austraalia ). Nende riikide paljususe ja töö liigse mahukuse tõttu olen otsustanud ülevaate anda vaid huvitavamatest (mõnel juhul lausa seikluslikest ja naljakatest) iseseisvumistest. Iseloomustamiseks valisin seega Samoa, Paapua-Guinea, Nauru, Saalomoni saared, Tuvalu ja Vanuatu.

Okeaania

Okeaania on poliitiline ruum, mis koosneb 14 iseseisvast riigist, millest vaid Paapua Uus-Guineal on oma naabriga maapiir. (Langer, 2009) Ajaloolased ja etnograafid loevad Okeaania koosseisu saared, mis asustati esmalt Aasiast pärit paapua ja austroneesia keelerühmade kõnelejatega. Okeaania regiooni piirideks arvatakse loodes Mariaani saared, kirdes Havai saared, lõunas Uus-Meremaa, läänes Lääne-Karoliinid ja Uus-Guinea ning idas Lihavõttesaar. (Rammus, 1982)
Enamus Okeaania riikidest on majanduslikult halval järjel ja paljud ka poliitiliselt sõltuvad. Teistele riikidele (Uus-Meremaa, Austraalia ja endised koloniaalmaad (Prantsusmaa ja Inglismaa) kuulub 11 territooriumi. Okeaania hõlmab kolme etnilist piirkonda: Polüneesia (,,paljusaareline piirkond’’), Mikroneesia (,,väikesaareline piirkond’’) ja Melaneesia (,,mustasaareline piirkond’’). (Langer, 2009)

Riikide teke

Samoa

Samoa saarte autonoomia ja iseseisvus tagati 1889.a. Berliini konverentsil peale kodusõda (1887-1888). Kuningaks sai Malietoa, kuid sisuliselt oli Samoa protektoraat, mida valitsesid Saksamaa, Suurbritannia ja USA. Selline kord kehtis 1898. aastani, mil Malietoa suri ning sakslased hakkasid toetama Matafat ja britid ning ameeriklased Malietoa Tanu’t. Kodusõja lõpetamiseks briti taganesid oma nõudest saartele vastutasuks Saksamaa taganemisele teistelt aladelt ; ka USA taandus kuni 1926.aastani, mil USA võim sai formaalselt heaks kiidetud ja Ida-Samoa anti mereväe käsutusse. Lääne-Samoa okupeeriti 1914.a. Uus-Meremaa poolt. (Dodge, 1965)
1947.a. moodustati täidesaatev Riigi Nõukogu, mille liikmeteks olid Uus-Meremaa kõrge Volinik ning kaks Samoa kõrgeimat pealikku. (Smitz & Farfor , 2006) Samoa oli esimene iseseisvunud koloonia Okeaanias, kelle autonoomia saavutati 1962.a. (Rammus, 1982) Riigijuhtideks said Tupua Tamases ja Malietoa Tanumafili II, kuid nende võim oli piiratud võrreldes peaministriga. Suurbritanniale sarnanevas parlamentaarses riigisüsteemis kajastusid ka kohalikud eripärad: ainult matai’d ( pealikud ) sai valida liikmeid 49-liikmelise Fono’sse ( parlament ) ning alles 1990.a. anti kõigile üle 21- aastastele hääletamisvõimalus, kuid vaid matai võib kandideerida. (Smitz, Farfor, 2006)
Iseseisvumise käigus oli Samoa (1977.aastani Lääne-Samoa) sunnitud sõlmima Uus-Meremaaga sõpruslepingu, mille kohaselt endine emamaa esindas Samoad rahvusvahelistes suhetes (Uus- Meremaal oli ka ainuke diplomaatiline esindus Apias) ning uus-meremaalased säilitasid ka kõrged ametid riigijuhtimises ja faktiliselt oli Samoa ikka veel Uus-Meremaa protektoraat. Ajapikku see olukord muutus ning 1970.a. astus Samoa Rahvaste Ühendusse ja 1976.a. ÜRO-sse. (Rammus, 1982)

Paapua Uus-Guinea

Paapua Uus-Guinea jagati 1884.a. inglaste ja sakslaste poolt, kuid anti peale Esimest Maailmasõda Suurbritanniale, kes andis selle edasi Austraalia hoolde. Teises Maailmasõjas okupeeris selle ala Jaapan, kuid peagi vallutasid Paapua Uus-Guinea tagasi ameeriklased ja austraallased. 1946.a. anti Paapua Uus-Guinea taas Austraalia hoole alla. (Rammus, 1982) Kuna koloniaalvõim polnud 1950-1960.ndatel aastatel populaarne , õhutati Austraaliat valmistama Paapua Uus-Guinead ette iseseisvuseks. Ühendatud Rahvaste missioon rõhutas 1962.aastal, et kui inimesed ei tööta iseseisvuse nimel, siis peab seda tegema Austraalia. 1946.aastal loodi 64 liikmeline assamblee ning sisemine isevalitsemine jõustus 1973.a.
Iseseisvumine toimus 16. septembril 1975.a. ( Burke et al, 2005) 461 691km2 pindalaga hiigelriik sõlmis diplomaatilised sidemed Austraalia, Suurbritannia , Uus-Meremaa, Indoneesia , Fidži, Jaapani ja Filipiinidega ning 1975.a. oktoobris sai Paapua Uus-Guineast ÜRO 139. liige. (Rammus, 1982)

Nauru

Nauru on 21,3 km2 suurune, korallsaare kõrgeim punkt asub 70 meetrit üle merepinna ning saare keskosa koosneb linnusõnnikust tekkinud fosforiidimaardlast. 1888.a. kuulutas Saksamaa Nauru endale kuuluvaks ning nad hakkasid kaevandama saarelt 1906.a. fosforiiti. Esimese Maailmasõja puhkedes võtsid saare oma valdusse austraallased ja 1942-1945 jaapanlased . 1947.a. andis ÜRO oma hooldusterritooriumi Nauru valitsemise ajutiselt Austraaliale, kes soovis põliselanikud ümber asustada Curtis Islandile ning jätta saar endale.
Selle soovi kukutas pärismaalaste vastuseis ja ÜRO toetusel loodi 1966.a. omavalitsus . Nauru Vabariik iseseisvus 1968. aastal ning 1970.a. ostis Nauru valitsus 20 miljoni USD eest monopoolse British Phosphate Commissioners ja andis maardla riigile kuuluvale Nauruan Phosphate Corporation , sellega sai üheksa kümnendikku saare pindalast naurulaste eravaldusesse. (Rammus, 1982)

Saalomoni saared

Saalomoni saared asuvad Melaneesias ning 256 saart asuvad 19 800 km2 suurusel alal. Saared kuulusid 1893. aastast Suurbritanniale, Teises Maailmasõjas okupeeris Jaapan Guadalcanali saare ning sundisid põliselanikke kindlustustööle ja üritasid neid sintoismi pöörata. Jaapanlastele osutatud vastupanust kasvas peale 1942.aastat (kui jaapanlased olid välja aetud ) melaneeslaste Briti vastane iseseisvusliikumine. 1974. aasta põhiseadusega loodi Seadusandlik Kogu, kes valis valitsuse, mille esimeseks juhiks sai Solomon Mamaloni, kes saavutas 1976. aastal täieliku sisemise omavalitsuse.
1976.a. juulis valiti peale kuut salahääletuste vooru uueks peaministriks kiiret iseseisvumist pooldav Peter Kenilorea. Järgmise aasta veebruaris esitas parlament uue põhiseaduse projekti ning aasta lõpus peeti Londonis konstitutsioonikonverents. Sõltumatud Saalomoni saared jäid Rahvaste Ühenduse liikmeks ja riigipeaks sai Inglise kuninganna, aasta pärast iseseisvumist kuulutati välja vabariik: 7. mai 1978. andis Kenilorea Honiaras ametivande iseseisvunud saarte esimese valitsusjuhina. (Rammus, 1982)

Tuvalu

Tuvalu koosneb üheksast 25, 9 km2 atollist, mida tuntakse Gilberti ja Ellice ’i saartena. (Rammus, 1982) 1892.a. Funafuti kõrgem pealik Elia andis võimu Briti impeeriumile (Tuvalu oli alguses protektoraat ja hiljem koloonia). Briti võimu all olles loodi kohalik valitsus, mis andis Tuvalu elanikele vajalikke kogemusi iseseisvuse jaoks. 1942.aasta oktoobris muutis Ameerika konvoi Funafuti militaarbaasiks ning ehitasid Funafuti lennuvälja (tipp ajal oli saarel üle 6000 ameeriklase). Ameerika väed lahkusid Funafutist 1944.a. (Bennetts, Wheeler, 2001)
1. oktoobril 1978.a. Briti koloniaalvalitsuse alt vabanedes sai Tuvalu kaasa raske majandusliku olukorra: viimasel sõltuvusaastal oli imporditud kaupu umbes miljoni USD eest, kuid kasu saadi 217 tonni kopra ja kinofilmide reekspordist 60 000 dollarit. Situatsiooni parandamiseks hakati levitama eksootilisi ja kalleid kirjamarke ning sooviti muretseda endale nelja ookeanitraalerit ja kalatöötlemise vabrikut, sellest loodeti endale majanduslikku iseseisvust. Kalifornia ärimees lubas Tuvalule selle jaoks 5 000 000 USD suurust eralaenu, kui peaminister kogu riigikassa sularaha (554 380 USD) investeerib Grossi kinnisvaraga hangeldavasse kompaniisse. Kahjuks jäi Tuvalu oma investeeringust ja sularahast ilma. (Rammus, 1982)

Vanuatu

1906.a. kuulutati Uus-Hebriidid Inglise-Prantsuse ühisvalduseks, kus oli korraga kolm valitsust (ühisadministratsioon ja ka mõlema riigi rahvuslikud administratsioonid) ja kaks haldusaparaati, tolliametit, politseid, kohut , vanglat, eraldi pangad, haiglad , koolid ja kirikud. 1972.aastal asutas anglikaani pastor Walter Lini esimese melaneeslaste partei Rahvusliku Partei. 1975.a. loodi 42- liikmeline esinduskogu, mis sai 1979. aastal enamuse ja koostas esinduskogus tulevase riigi põhiseaduse, mille 12. artikkel ütles, et kogu maa ja maapõu kuuluvad vaid põliselanikest rahvale.
Mulattide ja valgete õiguste eest võitlemiseks alustas Jimmy Stevens Uus-Hebriidide iseseisvumise päeva (30. juulil 1980) teatavaks tegemisel mässu. Mais vallutasid Stevensi tuhatkond vibude ja nooltega relvastatud melaneeslast politseipostid ja Stevens kuulutas välja Venarana vabariigi, mida toetasid nii rikkad kolonistid kui ka ameerika ärimehed. Põliselanike toetuse saavutamiseks kuulutas Stevens end hõimupealikuks ja messia prohvetiks. (Rammus, 1982) Stevensi Venarana vabariigile vastas Lini valitsus Santo blokaadiga. (Harewood et al, 2006) Prantsusmaa ja Inglismaa ütlesid piiratud volitusi omanud Lini abipalvetele ära, kuid peale 30. juulit pöördus ta Paapua Uus-Guinea poole, kelle saadetud 350 sõdurit mässu paari nädalaga maha surusid. (Rammus, 1982)

KOKKUVÕTE

Okeaania riigid on tekkinud peamiselt 20. sajandi teisel poolel ning elatuvad tänapäeval peamiselt turismist, kalapüügist ja eksootiliste viljade ekspordist. Erinevate Okeaania riikide teke on olnud väga erinev, kuid ühisjoonena võiks välja tuua nende omariikluse algusaastate halvad majandusolud (v.a. Nauru) ja nad olid peale iseseisvust tihti sõltuvad oma endisest emariigist (parimaks näiteks võiks lugeda Samoa). Samuti oli paljudel saartel ka enne koloniaalvõimu kohalikud hõimupealikud ja kindel hierarhia, mis tihti säilis ka peale iseseisvumist.
Okeaania riikide puhul oli iseseisvumiseks alati mingi tõuge, mis viis rahva rahulolematuseni vana korra vastu ja tekitas neil iseseisvumissoovi. Samoa jaoks oli need kodusõjad, Naurule fosforiidikaevandamine, Vanuatule Walter Lini Rahvuslik partei, Tuvalu kohalik omavalitsus ning Paapua Uus-Guineal ja Saalomoni saartel okupatsioonid. See aga ei tähendanud, et omariiklus tuli rahulikult , Vanuatu näitest on hästi näha, et emamaad soovisid säilitada oma võimu endistes kolooniates, seda oli märgata ka teiste riikide puhul. Sellest hoolimata jätkub Okeaania territooriumite ja sõltlasmaade iseseisvumine (ja selle ihaldamine). Viimaseks iseseisvujaks oli Belau, kes saavutas omariikluse 1994.a.

Kasutatud kirjandus

Bennetts, P., & Wheeler, T. (2001). Time & tide: the islands of Tuvalu. Lonely planet .
Burke, A., McKinnon, R., Barkhordarian, A., Dorney, S., & Flannery, T. (2005). Papua New Guinea & Solomon Islands. Lonely planet.
Dodge, E. S. (1965). New England and the South Seas. Cambridge : Harvard university press.
Harewood, J., Chinula, T., & Talbot, V. (2006). Vanuatu & New Caledonia. Lonely planet.
Langer, F. (2009). Sinine kontinent. GEO , 114.
Rammus, R. (1982). Muutuv maailm. Austraalia. Okeaania. Tallinn: Eesti Raamat.
Smitz, P., & Farfor, S. (2006). Samoan Island & Tonga. Lonely planet.